***
Välja kirjutada sõnu
sõnade kordumisest
Nähtamatut
muuta trükilõhnaliseks nii
nagu nähtamatu ilm
end talvel aknaklaasidel ilmutab
Nagu samm-sammult tõuseb rändaja
mööda orunõlva üles
ja laskub teisest alla
teeraja järgi
nii liigub silmavaade üle metsade
linnu lendamise järgi
mõte läbi varju- ja valguslaikude vees
voolu järgi
ja käsi mööda paberit
sõnade kasvamise järgi
Ilmunud Aivar Rumvolti luulekogus “Kaldalseisja” (1991)
Leidis Kadri Rohi
(:)
kuskil on läti
siis tuleb tükk tühja maad
seejärel soome
Ilmunud luulekogus „Sumo” (2007).
Soovitanud Mart Velsker
Kui te võtate meid kätte,
peske enne puhtaks käed.
Köited pehmed on ja haprad ka,
me ei sooviks kiirelt määrduda.
Võite lugemata jätta
peatüki number kolm –
see on kurb ja igav ka,
seda pean ma tõesti ütlema.
Tehke raamat parem lahti
leheküljelt sada kuus:
seal see koht, arvan ma,
mille pärast tasub üldse lugeda.
Päris lõpus saate aru,
lugu jääks kui pooleli,
aga ärge muretsege,
teine osa juba trükiti.
Ärge rebige me lehti,
ärge kirjutage ka
lehe äärte peale märkusi,
mis järgmisi võiks segada.
Ilmunud kogus “89” (2006)
Leidis Ülle Nemvalts
aga mõni hommik
näen ma
nii sitt välja
et võiksin vabalt
mängida
saag nelja filmis
saagi
jah
lord byron
tema oli
ilus
ratsutamine
vehklemine
ujumine
nii lihtne see oligi
Ilmunud luulekogus “Tahaks keppi Jääääre saatel, ehk, Georges Charles de Heeckeren d’Anthèsi pihtimus” (2009)
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck
Emal võivad olla kontskingad,
emal võivad olla ussinahksed kontsaga kingad,
hommikused kontskingad
hommiku rohelises vagunis.
Emal võib olla suur suu, lai suu, ilus suu.
Emal võib olla suudlussuu, randevuusuu,
tuhande dollari suu ja armastatu smile.
Emal võib olla suudlussuu,
emal võib olla kiskjasuu,
hommikune kisksuu
hommiku rohelises vagunis.
Emal võib olla miniseelik
ja sirm kodus, kui väljas sajab.
Ema võib joosta ümber puu,
pea kohal kilekott,
ja sääred sama pikad kui puu.
Pojal on porivarustus ja miljon
biljon küsimust. Ema vastab
kõva häälega ja kogu vagun kuulab.
Poeg pahvatab vale sõna
ja emal saab villand.
Tõlkinud Eeva Park
Ilmunud soome tänapäeva luule antoloogias “See sama soolane meri” (2004)
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck
Kogu päeva olen istunud vana sõbraliku puu all,
und näinud ja kadunukestega juttu puhunud.
Vihmad tulevad ja lähevad, mina istun ja istun,
mu käed on rüpes, silmad teavad palju,
nokin tanguteri nagu lind, mu kõht paisub,
mida muud võiksin kui rätsepaistmes meelt mõlgutada.
Kuid uned on pikad, kadunuil kõrge iga,
neil on mitu hinge, toidan neidki oma tanguteradega,
kadestan usinaid linde ja olen endaga pahuksis,
väsinud ja tüdimust täis.
***
Sõnad tulevad ja lähevad.
Vajan üha vähem sõnu,
homme ehk
ei vaja üldse.
Tõlkinud Ly Seppel
Ilmunud Eeva-Liisa Manneri luulekogus “Hüüd tuulde”
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck
Kui ise poleks oma silmaga näinud ja
omal nahal tunda saanud, siis ei usukski
üha uuenevat armastussuhet,
õnnelikku armastust ja sedagi,
kui õnnetu võib õnnelik abielu olla.
Hingamisruumi jääb napiks,
aastaid ja aastakümneid kannatatakse hapnikupuuduse all
või lastakse ilmlõpmata korduval, aga ometi palja silmaga
nähtamatul agressiivsusel oma närvid õhukeseks kulutada,
lisaks veel laguneb vastastikune lugupidamine ja sureb südametunnistus,
selle surma arseen võib olla nii kibe kui ka meemaitseline,
ahistab ka loidus, lihaks saanud kurbus
– ja kusagil sügaval on see, mis on solvangutest mõrum:
hingepõhjas peituv ükskõiksus
– vaat milline sogane seltskond
asub hoovipoolsetes tubades
soliidse ja eluterve fassaadi taga.
Kui ise poleks kuulnud ja vaistutsi adunud, siis ei usukski
täiesti tasakaalutuid armastussuhteid,
õnnetut abielu ega sedagi,
kui palju õnne võib õnnetu abielu oma seinte vahel varjata!
Vängetesse vägisõnadesse varjuv ootamatu hingenõtkus,
julmuse pistodadesse peidetud hellus,
kõrvakiiludeks maskeerunud kallistused
– ja tagatipuks kõige õnnelikum ja rahumeelsem kooselu seal,
kuhu võõrad silmad ei näe:
oh seda käitumismudelite mängu küll, oh seda äraarvamatult tujukat
inimmeelt,
oh seda ärasalatut, aga ometi vaistutsi adutavat ja hingepõhjast tulevat
lugupidamist
– kui õilis inimsuhe võib peituda
määrdunud, lõhkise ja laguneva fassaadi taha,
päris mõnusale pööningule ja kodusesse keldrisse.
Üksteise sees asuvad sootumaks erisugused asjad
– headus ja halbus, õnnetus ja õnn –
ja kõik nad mahuvad sellesse maailma,
mis mõttetark Voltaire´i sõnutsi
on parim kõigi võimalike hulgast.
Tõlkinud Ly Seppel ja Andres Ehin.
Ilmunud Lassi Nummi luulekogus “Taeva ja maa märgid” (2002)
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck
Kevad on käes, igemed veritsevad,
silmad on valusad valgusest,
mis helgib vastu viimastelt lumelaikudelt
ja kasvuhoonete kilelt. Aiamaa tagant
seletab silm paplite pungi ja taamal
luhal virvendavas vees ukerdavaid parte.
Lapsed sõidavad juba jalgratastega,
tulevad poristena, põlved marraskil,
aga nemadki väsivad ruttu ja magavad kaua,
mõni tund vaikust, mida mõõdab
riiulil „Rooma antoloogia“ ees tiksuv kell
ja sulavee tilkumine läbi viinapuuväätide.
Ilmunud Jaan Kaplinski luulekogudes „Õhtu toob tagasi kõik“ (1985)
ja „Kirjutatud“ (2000)
Soovitanud Mart Velsker.
Et mina ei saand peatuda –
Surm peatas lahkesti –
Tõld mahutas meid mõlemaid –
ja Surematustki.
Sõit vaikselt käis – Tal polnud rutt –
ja mina panin käest
kõik töö kõik ajaviitmise
Ta Viisakuse eest –
Me möödusime Koolist – Õu
täis Laste vallatust –
ja Voogavatest Väljadest
ja Päikseloojangust –
Või õigemini – Tema Meist
Sääl Udu kasvas, külm –
Mu Kleit vaid Härmalõngadest –
Keep õlul – kõigest Tüll –
Me peatusime Maja ees
mis Maa seest Paisund näis –
ei Katust ei Karniisi tal –
vaid Mulda – künkatäis –
Sestsaati – Sajandeid – ent neist
üksainus Päev on pikk –
mil adusin et Hobustel
on sõõrmeis igavik –
(tõlkinud Doris Kareva)
Eestikeelne tekst ilmunud Emily Dickinsoni luulekogus „Kiri Maailmale“ (1988)
ja „Ameerika luule antoloogias“ (2008)
Soovitanud Mart Velsker.
Räägitakse, et Timur võttis vaevaks maailma vallutamise.
Mina teda ei mõista;
Väikese napsiga võib maailma unustada.
Ma ei ütle Aleksandri vastu midagi.
Ainult
Ma olen näinud inimesi, kes olid
Väga silmapaistvad
Ja teie imetlust igati väärt
Sellega,
Et üldse elasid.
Suurmehed eritavad liiga palju higi.
Ma näen kõiges selles ainult tõendit
Et nad pole osanud omaette jääda
Ja suitsetada
Ja juua
Ja muud taolist.
Nad on selleks liiga väiklased
Et rahulduda
Naise kõrval istumisega.
(tõlkinud Märt Väljataga)
Eestikeelne tekst on ilmunud
Bertolt Brechti raamatus „Luulet“ (2007)
Soovitanud Mart Velsker.
Luuleleid 