Mari Vallisoo “Mineja”

Supp keedetud, sool lisatud.
Liha võetud ja kondid visatud
koerte ette, et las närivad.
Kõik vastatud, mis pärivad
lapsed alati enne ööd.

Lill kastetud, kell keeratud,
rohud kibedad kõik neelatud,
kootud kindad ja kirjud vööd.

Kass söödetud, mees saadetud
kodunt, rändab ta muil mail.
Ööpimedas tunnen tuppagi –
lõhnab udu ja sookail.

Astun trepile, kuulan – kostab kui
ühe üksiku hundi hüüd.
Kostab siiani. Hingepõhjani.
Jah, minema
pean nüüd.

vallisoomälestusimaailmast

Mari Vallisoo „Mälestusi maailmast” (2015)
Soovitab Kristel Kalda
Tartu kultuuriosakonna peaspetsialist

Mari Vallisoo “Vaba”

Las ma olen vaba
sinu käte hoidest.
Las ma täitsa vabalt
tulen kaitsen koidest
sinu kuued, sinu pluusid ruudulised.
Tuulutan su sahtlid.
Aga las ma ise.
Ära küsi tüüta,
mul ju pole kahju.
Omal vabal tahtel
sinu gaasiahju
panen koogi küpsema.
Kõigest ilmakärast
tule puhka. Ükskord
saja aasta pärast
kepiga, kuid vabalt,
juustes valge lumi,
toon su haua peale
pelargooniumi.

vallisoomälestusimaailmast

Mari Vallisoo „Mälestusi maailmast” (2015)
Soovitab Kristel Kalda
Tartu kultuuriosakonna peaspetsialist

Mari Vallisoo “Riidekapp”

Ullusärk egäss juhuss.
Õnnesärk sünni puhuss.
Raudrüü – juhuss, ku sõtta.
Kõrvega müts, mes põleb,
alate varnast võtta.
Surmakleedi siis aagud.
Pagana koid!
Ei tiä, kes nõnna kavva
tämäda oid.
Ärä sa surmariidid
seessä lahe!
Tahas kedägi – õvven
vilu ja tuba jahe.
Võtas kasvai selle
kõllase pitsillise.
Vana-Loovi viil eegeldäs,
pime ju ise.

vallisooviimane

Kogust “Viimäne vihim” (2013)
leidis Reet Auksmann