Heli Laaksonen “Aeg”

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.

Eile humigu see önnestus;
ma hissisi teki eere alt
ja oli naa vagusi
et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid
mool tulli naar peele
sest ta olli kangest närvis
pürgis mo suhtlite sees
tömmas kapiuksed vallali
kiskus suitsu
ja katsus aega surnuks lüia.

Ta löidis mo löpuks üles siiskid,
kisse jäksab niikau öhe koha peel pikuta.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Advertisements

Heli Laaksonen “Lehm ja kask”

Ma taha olla lehm kase all.

Ma’p taha edugas olla.
Ma’p taha arvudid öppida.
Ma’p taha psühhuloogi juure minna.
Ma’p taha seda kirja posti viia.
Ma’p taha töötukassase helista.
Ma’p taha mäleta ühtegi pin-koodi.

Las ma olla lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale,
ahju ede.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Öhepeeva”

Istud mo körvas rahvamaja pitka pingi peel.
So külg aa kangest soe
ja kampsuni varrugas satudab mind.
Ma hakka mötlema
et kui sa oleks mo oma.

Kui leheks koos,
sa paneks mo patareilambi pölema
ja ütleks, et kodu vöiks veel teed keeta.

A ma lehe üksi.
Selge see.

Ma joose ede
krädi tee eeres kuuse otsa
ooda.
Kui sa oled seel all
rapuda
okste peeld köik lumed so krae vahele.
Sa klopid
oma hülli
vaadad ülese,
arvad, et tuisk,
naeradad kuusel
kut naljamihel.

Mihel
kinnel jägub armastust
kuusse vimpkadele
jägub seda moolegid.
Ma katsu korra veel.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Rabarbermahl”

Ma’p vöi!
Ma’p vöi!
Teise hing aa hellik
kut kümme muna paberkottis.

Ee vöta naist mei saareld!

Me naiste sammud aa pitkad kut meestel.

Meitel lüiakse höbe läikima liivapaberiga.

Meitel aa padja sees sibulad.

Meitel pestakse hambad mereveega.

Meitel antakse väimihele rabarbermahla
ja sukkur on jüst otsa löppen.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Eeva-Liisa Manner “*** Kogu päeva olen istunud…”

Kogu päeva olen istunud vana sõbraliku puu all,
und näinud ja kadunukesega juttu puhunud.
Vihmad tulevad ja lähevad, mina istun ja istun,
mu käed on rüpes, silmad teavad palju,
nokin tanguteri nagu lind, mu kõht paisub,
mida muud võiksin kui rätsepaistmes meelt mõlgutada.
Kuid uned on pikad, kadunuil kõrge iga,
neil on mitu hinge, toidan neidki tanguteradega,
kadestan uhkeid linde ja olen endaga pahuksis,
väsinud ja tüdimust täis.

mannerhuudtuulde

Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli

Eeva-Liisa Manner “*** Puud annavad ära…”

Puud annavad ära oma septembrikuise koorma
ja vaatavad kaugusse;
oh seda selgeltnägemist.
Valgus, tume mets, mahajäetus,
ja kõige selle all päratu nukrus.

Unustagem ära, kõndigem kergel sammul
läbi võõraste ja veidrate aegade,
läbi ikka ja jälle saabuva hämariku,
läbi habisevate sügispäevade ja iseteadliku metsa,
kurbusest hoolimata. See mets on ikka veel soe.

mannerhuudtuulde

Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli

Väinö Kirstinä “Üks salat”

üks muna
üks valge kivi
üks inimkonna sõber kolm helsinglast kolm paadialust
neli armastajate kõrva
üks vintpüss
üks mikrofon
kaks kadunud ahervaret
üks tuhast tõusev tasuja

üks mürgine händ
üks võidusignaal
sada voorust
kaks loomulikku alastit
üks lahkunud hääl mis tagasi ei tule
palju kära ei millestki
vähe vähe-aga-head
üks patune ihu
üks naljahammas
viis kalade ujuma õpetajat
tuhat sõdurikätt
kaks valitsejat kes ei oska teeselda
üks sõna
sada asja

üks pühameeste pühamees
üks segane mass kaks haigeund
üks nimetu hulk sada köielkõndijat
miljard tobedust
kolmsada võidetut viis üksiklast
ei ühtki sutt
kaks võitjat
mitu kohandujat kellele ei tehta liiga
üks hääl
kolm jumala häält viis rahva häält

(Tõlkinud Paul-Eerik Rummo)

Eestikeelne tõlge on soome luule valimikus  „Kõne voolab voolavas maailmas“ (1967) ja Paul-Eerik Rummo luulekogus „Oo et sädemeid kiljuks mu hing“ (1985)
Soovitanud Mart Velsker