Me olime kaluri õues
vaadates merele,
sealt õhtu-udud tulid
ja tõusid kõrgele.
Lõid tuletornis tuled
ükshaaval särama
ja merel veel üht purje
võis kauguses märgata.
Me tormidest rääkisime
ja kuidas taeva ja vee
ja rõõmu ja kartuse vahel
käib laevniku ohtlik tee.
Ja kaugest lõunast ja põhjast,
ja kaugetest randadest,
ja sealseist võõraist rahvaist
ja võõrastest kommetest.
Puuhiiglased Gangese kaldal
täis õisi on alati,
ja vaikne, kaunis rahvas
seal kummardab lootosi.
Kuid Lapimaal inimesed
on mustad ja madalad.
Lee ääres kalu nad praevad
ja metsikult karjuvad.
Mind tõsiselt kuulasid neiud –
siis soiku jäi kõnelus.
Ka laeva enam ei paistnud,
liig suur oli hämarus.
Tõlkinud August Sang. Eestikeelne tõlge on ilmunud Heine valikkogudes „Luuletused ja poeemid“ (1956) ja „Luuletused. Saksamaa“ (1979). Soovitanud Mart Velsker
Pilt http://www.paris.de.com/prominente/heinrich-heine/heinrich-heine-001.jpg
Luuleleid 
