Katre Ligi “*** Küsitakse, kuidas sa saad…”

KÜSITAKSE, KUIDAS SA SAAD.
Niimoodi sa saadki:
tõused, paned roosad prillid ette,
lapsele kuivad mähkmed ja kirju kuuekese,
lased ta põrandale asjatama,
keedad putru ja kohvi,
aitad veel mõne riidesse,
suuremad saavad ise,
sööte, panete väikese magama,
teete koolitööd, siis lähete
tööle ja kooli, õue ja poodi,
tulete tagasi,
nii on õhtuni, anda süüa, mähkida,
nina ja põrandat pühkida,
oodata koolist koju,
vahepeal loed, mida juhtub,
siis on aeg nad magama panna, jäävad
päevased mähkmed ja õhtused nõud.
Mida siit pidada tööks?
Sa oled ju vaba.

Kogumikust “Ema mu ema” (2002),
esmalt ilmunud kogus “Aeg augustit ära saata” (1988)
leidis Hele-Kaja Mäesepp

Katre Ligi “*** Et su elu oleks tõeline…”

Et su elu oleks tõeline
piisab sellest, et oleks
(või oleks kunagi olnud)
lõhna, värvi ja maitset.
Midagi niisugust, mida Sa hiljem
ära võiks tunda,
siis, kui toonased sündmused
ise on kahvatunud,
ebatõeliseks saanud,
või pole enam nii tähtsad,

või kui neid polegi olnud.

Kogust “Naabrivalve”
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)

Katre Ligi “*** Ühel hetkel sa tead…”

Ühel hetkel sa tead,
kuidas asjad peavad olema.
Teisel hetkel libiseb see uuesti käest.

Ühel hetkel
on sul õigus öelda:
see, mida me kõik otsime,
on täiuslikkuse tunne,
millele võidakse muidugi anda
mõni muu nimi.

Teisel hetkel
hakkad kahtlema:
kuidas sa tead, et kõik seda otsivad.

Igatahes on täiuslikkusel
palju erinevaid palgeid.
Ja on kahju, kui sellest,
et miski oli peaaegu täiuslik,
saadakse alles tagantjärele aru.

Kogust “Õnnelik lõpp” (2012)
leidis Ülli Tõnissoo

Katre Ligi pilt on pärit siit.

Katre Ligi “Tausta küsimus”

1.

Märts, hommik, kuldne valguseviir
sinakal lumel.

2.

Metsaskäik:
tumepunased jõhvikad
kahvatul soosambal,

kollased kukeseened
tumerohelisel.

3.

Sügav öö –
miski, mis kõlab nagu
oleks pintsliga võtnud
mustjassinist
ja lillakasmusta.

Kogust “Õnnelik lõpp” (2012)
leidis Kadri Reimand

Katre Ligi “***On sügisel viinamarjad”

On sügisel viinamarjad,
on pirnid ja ploomid ja muud.
Juba kolmkümmend aastat ma kiidan
koduõue antoonovkapuud.

Ta kõik need aastad on teinud
nii hõrguna hapuks me suud,
ja hästi ei saa tema vastu
ei suislepad ega trebuud.

Neis teistes on sügisepäikest,
kuid temas on sügisetuult,
seda vastu pidama kutsuvat,
igal sügisel korduvat truult.

Ilmunud kogus “Aeg augustit ära saata” (1988)
Leidis Auli Käsik