Mari Vallisoo “Imekogujad”

Käisime, kotid seljas,
külast külla ja majast majja,
kogudes vanu asju —
mina ja minu vend.

Küsisime, kas pole
vanu tarkmehi taskus
või näiteks imepeegleid,
olgu või tühipaljaid
lauake-kata-end.

Mõnes majas jäi silma
korralik küünekübar.
Peremees muretult
ütles, et eks te võtke.
Ühes köögis kuid leidus,
olgu et auk oli põhjas,
Ahjualuse kulp.

Ühes talus suur naine
kõneles kõval häälel,
nii kui suu tegi lahti,
roomasid tasahilju
tubanurkadest mao,
pead hiilides püsti.
Mina veel jõudsin hüüda —
vennake, tee et kaod,
ise kargasin aknast.
Kolinal kukkus katki
Ahjualuse kulp.

Vennake vähe väsis.
Enam ta elu seeski
minuga ühes ei käi.
Asjad on kadunud.
Ainult
vaeslapse käsikiri
minule alles jäi.

 

Teosest “Sünnisõnad ja surmasõnumid” (1991)
leidis Tiina Sulg

Advertisements

Mari Vallisoo “Kodulaul”

Kus kodu, kus taevas, mis taevaste pääl.
Kas lennukijooned, kas rändlinnuparv.
Hall Annelinn, suurrätt me õlgade pääl,
kus kirjas me südamelöökide arv.
Kas kaitseb, kas katku, sooudude eest.
Mis hõik üle Sõpruse puiesteest.
Kas kajakakarje, kas inglite hääl.
Või vaikus. Vist vaikus.
Üks kollane buss,
kus laulavad lapsed.
Me kodu on sääl.

 

Teosest “Sünnisõnad ja surmasõnumid” (1991)
leidis Tiina Tarik

Mari Vallisoo “*** Ükskord saabub…”

Ükskord saabub igavene kevad.
Olen oodand, olen palunud.
Küll siis Kivisillal kogunevad
kõik, kes armastust on talunud.

Oh, kui palju valgust
meie pääle
langeb ülalt!
Enne kevadet – tuleb meelde –
siiasamma jääle
surnud parte jäi, kel polnud vett.

Sügisöö, kus eksinute hõiked –
ära mine, jõkke et ei kaoks!
Olen ise eksinud ja hõikund.
Sellepärast
seitse pikka aega kannan Kivi
Kivisilla jaoks.

Teosest “Sünnisõnad ja surmasõnumid” (1991)
leidis Halliki Jürma

Mari Vallisoo “Mineja”

Supp keedetud, sool lisatud.
Liha võetud ja kondid visatud
koerte ette, et las närivad.
Kõik vastatud, mis pärivad
lapsed alati enne ööd.

Lill kastetud, kell keeratud,
rohud kibedad kõik neelatud,
kootud kindad ja kirjud vööd.

Kass söödetud, mees saadetud
kodunt, rändab ta muil mail.
Ööpimedas tunnen tuppagi –
lõhnab udu ja sookail.

Astun trepile, kuulan – kostab kui
ühe üksiku hundi hüüd.
Kostab siiani. Hingepõhjani.
Jah, minema
pean nüüd.

vallisoomälestusimaailmast

Mari Vallisoo „Mälestusi maailmast” (2015)
Soovitab Kristel Kalda
Tartu kultuuriosakonna peaspetsialist

Mari Vallisoo “Vaba”

Las ma olen vaba
sinu käte hoidest.
Las ma täitsa vabalt
tulen kaitsen koidest
sinu kuued, sinu pluusid ruudulised.
Tuulutan su sahtlid.
Aga las ma ise.
Ära küsi tüüta,
mul ju pole kahju.
Omal vabal tahtel
sinu gaasiahju
panen koogi küpsema.
Kõigest ilmakärast
tule puhka. Ükskord
saja aasta pärast
kepiga, kuid vabalt,
juustes valge lumi,
toon su haua peale
pelargooniumi.

vallisoomälestusimaailmast

Mari Vallisoo „Mälestusi maailmast” (2015)
Soovitab Kristel Kalda
Tartu kultuuriosakonna peaspetsialist

Mari Vallisoo “Riidekapp”

Ullusärk egäss juhuss.
Õnnesärk sünni puhuss.
Raudrüü – juhuss, ku sõtta.
Kõrvega müts, mes põleb,
alate varnast võtta.
Surmakleedi siis aagud.
Pagana koid!
Ei tiä, kes nõnna kavva
tämäda oid.
Ärä sa surmariidid
seessä lahe!
Tahas kedägi – õvven
vilu ja tuba jahe.
Võtas kasvai selle
kõllase pitsillise.
Vana-Loovi viil eegeldäs,
pime ju ise.

vallisooviimane

Kogust “Viimäne vihim” (2013)
leidis Reet Auksmann