Lauri Saatpalu “Festival”

Kuidas te end tunnete?
Kuidas teil läheb?
Kas teil on lõbus?
Kas teil on hea?
Tõstke käed ülesse,
Tehke kõva häält!
Midagi ei kuule!
Tehke palju kõvemini!
Teie olete parimad!
Teie olete super!
Meie oleme parimad!
Meil on täna super!
Näita valgust platsile!
Teid on nii palju!
Meie oleme täna koos!
Meie oleme teie!

Ette ritta, ühte ritta võtame.
Mind tõsta õhku!
Lendab vesihulgakesi, märjaks saab.
Kes katsus kõhtu?
Minu ees sa täna tantsid,
mulle tundub, et sa tead, et
mulle meeldib ja sa tantsid,
et ma näeksin sinu varju.
Prügikasti ääres, peldikute kõrval
ootan üksi,
kus küll olete te, kontsert ammu käib,
vorst kukkus püksi.

Minu ees sa täna tantsid,
mulle tundub, et sa tead, et
mulle meeldib ja sa tantsid,
et ma näeksin sinu varju.
Minu ees sa täna tantsid.
Mulle tundub, et sa tead, et
sinu sukatrippideks on
minu haiged häälepaelad.

Kuidas te end tunnete?

Festival

Festivalil on äge käia, sest festivalid on ägedad. Festivalidel on palju käijaid, käibenaljad ja käibemaks, mis hiljemat kolmanda päeva hommikul haiget teeb. Festivalil on kohal kõik kümme esikaanemodelli ja tagakaanelolli. Festivalil ei ole muresid. Lähed ökorohelisse peldikusse ja  ei pea muretsema, et see võik ümber minna. Ongi juba selline, nagu oleks ümber läinud.

Festivalid on hinnatud ja siin ollakse vaba. Kust sa veel nii hinnalist kotletisaia saad, kust veel nii säästuõliseid vabakardulaid, leeklambiga elusalt mustaks päevitatud tundmatu looma pekki, mille päritolu kohta tehtud pärimus, sa idikas, hoiab vaid saba kinni.

Kui on eriti kõva festival, siis näeb vippe ja välismaalasi ja kalleid sülekoeri ja Ilvest. Ähmis peakorraldaja punastab kannul ja räägib, et kui tema oli veel väikene mees, et juba põlvest peale ise ka ikka pillimees kõva ja lõiganud vilja ja küpsetanud leiba ja pannud tiimi kokku ja juhtinud juga ja ikka nagu oma pere, uksest sisse, jalaga persse, aknast välja tagasi, nuvot ja nüüd on unistus täitunud! Nüüd on unistus täiu täis, täiu, kes kusevad, kuhu juhtub, ja vahel isegi juhtub, et selleks ettevalmistatud kohta, näiteks jalga sattunud pükstesse; neist moodustub suur tõsielukari. Ja unistusest on järgi vaid unistus. Ja elukutse.

Aga kunsti saab siin kõvasti.

Esimest korda meil! Ainukesena meil! Meie oleme kõige suuremad! Ainukesena oleme meie meist kõige suuremad! Mina olen esineja. Mul on saja transameheks valetatud sõbra käepaelad kaelas. Mul võiks olla häbi, aga ei ole, sest ma olen normaalne Eesti muusik. Ja ma ootan ja ootan väravas nagu õhupallimüüja pikisilmi nende bemareid, mis võiks vahelduseks ka mitte kogu aeg mitte töötada! Teen tehtud naeratust ja rebin afektselt mööda silkavat miisut, et kõik mõtleks, et näe, kus saab suudelda, aga tuhkagi, sest tal on oma lugu, kellega ta jagab ja veel enne riidu läks, kui pesu leenile lendas.

Lõpuks olen ma laval ja küsin, et “kuidas te end tunnete?” Ja on aru saada, et see oli suusoojaks ja nui neljaks ja kui see kamp mingit normaalset mussi ei tee, siis ma lähen telki ja murran Külli prillisanga ära. Va pipar, mis siis oli nii väga eile?

saatpalurekvisiitor

Kogust “Rekvisiitor” (2012)
leidis Tiina Sulg

Advertisements