Federico García Lorca “Sevilla”

Sevilla on torn, kust kütid
ammuga sihivad maanteed.

Sevillas saad südamehaavu,
Cordobas surma saad.

Linn, kes oma rütmide
laiu laade
kui labürinte
keerutab kaarde.
Kui viinapuukeppe
tule haardes.

Sevillas saad südamehaavu!

Taevakaare all kadudes
lagendikkude maale
laulab ta jõgi kui nool,
mis iial ei naase.

Cordobas surma saad!

Ja silmapiirist purjus,
ta täidab veinipokaale:
Dionysose täiusest tilku,
don Juani mõrkusest raase.

Sevillas saad südamehaavu.
Aina Sevillas südamehaavu saad.

Kogust “Kaneelist torn” (1966, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Federico García Lorca “Kuus keelt”

Kitarr
paneb nutma uned.
Meeltheitvate hingede nuuksed
pääsevad valla ta ümarast
suust.
Ja otsekui tarantel
suure tähe ta koob,
et küttida ohkeid,
mida voolab
ta mustast puust paagist
pideval hool.

Kogust “Kaneelist torn” (1966, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Federico García Lorca “Rumal laul”

Ema.

Kui oleksin hõbedast

väljast ja seest.

Poja, sul hakkaks külm.

Ema.

Kui oleksin hoopis

üleni veest.

Poja, sul hakkaks külm.

Ema.

Sa tiki mind padjale

mustri eest.

Mhmh. Hea küll.

Tõlkinud Ain Kaalep
Leidis Carolina Pihelgas

Luuletust oli võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.