Kui alla on kinnitet suusk
nii libav ja läiklev kui vask,
sulgub teadvusen käratsev tänav,
kabuhirmunult rabeneb hingelt
umbne hälin ja mainegi raskus.
.
Suuri-silmi kõik meeled on pingul,
enge oodata südameväravast
uute rõõmude sisselask.
Kaugelt lehvitab härmatunud kask,
taamal sirgena rohetab kuusk,
eks avatle, kutsu säält need,
oksad harali otsekui käed.
.
Ole uljas, ole nüüd virk!
Kerged su jalad on täna.
Mööda lumen nurmi ja luhti —
uhti! —
kepilöögil võid alata sõitu.
Pilgul kirkal
tähisten teed
hangelt hangele, mäele mäelt
nüüd lennata võid!
Tuul kõrvaden vuhab,
pää kohal huiskab.
.
Lume säravan tuhan
su ümber tantsiskleb tuisk.
Sellen keerisen rabeleb rind
kui vangistet lind,
tunden katkeman püünise võrke!
.
Ah, mis kõmahtus see?
Ära tagasi põrka!
Üle sillutet jõevee
aina liugleb, libiseb tee,
tagant käänaku tõusten mäkke.
Ning rühkiden mäele
hellunud pilgu kaugele saadad.
Siit enda een avali näed
oma kodu ja maad,
nagu oleks neile altarilina
hõbenarmane laotet.
Täna päike taevast on laskund,
end kõigile maa päält jaoten.
Õhk täis on karget, ülevat askust!
.
Näed äären härmatund salu
lumen põlvili rahulist talu.
Keset säravat talve
sääl korstnate punavad suud
kui sosiskleks palvet,
hingaten kuumalt.
Sääl kõrgete hangede varjul
märkad pobulitarede madalaid harju,
näed vaikselt astuvaid inimesi
kord üksi, kord paarikesi.
Lööb magusalt erutav valu
nüüd läbi su verest ja luust.
Enam seista ei malda!
Tasa libaskleb suusk
alla, alla oma sünnivalda.
.
Siin kõigile hüüatad „tere!”,
nagu terviten ema ja isa.
Veri tunnetab vere!
Kogu elujõu visadus
nüüd esile uhkab
ning põskedel lõõmama puhkeb!
Oled leidnud taas enda
teed innulist jätkaten,
kui kinkude harjul edasi lendad,
rõõmutiivuline matkaja!
Juba punetab lääs,
vastu kumaden jäält
ning su tundlikelt palgeilt.
Sinu een aga kerkib nüüd joosta
põldpüüsid kui kiirkäskjalgu,
et tukkuma jänes ei jääks
ning metskits ei ehmuks su hoost!
.
Ehavalgusen rõõsan
auvahtena valkavain rüüden
on metsad ja salguna põõsad.
Oma küllastet kätelt nad kiirgavaid hälbeid
alla puistavad heldelt
nagu võitjate tagasiteel,
kelle silmin on suurmeel
ning südant ei rusu
paha tuju ega masendav süü.
Nõnda linnale lähened
otsekui loodusest jumaldet pagan,
kes võitnud on tagasi
elurõõmu ja häädusse usu.
Taevan ööeelsen puhkevad tähed!
.
Kogust „Sinimäed” (1935)
soovitab Karl-Martin Sinijärv
Foto on pärit siit
