Aivar Rumvolt “Välja kirjutada sõnu”

***

Välja kirjutada sõnu
sõnade kordumisest
Nähtamatut
muuta trükilõhnaliseks nii
nagu nähtamatu ilm
end talvel aknaklaasidel ilmutab

Nagu samm-sammult tõuseb rändaja
mööda orunõlva üles
ja laskub teisest alla
teeraja järgi
nii liigub silmavaade üle metsade
linnu lendamise järgi
mõte läbi varju- ja valguslaikude vees
voolu järgi
ja käsi mööda paberit
sõnade kasvamise järgi

kaldalseisja

Ilmunud Aivar Rumvolti luulekogus “Kaldalseisja” (1991)
Leidis Kadri Rohi

inBoil “Väikesed raamatud”

 Kui te võtate meid kätte,
peske enne puhtaks käed.
Köited pehmed on ja haprad ka,
me ei sooviks kiirelt määrduda.

Võite lugemata jätta
peatüki number kolm –
see on kurb ja igav ka,
seda pean ma tõesti ütlema.

Tehke raamat parem lahti
leheküljelt sada kuus:
seal see koht, arvan ma,
mille pärast tasub üldse lugeda.

Päris lõpus saate aru,
lugu jääks kui pooleli,
aga ärge muretsege,
teine osa juba trükiti.

Ärge rebige me lehti,
ärge kirjutage ka
lehe äärte peale märkusi,
mis järgmisi võiks segada.

Ilmunud kogus “89” (2006)
Leidis Ülle Nemvalts

Toomas F. Aru “aga”

aga mõni hommik
näen ma
nii sitt välja
et võiksin vabalt
mängida
saag nelja filmis
saagi

jah
lord byron
tema oli
ilus
ratsutamine
vehklemine
ujumine
nii lihtne see oligi

aru
Ilmunud luulekogus “Tahaks keppi Jääääre saatel, ehk, Georges Charles de Heeckeren d’Anthèsi pihtimus” (2009)
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck

Riina Katajavuori “Boogie mama”

Emal võivad olla kontskingad,
emal võivad olla ussinahksed kontsaga kingad,
hommikused kontskingad
hommiku rohelises vagunis.

Emal võib olla suur suu, lai suu, ilus suu.
Emal võib olla suudlussuu, randevuusuu,
tuhande dollari suu ja armastatu smile.
Emal võib olla suudlussuu,
emal võib olla kiskjasuu,
hommikune kisksuu
hommiku rohelises vagunis.

Emal võib olla miniseelik
ja sirm kodus, kui väljas sajab.
Ema võib joosta ümber puu,
pea kohal kilekott,
ja sääred sama pikad kui puu.

Pojal on porivarustus ja miljon
biljon küsimust. Ema vastab
kõva häälega ja kogu vagun kuulab.
Poeg pahvatab vale sõna
ja emal saab villand.

Tõlkinud Eeva Park
soomeantoloogia
Ilmunud soome tänapäeva luule antoloogias “See sama soolane meri” (2004)
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck

Eeva-Liisa Manner “*** Kogu päeva olen…”

Kogu päeva olen istunud vana sõbraliku puu all,
und näinud ja kadunukestega juttu puhunud.
Vihmad tulevad ja lähevad, mina istun ja istun,
mu käed on rüpes, silmad teavad palju,
nokin tanguteri nagu lind, mu kõht paisub,
mida muud võiksin kui rätsepaistmes meelt mõlgutada.
Kuid uned on pikad, kadunuil kõrge iga,
neil on mitu hinge, toidan neidki oma tanguteradega,
kadestan usinaid linde ja olen endaga pahuksis,
väsinud ja tüdimust täis.

***
Sõnad tulevad ja lähevad.
Vajan üha vähem sõnu,
homme ehk
ei vaja üldse.

Tõlkinud Ly Seppel
manner
Ilmunud Eeva-Liisa Manneri luulekogus “Hüüd tuulde”
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck

Lassi Nummi “Abielurahva armastusest”

Kui ise poleks oma silmaga näinud ja
omal nahal tunda saanud, siis ei usukski
üha uuenevat armastussuhet,
õnnelikku armastust ja sedagi,
kui õnnetu võib õnnelik abielu olla.
Hingamisruumi jääb napiks,
aastaid ja aastakümneid kannatatakse hapnikupuuduse all
või lastakse ilmlõpmata korduval, aga ometi palja silmaga
nähtamatul agressiivsusel oma närvid õhukeseks kulutada,
lisaks veel laguneb vastastikune lugupidamine ja sureb südametunnistus,
selle surma arseen võib olla nii kibe kui ka meemaitseline,
ahistab ka loidus, lihaks saanud kurbus
– ja kusagil sügaval on see, mis on solvangutest mõrum:
hingepõhjas peituv ükskõiksus

– vaat milline sogane seltskond
asub hoovipoolsetes tubades
soliidse ja eluterve fassaadi taga.

Kui ise poleks kuulnud ja vaistutsi adunud, siis ei usukski
täiesti tasakaalutuid armastussuhteid,
õnnetut abielu ega sedagi,
kui palju õnne võib õnnetu abielu oma seinte vahel varjata!
Vängetesse vägisõnadesse varjuv ootamatu hingenõtkus,
julmuse pistodadesse peidetud hellus,
kõrvakiiludeks maskeerunud kallistused
– ja tagatipuks kõige õnnelikum ja rahumeelsem kooselu seal,
kuhu võõrad silmad ei näe:
oh seda käitumismudelite mängu küll, oh seda äraarvamatult tujukat
inimmeelt,
oh seda ärasalatut, aga ometi vaistutsi adutavat ja hingepõhjast tulevat
lugupidamist
– kui õilis inimsuhe võib peituda
määrdunud, lõhkise ja laguneva fassaadi taha,
päris mõnusale pööningule ja kodusesse keldrisse.

Üksteise sees asuvad sootumaks erisugused asjad
– headus ja halbus, õnnetus ja õnn –
ja kõik nad mahuvad sellesse maailma,
mis mõttetark Voltaire´i sõnutsi
on parim kõigi võimalike hulgast.

Tõlkinud Ly Seppel ja Andres Ehin.
lassinummi
Ilmunud Lassi Nummi luulekogus “Taeva ja maa märgid” (2002)
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck