Kallis jõuluke,
Tule rutuste,
Sind ma ootan juba ammugi! –
Tule ometi!
Iga aasta sa
Kuuse kaunima
Oled toond me’ kodukambrisse –
Tänu sinule!
Tänavu vist ka
Nõndasama sa
Meie tuppa kena kuuse tood,
Mulle õnne lood.
Sest siis rutuste
Tule, jõuluke,
Sind ma ootan juba ammugi,
Tule ometi!
Kogumikust “Täis tähti jumallapse põll” (1994)
leidis Tiia Isak
Jõulud tasa-tasakesi
lähemale tulevad,
silmad läbi lumesaju
tulemisest ülevad.
Läbi lume tulukesed
võnguvad kui küünlakuma.
Lähemale, lähemale
jõuab Jõulujumal.
Lähemale, lähemale,
jõulusõnad suus.
Jõulumets on jõuluvalge,
ununeb kõik muu.
Kogust “Jõulumets” (2011)
leidis Ülle Nemvalts
Päkapikkudele mina
andsin nipsti vastu nina,
et ei akna taga passiks,
ei mu koju miskit tassiks.
Võtsin aknalt ära sussi,
väike sell sai vingerpussi.
Kommikotti ma ei taha,
päkapikk nii säästab raha.
Imelist ma kinki tahan,
mis ei maksa üldse raha:
aega olgu varnast võtta
pikaks pühaks minu tuppa.
Enda jaoks ja naabri kotta,
sõbrale ja sääresukka.
Et aeg ei jookseks maruna,
võtaks kohe varuga….
almanahhist “Mõttevärav VII” (2016)
leidis Seili Ülper
Ämbritega tüdruk viipab
juustukarva kuult,
aknal seisab väike poiss
ja sosin tuleb suult.
Villasokk on varba otsas,
ninast piilub nohuke,
ühes käes soe meega piim
ja teises sulab kohuke.
Nõnda öösse vaatab poiss
ja ütleb, et on olnud hea,
Jõulutaat, sul soovidega
kirjutasin mõne rea,
oma soovile veel lisaks
natukene palun —
luba kõikidele oma kodu,
piparkooke, sooja tuba.
lehelt https://menu.err.ee/649413/erri-luulekonkursi-voitis-ants-valimae-luuletusega-veel-uks-soov
leidis Küllike Lutsar
Kord eesel ehtis jõulupuu
ja kutsus külla mära.
Siis sisse lendas kakaduu
ja puhus küünlad ära.
Kui jälle säras jõulupuu,
siis tehti palju kära
ja välja aeti kakaduu ja
kuusk see söödi ära.
kogumikust “Sada salmi jõuluvanale : jõuaks, jõuaks jõulud juba!” (2019)
leidis Küllike Lutsar
lumi on nii ilus
et tahaks teha aknad lahti
ja lubada tal tuppa sadada
kõigi nende raamatute peale
mis on veel lugemata
jah
bukowski liiv kolk tungal ja viiding läbisegi
nende vahel saag kruvikeeraja viimased kruvid
kohe hakkan tööle
enne veel loen natuke
ja kuulan muusikat
lumi on nii ilus
tahaks südame lahti teha
ja lubada tal hinge sadada
matta ja katta
enne veel teen ühe tassikese kohvi
lihtsalt istun akna all
ja unistan sellest
kuidas lumi suudleb musti sõstraid
ja need puhkevad õide
lumi on nii ilus
teen aknad lahti
tõmban teki peale
Kogust “Sinine värv on otsas” (2019)
leidis Ulvi Lond
Sel talvel tulid isemoodi jõulud,
sest rohuroheline oli maa.
Lund oodati, kuid vihma aina kallas.
Ei jõule lume pärast ära jätta saa.
Jõuluaeg, jõuluaeg,
lumega või ilma,
jõulupühi peetakse
ikka üle ilma.
Kogust “Tähed on taevatuled” (2019)
leidis Elle Kasemets
Kui alla on kinnitet suusk
nii libav ja läiklev kui vask,
sulgub teadvusen käratsev tänav,
kabuhirmunult rabeneb hingelt
umbne hälin ja mainegi raskus.
.
Suuri-silmi kõik meeled on pingul,
enge oodata südameväravast
uute rõõmude sisselask.
Kaugelt lehvitab härmatunud kask,
taamal sirgena rohetab kuusk,
eks avatle, kutsu säält need,
oksad harali otsekui käed.
.
Ole uljas, ole nüüd virk!
Kerged su jalad on täna.
Mööda lumen nurmi ja luhti —
uhti! —
kepilöögil võid alata sõitu.
Pilgul kirkal
tähisten teed
hangelt hangele, mäele mäelt
nüüd lennata võid!
Tuul kõrvaden vuhab,
pää kohal huiskab.
.
Lume säravan tuhan
su ümber tantsiskleb tuisk.
Sellen keerisen rabeleb rind
kui vangistet lind,
tunden katkeman püünise võrke!
.
Ah, mis kõmahtus see?
Ära tagasi põrka!
Üle sillutet jõevee
aina liugleb, libiseb tee,
tagant käänaku tõusten mäkke.
Ning rühkiden mäele
hellunud pilgu kaugele saadad.
Siit enda een avali näed
oma kodu ja maad,
nagu oleks neile altarilina
hõbenarmane laotet.
Täna päike taevast on laskund,
end kõigile maa päält jaoten.
Õhk täis on karget, ülevat askust!
.
Näed äären härmatund salu
lumen põlvili rahulist talu.
Keset säravat talve
sääl korstnate punavad suud
kui sosiskleks palvet,
hingaten kuumalt.
Sääl kõrgete hangede varjul
märkad pobulitarede madalaid harju,
näed vaikselt astuvaid inimesi
kord üksi, kord paarikesi.
Lööb magusalt erutav valu
nüüd läbi su verest ja luust.
Enam seista ei malda!
Tasa libaskleb suusk
alla, alla oma sünnivalda.
.
Siin kõigile hüüatad „tere!”,
nagu terviten ema ja isa.
Veri tunnetab vere!
Kogu elujõu visadus
nüüd esile uhkab
ning põskedel lõõmama puhkeb!
Oled leidnud taas enda
teed innulist jätkaten,
kui kinkude harjul edasi lendad,
rõõmutiivuline matkaja!
Juba punetab lääs,
vastu kumaden jäält
ning su tundlikelt palgeilt.
Sinu een aga kerkib nüüd joosta
põldpüüsid kui kiirkäskjalgu,
et tukkuma jänes ei jääks
ning metskits ei ehmuks su hoost!
.
Ehavalgusen rõõsan
auvahtena valkavain rüüden
on metsad ja salguna põõsad.
Oma küllastet kätelt nad kiirgavaid hälbeid
alla puistavad heldelt
nagu võitjate tagasiteel,
kelle silmin on suurmeel
ning südant ei rusu
paha tuju ega masendav süü.
Nõnda linnale lähened
otsekui loodusest jumaldet pagan,
kes võitnud on tagasi
elurõõmu ja häädusse usu.
Taevan ööeelsen puhkevad tähed!
.
Kogust „Sinimäed” (1935)
soovitab Karl-Martin Sinijärv
Foto on pärit siit
Tere, kallis Jõuluvana.
Sulle kirjutab nüüd Kati.
Istun kodus laua taga.
Täitsa reipalt. Veel ei maga.
Tead, Sa tule pisut varem.
Mida varem, seda parem.
Ma ei heida miskit ette,
aga äkki Une-Mati
jõuab Sinust jälle ette.
Igavesti Sinu Kati.
Kogust “Metsa toodi kuuseke” (2018)
leidis Katrin Raid
Talved on teinekord tüütud ja pikad.
Moosipurkidest kummis on kummutid.
Paksudes vattides peidus on plikad.
Meenuvad maakeltsas magavad mammutid.
Mõningad matkavad, kellel on suusad.
Mõningad matkivad jääaugus hüljest.
Öösiti korteris kolavad muusad,
näpates kellukaid kuuskede küljest.
Kogust “Metsa toodi kuuseke” (2018)
leidis Ülle Nemvalts
