Asjad on. Puud on. Inimesed on. Mina olen.
Nad ütlesid: mu sõnavara olla puudulik.
Mida see lause tähendab?
Igasuguseid lauseid on olemas.
Masin koosneb. Mees sööb. Lind lendab.
Mis teame meie sest mehest või linnust.
Mis tähendab lennata?
Ons nemad kordagi lennanud?
On mehel naine ja lapsed? Sai ta ka kõhu täis?
Masin sööb. Mees lendab. Lind koosneb.
Ja nad seletasid mulle: Balti jaama viib troll number viis.
Ja hiljem nad imestasid väga, et ma olin selle ära unustanud.
Ja et Honduurase pealinn on Tegucigalpa,
õmblusmasinate garantiiaeg aga kaks aastat.
Veel
moodustasid nad hulga lauseid sõnaga kvark —
kvark on, kvarki ei ole,
kvarki iseloomustab, ei iseloomusta —
ja kui see kvark neil käes on,
saab kõik lõpuni selgeks.
Sellepärast et siis saab sellest veel rohkem lauseid moodustada.
Kvark ujub seletab sigib sülitab annab vastu kõrvu on ruuduline.
Lõputult lauseid ainuüksi ühe sõnaga.
Aga neil on palju sõnu.
Ja kui ma nende rõõmuks lauseid tegin,
ei jäänud nad ikka rahule,
vaid ütlesid,
et lause peab olema õige.
Küsisin, kuidas seda mõista,
ja nad seletasid lahkesti:
see tähendab,
et lause ei tohi olla vale.
Koer haugub, aga ei lenda, ütlesid nad õnneliku näoga.
On olemas ühe ja kahe küüruga kaameleid,
kolme küüruga aga ei ole.
Õnnelik inimene naerab, õnnetu aga nutab.
Kolmnurk on kolmenurgeline.
Kohvik avatakse kell kaheksa.
Ja et on olemas sõnaraamatud,
kus kõik sõnad sees on,
või peaaegu kõik, sest miski ei ole täiuslik.
Tahtsin teada, kus on need sõnad,
mis sõnaraamatus puuduvad,
ja nad ütlesid,
et küll pikapeale korjatakse needki kokku,
aga see võtab aega.
Ja lõpuks küsisid nad,
kas ma sain ikka kõigest aru.
Jah, ütlesin mina:
õnnelik kolmnurkne kaamel Balti jaamas kell kaheksa.
Maailm on lause.
Kogust “Lihtminevik” (1982)
leidis Tiina Tarik
Luuleleid 