Eeva-Liisa Manner “*** Kogu päeva olen istunud…”

Kogu päeva olen istunud vana sõbraliku puu all,
und näinud ja kadunukesega juttu puhunud.
Vihmad tulevad ja lähevad, mina istun ja istun,
mu käed on rüpes, silmad teavad palju,
nokin tanguteri nagu lind, mu kõht paisub,
mida muud võiksin kui rätsepaistmes meelt mõlgutada.
Kuid uned on pikad, kadunuil kõrge iga,
neil on mitu hinge, toidan neidki tanguteradega,
kadestan uhkeid linde ja olen endaga pahuksis,
väsinud ja tüdimust täis.

mannerhuudtuulde

Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli

Eeva-Liisa Manner “*** Puud annavad ära…”

Puud annavad ära oma septembrikuise koorma
ja vaatavad kaugusse;
oh seda selgeltnägemist.
Valgus, tume mets, mahajäetus,
ja kõige selle all päratu nukrus.

Unustagem ära, kõndigem kergel sammul
läbi võõraste ja veidrate aegade,
läbi ikka ja jälle saabuva hämariku,
läbi habisevate sügispäevade ja iseteadliku metsa,
kurbusest hoolimata. See mets on ikka veel soe.

mannerhuudtuulde

Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli

Väinö Kirstinä “Üks salat”

üks muna
üks valge kivi
üks inimkonna sõber kolm helsinglast kolm paadialust
neli armastajate kõrva
üks vintpüss
üks mikrofon
kaks kadunud ahervaret
üks tuhast tõusev tasuja

üks mürgine händ
üks võidusignaal
sada voorust
kaks loomulikku alastit
üks lahkunud hääl mis tagasi ei tule
palju kära ei millestki
vähe vähe-aga-head
üks patune ihu
üks naljahammas
viis kalade ujuma õpetajat
tuhat sõdurikätt
kaks valitsejat kes ei oska teeselda
üks sõna
sada asja

üks pühameeste pühamees
üks segane mass kaks haigeund
üks nimetu hulk sada köielkõndijat
miljard tobedust
kolmsada võidetut viis üksiklast
ei ühtki sutt
kaks võitjat
mitu kohandujat kellele ei tehta liiga
üks hääl
kolm jumala häält viis rahva häält

(Tõlkinud Paul-Eerik Rummo)

Eestikeelne tõlge on soome luule valimikus  „Kõne voolab voolavas maailmas“ (1967) ja Paul-Eerik Rummo luulekogus „Oo et sädemeid kiljuks mu hing“ (1985)
Soovitanud Mart Velsker

Riina Katajavuori “Boogie mama”

Emal võivad olla kontskingad,
emal võivad olla ussinahksed kontsaga kingad,
hommikused kontskingad
hommiku rohelises vagunis.

Emal võib olla suur suu, lai suu, ilus suu.
Emal võib olla suudlussuu, randevuusuu,
tuhande dollari suu ja armastatu smile.
Emal võib olla suudlussuu,
emal võib olla kiskjasuu,
hommikune kisksuu
hommiku rohelises vagunis.

Emal võib olla miniseelik
ja sirm kodus, kui väljas sajab.
Ema võib joosta ümber puu,
pea kohal kilekott,
ja sääred sama pikad kui puu.

Pojal on porivarustus ja miljon
biljon küsimust. Ema vastab
kõva häälega ja kogu vagun kuulab.
Poeg pahvatab vale sõna
ja emal saab villand.

Tõlkinud Eeva Park
soomeantoloogia
Ilmunud soome tänapäeva luule antoloogias “See sama soolane meri” (2004)
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck

Eeva-Liisa Manner “*** Kogu päeva olen…”

Kogu päeva olen istunud vana sõbraliku puu all,
und näinud ja kadunukestega juttu puhunud.
Vihmad tulevad ja lähevad, mina istun ja istun,
mu käed on rüpes, silmad teavad palju,
nokin tanguteri nagu lind, mu kõht paisub,
mida muud võiksin kui rätsepaistmes meelt mõlgutada.
Kuid uned on pikad, kadunuil kõrge iga,
neil on mitu hinge, toidan neidki oma tanguteradega,
kadestan usinaid linde ja olen endaga pahuksis,
väsinud ja tüdimust täis.

***
Sõnad tulevad ja lähevad.
Vajan üha vähem sõnu,
homme ehk
ei vaja üldse.

Tõlkinud Ly Seppel
manner
Ilmunud Eeva-Liisa Manneri luulekogus “Hüüd tuulde”
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck

Lassi Nummi “Abielurahva armastusest”

Kui ise poleks oma silmaga näinud ja
omal nahal tunda saanud, siis ei usukski
üha uuenevat armastussuhet,
õnnelikku armastust ja sedagi,
kui õnnetu võib õnnelik abielu olla.
Hingamisruumi jääb napiks,
aastaid ja aastakümneid kannatatakse hapnikupuuduse all
või lastakse ilmlõpmata korduval, aga ometi palja silmaga
nähtamatul agressiivsusel oma närvid õhukeseks kulutada,
lisaks veel laguneb vastastikune lugupidamine ja sureb südametunnistus,
selle surma arseen võib olla nii kibe kui ka meemaitseline,
ahistab ka loidus, lihaks saanud kurbus
– ja kusagil sügaval on see, mis on solvangutest mõrum:
hingepõhjas peituv ükskõiksus

– vaat milline sogane seltskond
asub hoovipoolsetes tubades
soliidse ja eluterve fassaadi taga.

Kui ise poleks kuulnud ja vaistutsi adunud, siis ei usukski
täiesti tasakaalutuid armastussuhteid,
õnnetut abielu ega sedagi,
kui palju õnne võib õnnetu abielu oma seinte vahel varjata!
Vängetesse vägisõnadesse varjuv ootamatu hingenõtkus,
julmuse pistodadesse peidetud hellus,
kõrvakiiludeks maskeerunud kallistused
– ja tagatipuks kõige õnnelikum ja rahumeelsem kooselu seal,
kuhu võõrad silmad ei näe:
oh seda käitumismudelite mängu küll, oh seda äraarvamatult tujukat
inimmeelt,
oh seda ärasalatut, aga ometi vaistutsi adutavat ja hingepõhjast tulevat
lugupidamist
– kui õilis inimsuhe võib peituda
määrdunud, lõhkise ja laguneva fassaadi taha,
päris mõnusale pööningule ja kodusesse keldrisse.

Üksteise sees asuvad sootumaks erisugused asjad
– headus ja halbus, õnnetus ja õnn –
ja kõik nad mahuvad sellesse maailma,
mis mõttetark Voltaire´i sõnutsi
on parim kõigi võimalike hulgast.

Tõlkinud Ly Seppel ja Andres Ehin.
lassinummi
Ilmunud Lassi Nummi luulekogus “Taeva ja maa märgid” (2002)
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck