Ilmi Kolla “Pean minema jälle”

Sa ära küsi, milleks jälle lähen
ja milleks jälle otsin uusi teid.
Mu süda valutab. Ja mulle vähe
on kõigest, mis ehk seni köitis meid.

Ma tean, et kuskil veel on uued rannad
ja uusi sündmusi võib tuua päev.
See igatsus mind kaugusesse kannab
ja ekslemisel lõppu ma ei näe.

Kord võlus “Troika” mind ja see, kes mängis
akordionil suveõhtu eel.
Mu armastus küll kaua teda järgis,
kuid siis mind kutsus teine kauge tee.

Ma vahest meenutan neid kaugeid aegu
ja südant piinavad me vanad lood.
Kuid teed on uued. Minu juurde praegu
küll miski “Troikat” tagasi ei too.

Siis sõbraks saime ja mind köitis Tallinn,
mind sidus kollektiiv ja meeldiv töö.
Ja peale selle tuli kuju kallis
ja tulid mõned hurmarikkad ööd.

Nüüd lähen jälle, kuigi juba leinan,
mis siia sinu juurde maha jääb.
Kuid kuskil õtsvad valged ristikheinad
ja sõnajalg. Mu rada sinna läeb.

Ma tean, et igatsus on kõikjal sama,
ei saa ju põgeneda enda eest.
Kuid loodud ekslema ja igatsema
ju ongi minu imeline tee.

1952

 

Kogust “Kõik mu laulud” (2009)
leidis Hele-Kaja Mäesepp

Ilmi Kolla “*** Ei, täna ma ei laula sinust, meri…”

Ei, täna ma ei laula sinust, meri,
las lained laksuvad nüüd omapead.
Ma laulan sellest, millest tuikab veri
ja mida süda praegu kalliks peab.

Sa minuga. Õnn praegu kokku surub
me käed ja õlad, verikuumad suud.
Kas on veel teisi praegu laule varuks?
Kas võib veel süda tunda miskit muud?

Oi, sõber, armas, mida öelda sulle?
Sa ootad sõnu, uid mul pole neid.
Võib-olla arm on viivitanud tulles,
kuid kuskil siiski juba ootab meid.

Mu hinges segamini õnn ja valu,
mind hoia, emba, mul on nõnda hea.
Mu süda ootab, igatseb ja palub,
kuid mida ootab, isegi ei tea.

On meri hall ja majak udus plingib
ja sügis lehti keerutab me ee.
Üks kord veel, loodus, armastust mul kingi,
ma surra võiks su kingituse eest!

1953

Kogust “Minu kevad” (1983)
leidis Hele-Kaja Mäesepp

Ilmi Kolla “Nukrad hetked”

Nüüd värvib taevast eha purpurkuma,
ma vaatlen aknast seda loojangut.
Aed hakkab ümberringi hämarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt.

Seal vastu valgust tühjad oksavõred,
nüüd läigib uibu ehapaiste käes.
Ja taevas hõõgub, palavikus põleb,
ta sülle sureb sügisene päev.

Ma olen ise nagu õhtukuma,
veel tuksub minus iga verepiisk,
veel elan ma, kuid pole teada, kunas
mind hämar vaikus enesega viib.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial,
mis sest, et igal koidul ärkab päev.
Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,
võib-olla mina teda siis ei äe.

Ja ainult minu unistuste udu
veel lehvib bebde õunapuude all,
kui kevadöö on hämaruse kudund
ja leebe taevas kumab üleval.

Ma oma laulud jätan siiski siia,
neist mesilased sumisegu puul.
Neid mööda kõrget kevadlaotust viia
lõolauluga võib lõunakaare tuul.

Oh, siiski kahju mul on sinust, kevad,
kui ma sind enam kunagi ei näe!
Sa tuled ikka siia sädelema,
sa oled möödapääsmatu kui päev.

Mul pole jumalat, kuid harda palve,
suur Loodus, sinu altarile tee.
Mul anna päevi selleks üheks talveks,
mul anna jõudu kevadeni veel.

Veel tahaks näha, kuidas õitseb sirel,
kuis salus ööbikud on ärevil,
mu igatsused, minu kuumad kired
siis saaksid luuleks valgel paberil.

Veel tahan joosta kohavasse randa,
on kerge kevadine jala-ast.
Ja siis mind armsam käte peal võib kanda
nii õrnalt, hellalt nagu väikest last.

Ah, armsam! Armastanud väga palju
mu süda on sel lühikesel teel!
Kuid praegugi ta hõõgub, tuksub valjult,
ta anub, nõuab elult veel ja veel.

Ma ütlen laulus — ma ei taha surra,
mu laul on parem minust, tema jääb.
Kuid minu soovid tõelisust ei murra,
ma olen jõuetu ta tahte käes.

Näe praegu metsa taha päike suri,
mis aitaks hüüe: “Ära mine veel!”
Mu süda leegib täna nagu uri,
võib-olla homme aga tuhk on leel.

1953

Kogust “Luuletused” (1957)
leidis Hele-Kaja Mäesepp

 

Ilmi Kolla “Lumes”

Ilus on lumine vaikus,

paksult on kuuskedel lund,

näib, nagu poleksi maailmas muud.

Üksinda mina ja lumine hommikutund,

tardunult seisavad puud.

 

Kuhugi mina ei rutta,

maailm on igal pool sama,

lumises metsas ma laulan ja käin.

Süda mul vaikib siin metsade vahel,

süda on rahul ja tardumust täis.

 

Raskeid ning jahedaid parukaid

kannavad kuused.

Mina ja lumine hommik,

üksinda mina ja mets.

Kogust “Kõik mu laulud” (2009)
leidis Ülle Nemvalts