Esiema pani puhtasse rätikusse toidumoona
ja külakostiks villased kapukad
ning sõlmas räti nelja nurka pidi kandamiks kokku,
enne kui läks.
Nõndasamuti saab pakkida ühte — kui aeg tuleb minna —
lõpuni kisklemata kisklemised,
tühjendamata tülid,
vaibutamata vihkamise,
ennatud etteheited.
Veel parem need ainsa kriipsuga tühistada,
andes endale ja teistele andeks.
Saab kandam kergem.
Kogust “Valuvaba” (2021)
leidis Tiina Tarik
Hommik ja õhtu kohtuvad vidusas keskpäevas
madala taeva all.
Uduvihm puudutab palgeid kui parim palsam,
nahk hingab kergendatult.
Lombid sunnivad märkama teed ja autosid,
püsima siin ja praegu.
Heisatud vihmavari meenutab igapäevast tõde:
sa oled kaitstud.
Välitööd on sult võetud,
tubased toimingud käivad käsikaudu.
Aeg su ümber on nagu pehme soe kašmiirsall,
hall ja saladuslik.
Novembri ja detsembri nurgale
on määratud kohtamine
sinu endaga.
Kogust “Valuvaba” (2021)
leidis Tiina Tarik
Kui vana professori peierong on läinud,
tuleb järgmine surnuauto
tema raamatukogu järele.
Lõbusad õllesed noormehed
tassivad mahukaid köiteid nagu telliskive
trepist alla, alla, alla.
Seal need lebavad kolimisauto põrandal
segiläbi,
teaduskirjandus, muist veidrates keeltes,
tookord hangitud kavalusega ja hingehinnaga
läbi raudse eesriide,
nüüd lootusetult aegunud.
Tuhanded leheküljed allajoonitud teksti,
salamärgid ja kommentaarid veerukülgedel
on määratud igavesse vaikimisse.
Siiski —
üksik märkmeleht liperdab lahkes kevadtuules
üle tarade ja katuste
nagu võililleseeme, kes loodab idaneda kuskil.
Kogust “Valuvaba” (2021)
leidis Tiina Tarik
Kui on tõde, siis on tõelus,
kui on kindlus, siis on kindlus.
Kui on vennad, siis on vendlus,
kui on õde, siis on õelus.
Kui on lapsi, siis on lapsus,
kui on napsi, siis on napsus.
Kui pole, siis pole ja ei paistagi kole,
ilma vennata las lennata,
ilma õeta ei põeta.
Aga —
ilma oma tõeta
päris inimeseks
sind ei võeta.
Või?
Kogust “Valuvaba” (2021)
leidis Sirje Suun
Valged on põõsad ja valge on lumi.
Valge mu mõte ka.
Üle härmatand maa
kõrgete kellade kumin.
Kuulan hardalt ja keeletult,
olen pisem ja arem.
Ning ma tahaksin
meeletult,
meeletult
olla enesest parem.
Valikkogust “Laul kindaid üles harutades” (2008)
leidis Ülle Nemvalts
Maast laeni ja seinast seina
seisab vaikiv vahtkond,
silmad sündsalt seina poole,
igaühel nimi seljal –
nad on meie elutee ustavad kaaslased.
Maast laeni ja seinast seina.
Siruta huupi käsi ning võta,
löö kusagilt lahti.
Ja vaata – universum kõnetab sind kirjatähe läbi.
Kogust “Maailm möödub” (2014)
leidis Tiina Tarik
Olla veel laps ja sumada lompides,
asjade olemust kogeda kompides.
kastepiiskades näha imedust,
käia, kartmata ööd ja pimedust,
aus olla aususest midagi teadmata,
laulda südamest ridagi seadmata,
hommikul eilsest puhtaks end küürida,
võõraid voorusi mitte üürida,
mitte end teadmiste torni müürida,
paati veel nimeta merele tüürida.
Olla kui laps ja joobuda viinata,
lemmiklauludest loobuda piinata.
lõpmatult ühest ja samast tüdida,
ülekohust tajuda üdiga,
süüa isukalt leiba ka lihata,
armast armsamaks hüüda tihata,
hingega hoida ja vihaga vihata,
suuremaks, suuremaks kasvada ihata.
Laps olla, laps olla kaua nii
hällist hauani.
Ilmunud L. Hainsalu kogudes “Siinpool Toone voolamist ” (1972), “Ainsa ööga läbi maa” (1980), “Laul kindaid üles harutades” (2008)
Leidis Sirje Suun
Oleks vast mõnusam tunne
elada lembel Jamaikal,
või kus mühaks mu unne
metsik ja põhjatu Baikal,
või kus viinapuust marjad
ise mul kukuksid suhu,
või kus kaamelikarjad
rändaksid ei-tea-kuhu.
Sündida salvitud peres,
hõbelusikas peos,
seisuseväärikus veres,
miljon võimalust eos.
Aga näe, rannakäär paene
Tuhkatriinuks sai minu,
istun ja korrutan vaene
paepealsel kasvanud linu.
Ühtlane, sõlmeta lõng
on minu ainuke uhkus.
Einel on ükssama hõng,
rahakotil on puhkus.
Padi nii mühklik kui mütar,
pikutan kulunud baikal,
mõtlen, kas Põhjamaa tütar
elada oskaks Jamaikal,
kusagil Capril või Hiinas
saaksin kas silmile und ma,
troopika pimedas piinas
igatseks, igatseks lund ma,
igatseks välku ja rahet,
härmatist, tormi ja halla,
tööd, millel polegi vahet,
koduste tähtede alla.
Tilluke maa nagu pihk,
aga siit leida võib paljut –
põhjavalguse vihk
aimata annab kaljut,
mastimetsade väge,
jõgesid, järvi ja merd,
suusamurdmise mäge,
rahvast, kes segatud verd.
Tuisud ja tuulevaikus.
Tihaste tsiitsitav parmas.
Maakera ilusam paik, kus
elada armas.
Ilmunud kogus “Laps tahab klassi kammitsaist lahti” (1984)
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)
Ma kuulsin, sa hüüdsid mind teisel pool vett,
su hääl oli nukker ja hell.
Ma kuulsin, ma seisma jäin teisel pool vett –
ei silda, ei paatigi sel.
Sa hüüad, sa hüüad mind teisel pool vett,
ja vangi mind võttis su hääl.
Nüüd jooksen ja ahastan teisel pool vett –
ei parvegi lainete pääl.
Nii palju on vett, et otsa ei näe
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja annaksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks!
Aga ei , aga ei – sul teisel pool vett
on aru ja mõistus veel peas.
Ja ei, ja ei – mul teisel pool vett
on aru ja mõistus veel peas.
Ma hüüan, sa hüüad nii teisel pool vett
ja paati ei seleta silm.
Nii seisame teine teisel pool vett,
kuni pimedaks läheb maailm.
Ilmunud L. Hainsalu kogudes “Siinpool Toone voolamist” (1972), “Laps tahab klassi kammitsaist lahti” (1984) ja “Lapsed lennand tuulde” (2003)
Leidis Triin Võsoberg
Kae päivä paistel päivakoerakerrä.
Kae kõivukest, ta raban kasva suut.
Meist egäl elurõõm suulake puut,
tad lutsi saat kui vitämiiniterrä.
Me jooseme kõik taevatähe perrä
ja egaüits meist omma õnne uut,
Kuid saatus ilmast ilma hennäst muut,
me käime nigu müüdä väitseterrä.
Saat vanembas, vast rahule siss jäät.
Kas tiiät elust kallimbat mõnd varra?
Kui elu otsan, midäs enämb viil!
Tuu vikatiga miis jo tulep varra.
Kae kätte saia kõik mis nälgüss miil,
et poless kahjatsust, kui auda läät.
1969
Ilmunud L. Hainsalu luulekogudes “Liivakellas niriseb aeg” (1973), “Ainsa ööga läbi maa” (1980) ja
“Lapsed laennand tuulde” (2003)
Leidis Tiina Sulg
Luuleleid 
