Mika Keränen „Kaks soome mina”

Kui eestlane tunneb huvi kes ma olen
vastan soomlane ja asi ants
kui aga eestlane tunneb huvi et kust soomest
siis räägin et tegelikult on kaks mina

mä ja mie

esimene mina on helsingi kraka kelleks kehastun
iga kord kui külastan oma sünnilinna
lahe on rääkida nagu vana tegija ja
kasutada sõnu mida kasutavad ainult põlised stadilased

lahe on ajada pea kuklasse nagu vesa-matti loiri
kui ta kehastus uuno turhapuroks mängufilmis pealkirjaga
häppy endkö? eli kuinka uuno turhapuro sai niin kauniin ja
rikkaan vaimon
kes pole näinud filmi teadmiseks et vesa-matti loiri on seal
täpselt nagu jörn donner kõigis oma intervjuudes
pea viltu ja huuled toruna ees
kes donnerit ei tea palun googeldagu
niisugune põline stadilane on selline tragikoomiline kuju et
ainult ta ise arvab et ta on ilgelt šeff
kõik ülejäänud soomes teavad et mitte keegi pole helsingist pärit
isegi kui su suguvõsa on elanud sajandeid suomenlinnas
juured on maal ja metsas

teine mina on see kellena ma tunnen ennast kõige rohkem
see juurikas on mul ida-soomes
kiteel
kolisime isa otsusel sinna kui ma olin 14-aastane
uues koolis hakati mind kiusama kohe
jalka päästis mind lõpuks ära sest olin selles mihkel
minu mansa poisid tegid mingi hetk nuhtlusele selgeks et ta jätaks mind rahule
see oli väga südamlik

ka paljudele eestlastele on jäänud meelde et olen pärit kiteelt
käisin kord promenaadi 5 nimelises kõrtsis
see on üks kunstnike koobas tartus
suitsunurgas oli mingi musta t-särgiga tartu vaim
kes hakkas ise rääkima minuga kiteest

ta ütles et kiteelt on pärit kolm kuulsat asja
esimene on nightwish selle arvasin ära
teine on värttinä seda ma ei pakkunud
sest ma ise mõtlen et nad on naabervallast

siis tekkis vaikus
ma küsisin mis see kolmas asi on
ja mees ütles mulle – sina muidugi
see oli üks uhkemaid hetki mu elus
et tartus olen kuulus kiteelane
ja seda ka et tartus mõni teab kus on kitee

kiteel endas ja soomes olen oma eesti numbrimärgiga
lihtsalt jõle kahtlane vend
me räägime nüüd aastatest 1993–2019
sel aastal pole veel autoga soomes sõitnud

ma olen näinud soomemaal küll keskmist näppu
ja küll pakub mu auto huvi ka politseile
üks politseibuss võib sõita mul sabas jupp aega
kui ta on märganud mu auto numbrit

aga põnev on see et politseile avaldab
muljet
kui ma ütlen et ma olen kirjanik
aga on ka neid inimesi kellele see muljet ei avalda

olin kord tuupovaaras kirjanike loomemajas
käisin jalgsi poes ja kui ma astusin oma poekotiga
poest välja kuulsin karjet

vitun virolainen kirjailija!

niimoodi röögatas mulle üle parkla
üks noormees pirana pubi ees
sellist suhtumist tuleb siiski nii harva ette
et kõndisin poisi juurde oma kilekotiga

idu oli üleni mustas ja nii olid ka tema kamp
kokku oli neid viis kärssa
olnuks ma 15-aastane kartnuks kindlasti
aga minusugusele vanamehele tundusid nad ohutud

ma küsisin üle et mitä sie sanoit
ta ei öelnud mitte midagi
ma arvasin et parem et selgitan neile
et minu suguvõsa on pärit möhköst

viipasin ka veel möhkö suunas
üks pikk poiss ütles teistele
ma ju ütlesin
ta pole eestlane

toda poissi olin näinud paar päeva varem poe juures
aastakümneid vana vinge punase traktoriga
just sellisega õppisin ka mina sõitma umbes samas eas kui too poiss
traktor oli sama marki ka
inglismaal on ta nuffield põhja-karjalas nuhvetti

pikk poiss oli saanud load just sel päeval kui me kohtusime
soovisin õnne ja kiitsin tema masinat
ja sellepärast too pikk poiss mind ära tundis

sellega lugu pirana pubi juures veel ei lõppenud
küsisin idult
oliko siulla vielä jottain
rääkisin kogu aeg oma murdes nii nagu ikka

poisil jooksis juhe kokku ja ta sammus minema
pobises midagi üsna arusaamatut
keegi ütles mulle et
äh ära pane tähele
ta on venelane

mina kõndisin oma taresse
ja kirjutasin seal edasi oma asju
traktoripoissi nägin mitu korda veel
tõstsin alati käe püsti tervituseks
ja tema tervitas vastu

ütlen igaks juhuks ära
et sellel luuletusel pole mingit
sõnumit ega õpetust
ja mõte on ka kaunis nadi

minu kaks soome mina saavad hästi läbi omavahel
ja neile meeldib ka minu eesti
mina

Kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)
leidis Tiina Sulg

Henriikka Tavi “Hällilaul”

Kauguse teki all suikuvad päevad
on rahu maa, nii nulli ja taeva värvi. Kui

kurb on mul sinu pärast,
ema, kui hommiku esimene mõte haakub

päeva, ilma et oleks kuhugi haakuda.
Õige pea hakkab see udu,

millest elu välja traalitakse,
lainetama, mina näen, kuidas sa selle

pinnal ujud, mina näen, kuidas sa selle põhjas ujud.
Kui võimatu on leinata

sein põrnitseb vastu
selle kardinate taga

paisatab seesama päike. Selle kiirte
teki all kuulan, kuidas trepikoda laulab:

kõik, mis voolab, õpib ikka laulma.
Väga kurb laul.

tõlkinud Kätlin Kaldmaa, kogu “Lootus” (2019)
leidis Tiina Tarik

Henriikka Tavi “Laast”

Ta keerab lauldes maanteelt ära
ja hakkab põlismändide kohisedes justkui salamahti minema
läbi laia laulu kodumaa.
Alles küntuna nagu külvi ootel laiuvad
isade põllud kahel pool teed.
On kevad ja küngastel ajavad puud lehti,
õunapuud õitsevad, käod kukuvad ja kusagil kaugel löövad
koduniidu kellad. Siis viib tee läbi kaasiku, puustusmaadki
pakatavad viisidest oo
ja lindude laul rõkkab
salus. Tee keerab natuke paremale mäkke,
tõuseb üles künkale, kus sõjalõkked ähvardavad ja hiilgavad
ja ülevalt sinetavad juba Vuoksi veed
ja peaaegu nagu kuulekski lainete laulvat
laksumist. On suvine ilm, kägu kukub, ja ta tunneb
rinnas igatsust ja taas avanevat
süütust. Vastu tulevad sangarid
küngaste ööst, nad jutustavad natuke muistsete rahvaste
tööst, ja siis see neidis noor, kaunis kui lilleõis,
jätkab lauldes allamäge
teekonda, mis viib võitlusse.
Küll see mets on roheline.
Kuidas küll varsti tuleb sügis ja võtab metsalt selle roheluse.
Varsti hakkab king natuke ta vasemat kanda
hõõruma, aga õnneks on ta alles noor,
sitke kui vahtraoks, ja oleme
ju juba Karisalmis ja Imatrasse ei ole enam palju maad,
mõtleb ta. Küll ma varsti st küll tee varsti tee leiab
õige laua äärde:
tantsida saab seal alati, olgu argi- või pühapäev.
Lund hakkab sadama ja talv katab rohelised metsad lumega.
Tüdruk kuuleb eemalt kose laulu mühavat.
Jõuab silla juurde. Tüdruk astub sillale.
Kosk suitseb, öö suigatab,
lained äiutavad, teda hällitavad.
Imatra kosk ajab valget vahtu.
Seal ta saab rahus natuke jalga puhata.

tõlkinud Kätlin Kaldmaa, kogu “Lootus” (2019)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Aeg”

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.

Eile humigu see önnestus;
ma hissisi teki eere alt
ja oli naa vagusi
et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid
mool tulli naar peele
sest ta olli kangest närvis
pürgis mo suhtlite sees
tömmas kapiuksed vallali
kiskus suitsu
ja katsus aega surnuks lüia.

Ta löidis mo löpuks üles siiskid,
kisse jäksab niikau öhe koha peel pikuta.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Lehm ja kask”

Ma taha olla lehm kase all.

Ma’p taha edugas olla.
Ma’p taha arvudid öppida.
Ma’p taha psühhuloogi juure minna.
Ma’p taha seda kirja posti viia.
Ma’p taha töötukassase helista.
Ma’p taha mäleta ühtegi pin-koodi.

Las ma olla lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale,
ahju ede.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Öhepeeva”

Istud mo körvas rahvamaja pitka pingi peel.
So külg aa kangest soe
ja kampsuni varrugas satudab mind.
Ma hakka mötlema
et kui sa oleks mo oma.

Kui leheks koos,
sa paneks mo patareilambi pölema
ja ütleks, et kodu vöiks veel teed keeta.

A ma lehe üksi.
Selge see.

Ma joose ede
krädi tee eeres kuuse otsa
ooda.
Kui sa oled seel all
rapuda
okste peeld köik lumed so krae vahele.
Sa klopid
oma hülli
vaadad ülese,
arvad, et tuisk,
naeradad kuusel
kut naljamihel.

Mihel
kinnel jägub armastust
kuusse vimpkadele
jägub seda moolegid.
Ma katsu korra veel.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Rabarbermahl”

Ma’p vöi!
Ma’p vöi!
Teise hing aa hellik
kut kümme muna paberkottis.

Ee vöta naist mei saareld!

Me naiste sammud aa pitkad kut meestel.

Meitel lüiakse höbe läikima liivapaberiga.

Meitel aa padja sees sibulad.

Meitel pestakse hambad mereveega.

Meitel antakse väimihele rabarbermahla
ja sukkur on jüst otsa löppen.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Eeva-Liisa Manner “*** Kogu päeva olen istunud…”

Kogu päeva olen istunud vana sõbraliku puu all,
und näinud ja kadunukesega juttu puhunud.
Vihmad tulevad ja lähevad, mina istun ja istun,
mu käed on rüpes, silmad teavad palju,
nokin tanguteri nagu lind, mu kõht paisub,
mida muud võiksin kui rätsepaistmes meelt mõlgutada.
Kuid uned on pikad, kadunuil kõrge iga,
neil on mitu hinge, toidan neidki tanguteradega,
kadestan uhkeid linde ja olen endaga pahuksis,
väsinud ja tüdimust täis.

mannerhuudtuulde

Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli

Eeva-Liisa Manner “*** Puud annavad ära…”

Puud annavad ära oma septembrikuise koorma
ja vaatavad kaugusse;
oh seda selgeltnägemist.
Valgus, tume mets, mahajäetus,
ja kõige selle all päratu nukrus.

Unustagem ära, kõndigem kergel sammul
läbi võõraste ja veidrate aegade,
läbi ikka ja jälle saabuva hämariku,
läbi habisevate sügispäevade ja iseteadliku metsa,
kurbusest hoolimata. See mets on ikka veel soe.

mannerhuudtuulde

Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli

Väinö Kirstinä “Üks salat”

üks muna
üks valge kivi
üks inimkonna sõber kolm helsinglast kolm paadialust
neli armastajate kõrva
üks vintpüss
üks mikrofon
kaks kadunud ahervaret
üks tuhast tõusev tasuja

üks mürgine händ
üks võidusignaal
sada voorust
kaks loomulikku alastit
üks lahkunud hääl mis tagasi ei tule
palju kära ei millestki
vähe vähe-aga-head
üks patune ihu
üks naljahammas
viis kalade ujuma õpetajat
tuhat sõdurikätt
kaks valitsejat kes ei oska teeselda
üks sõna
sada asja

üks pühameeste pühamees
üks segane mass kaks haigeund
üks nimetu hulk sada köielkõndijat
miljard tobedust
kolmsada võidetut viis üksiklast
ei ühtki sutt
kaks võitjat
mitu kohandujat kellele ei tehta liiga
üks hääl
kolm jumala häält viis rahva häält

(Tõlkinud Paul-Eerik Rummo)

Eestikeelne tõlge on soome luule valimikus  „Kõne voolab voolavas maailmas“ (1967) ja Paul-Eerik Rummo luulekogus „Oo et sädemeid kiljuks mu hing“ (1985)
Soovitanud Mart Velsker