Aeg ei peatu, kui kellal patarei on tühi.
Elu ei peatu, kui keegi seda ei juhi.
Kellad muutuvad, aeg on ikka sama.
Elud surevad, jäävad alles vaid rajad.
Ja aeg, aeg on vana.
Ta tapab, ise ei sure.
Rõõmud matab, lõpuks kustutab mure.
Kogust “Liblikate viimane tants” (2022)
leidis Sirje Suun
Autori portree on pärit siit.