Peeter Grünfeldt “Ootus”

Kallis jõuluke,
Tule rutuste,
Sind ma ootan juba ammugi! –
Tule ometi!

Iga aasta sa
Kuuse kaunima
Oled toond me’ kodukambrisse –
Tänu sinule!
Tänavu vist ka
Nõndasama sa
Meie tuppa kena kuuse tood,
Mulle õnne lood.

Sest siis rutuste
Tule, jõuluke,
Sind ma ootan juba ammugi,
Tule ometi!

Kogumikust “Täis tähti jumallapse põll” (1994)
leidis Tiia Isak

Heljo Mänd “Jõulujumal”

Jõulud tasa-tasakesi
lähemale tulevad,
silmad läbi lumesaju
tulemisest ülevad.

Läbi lume tulukesed
võnguvad kui küünlakuma.
Lähemale, lähemale
jõuab Jõulujumal.

Lähemale, lähemale,
jõulusõnad suus.
Jõulumets on jõuluvalge,
ununeb kõik muu.

Kogust “Jõulumets” (2011)
leidis Ülle Nemvalts

Aasa Sulg “Jõulusoov”

Päkapikkudele mina
andsin nipsti vastu nina,
et ei akna taga passiks,
ei mu koju miskit tassiks.

Võtsin aknalt ära sussi,
väike sell sai vingerpussi.
Kommikotti ma ei taha,
päkapikk nii säästab raha.

Imelist ma kinki tahan,
mis ei maksa üldse raha:
aega olgu varnast võtta
pikaks pühaks minu tuppa.

Enda jaoks ja naabri kotta,
sõbrale ja sääresukka.
Et aeg ei jookseks maruna,
võtaks kohe varuga….

almanahhist “Mõttevärav VII” (2016)
leidis Seili Ülper

Ants Välimäe “Veel üks soov”

Ämbritega tüdruk viipab
juustukarva kuult,
aknal seisab väike poiss
ja sosin tuleb suult.

Villasokk on varba otsas,
ninast piilub nohuke,
ühes käes soe meega piim
ja teises sulab kohuke.

Nõnda öösse vaatab poiss
ja ütleb, et on olnud hea,
Jõulutaat, sul soovidega
kirjutasin mõne rea,

oma soovile veel lisaks
natukene palun —
luba kõikidele oma kodu,
piparkooke, sooja tuba.

lehelt https://menu.err.ee/649413/erri-luulekonkursi-voitis-ants-valimae-luuletusega-veel-uks-soov
leidis Küllike Lutsar

Marge Pärnits “*** lumi on nii ilus…”

lumi on nii ilus
et tahaks teha aknad lahti
ja lubada tal tuppa sadada
kõigi nende raamatute peale
mis on veel lugemata
jah
bukowski liiv kolk tungal ja viiding läbisegi
nende vahel saag kruvikeeraja viimased kruvid
kohe hakkan tööle
enne veel loen natuke
ja kuulan muusikat
lumi on nii ilus
tahaks südame lahti teha
ja lubada tal hinge sadada
matta ja katta
enne veel teen ühe tassikese kohvi
lihtsalt istun akna all
ja unistan sellest
kuidas lumi suudleb musti sõstraid
ja need puhkevad õide

lumi on nii ilus
teen aknad lahti
tõmban teki peale

2312
2017

Kogust “Sinine värv on otsas” (2019)
leidis Ulvi Lond

Erni Hiir „Suuskleja”

Kui alla on kinnitet suusk

nii libav ja läiklev kui vask,

sulgub teadvusen käratsev tänav,

kabuhirmunult rabeneb hingelt

umbne hälin ja mainegi raskus.

.

Suuri-silmi kõik meeled on pingul,

enge oodata südameväravast

uute rõõmude sisselask.

Kaugelt lehvitab härmatunud kask,

taamal sirgena rohetab kuusk,

eks avatle, kutsu säält need,

oksad harali otsekui käed.

.

Ole uljas, ole nüüd virk!

Kerged su jalad on täna.

Mööda lumen nurmi ja luhti —

uhti! —

kepilöögil võid alata sõitu.

Pilgul kirkal

tähisten teed

hangelt hangele, mäele mäelt

nüüd lennata võid!

Tuul kõrvaden vuhab,

pää kohal huiskab.

.

Lume säravan tuhan

su ümber tantsiskleb tuisk.

Sellen keerisen rabeleb rind

kui vangistet lind,

tunden katkeman püünise võrke!

.

Ah, mis kõmahtus see?

Ära tagasi põrka!

Üle sillutet jõevee

aina liugleb, libiseb tee,

tagant käänaku tõusten mäkke.

Ning rühkiden mäele

hellunud pilgu kaugele saadad.

Siit enda een avali näed

oma kodu ja maad,

nagu oleks neile altarilina

hõbenarmane laotet.

Täna päike taevast on laskund,

end kõigile maa päält jaoten.

Õhk täis on karget, ülevat askust!

.

Näed äären härmatund salu

lumen põlvili rahulist talu.

Keset säravat talve

sääl korstnate punavad suud

kui sosiskleks palvet,

hingaten kuumalt.

Sääl kõrgete hangede varjul

märkad pobulitarede madalaid harju,

näed vaikselt astuvaid inimesi

kord üksi, kord paarikesi.

Lööb magusalt erutav valu

nüüd läbi su verest ja luust.

Enam seista ei malda!

Tasa libaskleb suusk

alla, alla oma sünnivalda.

.

Siin kõigile hüüatad „tere!”,

nagu terviten ema ja isa.

Veri tunnetab vere!

Kogu elujõu visadus

nüüd esile uhkab

ning põskedel lõõmama puhkeb!

Oled leidnud taas enda

teed innulist jätkaten,

kui kinkude harjul edasi lendad,

rõõmutiivuline matkaja!

Juba punetab lääs,

vastu kumaden jäält

ning su tundlikelt palgeilt.

Sinu een aga kerkib nüüd joosta

põldpüüsid kui kiirkäskjalgu,

et tukkuma jänes ei jääks

ning metskits ei ehmuks su hoost!

.

Ehavalgusen rõõsan

auvahtena valkavain rüüden

on metsad ja salguna põõsad.

Oma küllastet kätelt nad kiirgavaid hälbeid

alla puistavad heldelt

nagu võitjate tagasiteel,

kelle silmin on suurmeel

ning südant ei rusu

paha tuju ega masendav süü.

Nõnda linnale lähened

otsekui loodusest jumaldet pagan,

kes võitnud on tagasi

elurõõmu ja häädusse usu.

Taevan ööeelsen puhkevad tähed!

.

Kogust „Sinimäed” (1935)
soovitab Karl-Martin Sinijärv

Foto on pärit siit

Ilmar Trull “Talved”

Talved on teinekord tüütud ja pikad.
Moosipurkidest kummis on kummutid.
Paksudes vattides peidus on plikad.
Meenuvad maakeltsas magavad mammutid.

Mõningad matkavad, kellel on suusad.
Mõningad matkivad jääaugus hüljest.
Öösiti korteris kolavad muusad,
näpates kellukaid kuuskede küljest.

Kogust “Metsa toodi kuuseke” (2018)
leidis Ülle Nemvalts