Henriikka Tavi “Hällilaul”

Kauguse teki all suikuvad päevad
on rahu maa, nii nulli ja taeva värvi. Kui

kurb on mul sinu pärast,
ema, kui hommiku esimene mõte haakub

päeva, ilma et oleks kuhugi haakuda.
Õige pea hakkab see udu,

millest elu välja traalitakse,
lainetama, mina näen, kuidas sa selle

pinnal ujud, mina näen, kuidas sa selle põhjas ujud.
Kui võimatu on leinata

sein põrnitseb vastu
selle kardinate taga

paisatab seesama päike. Selle kiirte
teki all kuulan, kuidas trepikoda laulab:

kõik, mis voolab, õpib ikka laulma.
Väga kurb laul.

tõlkinud Kätlin Kaldmaa, kogu “Lootus” (2019)
leidis Tiina Tarik

Henriikka Tavi “Laast”

Ta keerab lauldes maanteelt ära
ja hakkab põlismändide kohisedes justkui salamahti minema
läbi laia laulu kodumaa.
Alles küntuna nagu külvi ootel laiuvad
isade põllud kahel pool teed.
On kevad ja küngastel ajavad puud lehti,
õunapuud õitsevad, käod kukuvad ja kusagil kaugel löövad
koduniidu kellad. Siis viib tee läbi kaasiku, puustusmaadki
pakatavad viisidest oo
ja lindude laul rõkkab
salus. Tee keerab natuke paremale mäkke,
tõuseb üles künkale, kus sõjalõkked ähvardavad ja hiilgavad
ja ülevalt sinetavad juba Vuoksi veed
ja peaaegu nagu kuulekski lainete laulvat
laksumist. On suvine ilm, kägu kukub, ja ta tunneb
rinnas igatsust ja taas avanevat
süütust. Vastu tulevad sangarid
küngaste ööst, nad jutustavad natuke muistsete rahvaste
tööst, ja siis see neidis noor, kaunis kui lilleõis,
jätkab lauldes allamäge
teekonda, mis viib võitlusse.
Küll see mets on roheline.
Kuidas küll varsti tuleb sügis ja võtab metsalt selle roheluse.
Varsti hakkab king natuke ta vasemat kanda
hõõruma, aga õnneks on ta alles noor,
sitke kui vahtraoks, ja oleme
ju juba Karisalmis ja Imatrasse ei ole enam palju maad,
mõtleb ta. Küll ma varsti st küll tee varsti tee leiab
õige laua äärde:
tantsida saab seal alati, olgu argi- või pühapäev.
Lund hakkab sadama ja talv katab rohelised metsad lumega.
Tüdruk kuuleb eemalt kose laulu mühavat.
Jõuab silla juurde. Tüdruk astub sillale.
Kosk suitseb, öö suigatab,
lained äiutavad, teda hällitavad.
Imatra kosk ajab valget vahtu.
Seal ta saab rahus natuke jalga puhata.

tõlkinud Kätlin Kaldmaa, kogu “Lootus” (2019)
leidis Tiina Tarik