John Ronald Reuel Tolkien “*** All that is gold does not glitter…” / “*** Kuld on ka see, mis ei hiilga…”

All that is gold does not glitter,
Not all those who wander are lost;
The old that is strong does not wither,
Deep roots are not reached by the frost.

From the ashes a fire shall be woken,
A light from the shadows shall spring;
Renewed shall be blade that was broken,
The crownless again shall be king.

tolkienfellowshipofthering

Kuld on ka see, mis ei hiilga,
pole rändajail kadunud siht;
puu jõudu ei hallad saa viia,
kui on närbund ka viimne kui leht.

Halli tuha alt tuli kord tärkab,
valgus sünnib kord varjude seas;
uueks loodud saab mõõk, mis on murtud,
krooni kannab taas kuninga pea.

tolkiensormusevennaskond

Raamatust “The Fellowship of the Ring” (Sõrmuse vennaskond, 2007, lk 285, tõlkinud Ene Aru ja Votele Viidemann)
leidis Irina Möldre

Advertisements

John Ronald Reuel Tolkien “*** When spring unfolds the beechen-leaf and sap is in the bough…” / “*** Kui kevad lehed valla lööb ja okstes voolab mahl…”

Ent:

When spring unfolds the beechen-leaf and sap is in the bough,
When light is on the wild-wood stream, and wind is on the brow,
When stride is long, and breath is deep, and keen the mountain air,
Come back to me! Come back to me, and say my land is fair!

Entwife:

When Spring is come to garth and field, and corn is in the blade,
When blossom like a shining snow is on the orchard laid,
When sun and shower upon the earth with fragrance fill the air,
I’ll linger here, and will not come, because my land is fair!

Ent:

When Summer lies upon the world, and in a noon of gold
Beneath the roof of sleeping leaves the dreams of trees unfold,
When woodland halls are green and cool, and wind is in the West,
Come back to me! Come back to me, and say my land is best!

Entwife:

When Summer warms the hanging fruit and burns the berry brown;
When straw is gold, and ear is white, and harvest comes to town;
When honey spills, and apple swells, though wind be in the West,
I’ll linger here beneath the Sun, because my land is best!

Ent:

When Winter comes, the winter wild that hill and wood shall slay;
When trees shall fall and starless night devour the sunless day;
When wind is in the deadly East, then in the bitter rain
I’ll look for thee, and call to thee; I’ll come to thee again!

Entwife:

When Winter comes, and singing ends; when darkness falls at last;
When broken is the barren bough, and light and labour past;
I’ll look for thee, and wait for thee, until we meet again:
Together we will take the road beneath the bitter rain!

Both:

Together we will take the road that leads into the West,
And far away will find a land where both our hearts may rest.

tolkientwotowers

ENT:

Kui kevad lehed valla lööb ja okstes voolab mahl;
kui valgus mängib metsajõel ja tuules levib kahl;
kui samm on pikk ja karge õhk on mägiradadel,
tule tagasi ja ütle sa, et minu maa on hell!

ENDINAINE:

Kui kevad tuleb põllule ja oras võrsub pikk;
kui lumivalges õievahus puhkab puiestik;
kui vihm ja päev ja lõhnav õhk on maistel radadel,
ma siia jään, ei tule veel, sest minu maa on hell.

ENT:

Kui suvi laiub ilma peal ja keskpäev kuldab maad,
siis laanes lahti rullumas on puude unelmad;
kui metsakoda haljendab ja Läänest puhub tuul,
tule tagasi ja ütle sa, et minu maa on suur!

ENDINAINE:

Kui suvi marjad värvib kõik nii punavaks kui roos;
kui kõrs on kuldne, valge tähk, ja lõikus täies hoos;
kui tilgub kärg ja õõtsub õun. Las olla Läänest tuul,
ma siia jään, kus paistab päev, sest minu maa on suur!

ENT:

Kui tuleb talv ja külmaga ta tapab jõe ja mäe;
kui kaovad puud ja öösse neeldub päikeseta päev;
kui koolvast Idast puhub tuul, siis vihmas kibedas
ma otsin sind ja hüüan sind, su juurde tulen taas!

ENDINAINE:

Kui tuleb talv ja lõppeb laul; kui ilma katab kae;
kui külmas murdub raagus oks ja möödub töö ja vaev:
ma otsin sind ja ootan sind, et kokku saaks me taas:
koos kõnnime me mööda teed siis vihmas kibedas!

MÕLEMAD:

Koos kõnnime me mööda teed, mis Läände juhatab,
ja kaugel leida võime maa, kus süda rahu saab.

tolkienkakskantsi

Raamatust “The Two Towers” (Kaks kantsi, 2008, lk 79-80, tõlkinud Ene Aru)
leidis Irina Möldre

John Ronald Reuel Tolkien “*** The wind was on the withered heat…” / “*** Tuul mööda lagedat nõmme käis…”

The wind was on the withered heath,
but in the forest stirred no leaf:
there shadows lay by night and day,
and dark things silent crept beneath.

The wind came down from mountains cold,
and like a tide it roared and rolled;
the branches groaned, the forest moaned,
and leaves were laid upon the mould.

The wind went on from West to East;
all movement in the forest ceased,
but shrill and harsh across the marsh
its whistling voices were released.

The grasses hissed, their tassels bent,
the reeds were rattling—on it went
o’er shaken pool under heavens cool
where racing clouds were torn and rent.

It passed the lonely Mountain bare
and swept above the dragon’s lair:
there black and dark lay boulders stark
and flying smoke was in the air.

It left the world and took its flight
over the wide seas of the night.
The moon set sail upon the gale,
and stars were fanned to leaping light.

tolkienhobbit

Tuul mööda lagedat nõmme käis,
kuid laas veel liikumatu näis,
ei lehte puul seal puutund tuul,
kus tummi varje hämarus täis.

Tuul laskus mägedelt, jäine hoog,
ta möirgas justkui tõusuvoog,
ning oigas laas ja lostus maas
puuokstelt rebitud leheloog.

Tuul läänest itta lendas siis,
kõik mühina metsast välja viis
ning hullul hool ta sööstis sool,
kus kostis nüüd ta vilises viis.

Ning paindus alss ja tarn ta hoost,
ta tormas läbi ka pilliroost
ja laukaveel ta mäsles teel
ning taevas pilvi kiskus koost.

Ja Üksildase mäe peal ka
ning lohe urkal tuiskas ta,
kus voogas hall paks suitsuvall
ja süngeist rünkaist koosnes maa.

Ta ruttas, jättes paigad nood,
ees ootasid öö-merede vood.
Ning lainte peal kuu seilas seal
ja tähti puhusid tuulehood.

tolkienkaabik

Raamatust “Hobbit” (Kääbik, 1977, lk151-152, tõlkinud Harald Rajamets)
leidis Irina Möldre

W. H. Auden “Tänuga”

Pidasin murdeea eel
ma pühadeks nõmmi ja laasi;
inimkond labane näis.

Seega, kui värsse ma lõin,
siis eeskuju pakkusid mulle
Hardy ja Thomas ja Frost.

Armudes muutsin ma meelt,
nüüd vähemalt üks sai mul kalliks:
Yeats tuge andis ja Graves.

Kui aga ootamatult
läks majandus kolinal kraavi:
Brechtilt siis õpetust sain.

Hitleri, Stalini teod
hirmkoledad sundisid viimaks
mõtlema Jumalast mind.

Kust selleks kindluse sain?
Mind Kierkegaard, Williams ja Lewis
usule tagasi tõid.

Küpsenud aastates nüüd
kesk lopsakat maastikku käies
loodus mind kütkestab taas.

Kes mind nüüd õpetaks veel?
Horatius, osavaim meister,
Tivolis peesitav, ning

Goethe, kes kividest eal
ei tüdind ja aimas, et Newton
teaduse eksi on viind.

Tänuga meeles teid pean:
mul teieta valminud poleks
isegi viletsaim värss.

auden39luuletust

Tõlkinud Märt Väljataga, kogumikust “39 luuletust ja 5 esseed” (2012)
leidis Tiina Sulg

Ted Hughes “Mõtterebane”

Kujutlen metsa keskööhetkel:
Miski veel on elus
Peale kella üksinduse
Ja valge lehe, millel liiguvad mu sõrmed.

Läbi akna ei paista ainsatki tähte:
Miski veel lähemal
Kuigi sügavamal pimeduses
Siseneb üksindusse:

Külmalt, õrnalt nagu tume lumi
Riivab rebase nina oksa, lehte;
Kaks silma tekitavad liikumise, mis nüüd
Ja jälle nüüd ja nüüd ja nüüd

Vajutab selged märgid lumme
Puude vahele; ja ebaledes viibib
Liipav vari kännu juures ja kehaõõnsuses,
Söandas tulla

Üle lagendike; üks silm,
Üha avarduv süvenev roheline silm,
Ajab säravalt ja keskendunult
Oma asju,

Kuni äkki koos kuuma rebasehaisuga
See siseneb pea pimedasse auku.
Aken on ikka veel tähitu; kell tiksub.
Lehekülg saab märke täis.

hughesluuletused

Tõlkinud Märt Väljataga, ilmunud kogus “Luuletused” (2001)
leidis Tiina Tarik

Ted Hughes “Päev mil ta suri”

Oli vastse aasta siidiseim päev,
Tõelise kevade esimene luurekäik,
Päikese esimene usaldusavaldus.

See oli eile. Öösel külmetas.
Sama karmilt kui talvelgi.
Mars ja Saturn ja Kuu rippusid kobaras
Kõvas, prügises taevas.
Täna on Valentini päev.

Maa on krõbe. Lumikellukesed on saanud kolki.
Rästad putravad. Tuvid hõõruvad
Näpistavas pakases pepsilt hääli vastamisi.
Varesed krigisevad ja ragisevad
Kohmakalt lendu.

Eredad põllud paistavad jahmunud.
Nende ilme on muutunud.
Nad on kusagil õuduses käinud
Ja ilma temata tagasi tulnud.

Usaldav kari, seljad härmas,
Oodates heina, oodates sooja
Seisab vastses tühjuses.

Nüüdsest peab maa
Ilma temata hakkama saama.
Aga maa veel kõhkleb valguse aeglases avanemises,
Lapselikult, liiga paljana nõdras päikeses,
Juured läbilõigatuld
Ja mälus suur auk.

hughesluuletused

Tõlkinud Märt Väljataga, ilmunud kogus “Luuletused” (2001)
leidis Tiina Tarik

William Butler Yeats “When You are Old” / “Kui oled vana”

Whenyou are old and gray and full of sleep,
And nodding by the fire, take down this book,
And slowly read, and dream of the soft look
Your eyes had once, and of their shadows deep;

How many loved your moments of glad grace,
And loved your beauty with love false or true;
But one man loved the pilgrim soul in you,
And loved the sorrows of your changing face.

And bending down beside the glowing bars,
Murmur, a little sadly, how Love fled
And paced upon the mountains overhead
And hid his face amid a crowd of stars.

yeatsluulet

Kui oled vana, hall ja õdangul
lee paistel tukud, siis siit raamatust
loe malbusest su pilgus säranust,
ja varjundeist, mis olid silmis sul;

Küll truult, küll reetlikult su rõõmu hetki
ja ilu armastati, üht meest võlus
ent sinu hing, mis üha rännuvalus,
ja sinu muutliku näo kurbusedki.

Ja kooldudes lee ääres madalale
sa sosista, kuis armastus läks varju
teispoole kõrgeid mägestikuharju
ja peitis täheparve oma pale.

William_Butler_Yeats

Ilmunud kogus “Luulet” (1990), tõlkinud Märt Väljataga (tõlge korrigeeritud 2013).
Leidis Piret Kiivit

William Butler Yeatsi foto on pärit siit.