Tag Archive | Sándor Weöres

Sándor Weöres “Valse triste”

Õhtu on hiline, jahe.
Viinaväät värahtab vahel.
Laulud viinamäel vaibund.
Korjajad tuppa taibund.
Kirikumägi udus,
torni pronksmunagi kadus
silmist, ja vihmased iilid
pühivad põldude piirid.
Suvised laulud vaibund,
vanaksed tuppa taibund,
õues vaid, varjude vahel,
krabiseb põõsaste ahel.
Inimsüda, see kulub.
Suvede sündmustik unub.
Mis oli äsja, mis ammu?
Mälestus aeglustab sammu.
Punane palavik puudel.
Piigadel nutt silmis-suudel.
Huulte eredad moonid
külm tund sinakaks toonib.
Ükskõik, mis äsja, mis ammu,
mälestus närvutab rammu,
inimsüda, see kulub,
suvede sündmustik unub.
Naksumas puuokste tapid.
Raksumas sügise krapid.
Härmatand ploomide rahe.
Õhtu hiline, jahe.

muemamustroos

Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia, lk 179–180 (Varrak 2004)
Tõlkinud Paul-Eerik Rummo
Soovitas Reet Klettenberg

Sándor Weöres “Haldjas”

Lilleke, Lilleke tantsib,
ümber tal istuvad inglid,
tirtsuväed viiulit saevad,
konnaväed puhuvad pilli.

Lilleke, Lilleke mängib,
põrsale tiivad ta võlub,
istub tal selga ja paitab,
lennutab, naerda siis rõkkab.

Lilleke, Lilleke töötab,
koidiku-udust teeb lossi,
saalides palju on võõraid,
maahaldja tütred ja poisid.

Lilleke, Lilleke väsib,
puhkab kesk punaseid marju,
kaks tigu tema und valvab,
suikumist lehtede varjus.

valimikungarikirjandust

Valimik ungari kirjandusest, lk 177 (Tartu, 1996)
Tõlkinud Lea Kreinin
Soovitanud Reet Klettenberg