Oktoober on saialill, lisaks veel
Ka pooltäis veiniklaas mis külmal ööl
On välja musta taeva alla jäänd
Ning koidikuks näind hoiatavat und
Et jäävõru katab ta silma ja suud
Nagu oleks jääaeg alanud.
Trambitud muru, mis eelmisest ööst
On prahti täis, ja vidistavat rohelist
Hekki on tabanud häving. Jää
On juba paika pannud kiilupea.
Algul vaid vee peal õhuke nahk
Et ligi ei pääseks virdav õhk,
Varsti needitakse kinni oja ja tiik,
Siis raske kett ja massiivne lukk
Vangistab jõed. Seejärel aga
Mõõkkihv pühitseb mammutiga
Taaskohtumist ja külma kämmal
Maailma tuumas tule lämmatab,
Südamepõhjaski palang lakkab,
Ja käes on nüüd hetk, mil see pihta hakkab.
Ilmunud kogus “Luuletused” (2001), tõlkija Märt Väljataga
Leidis Karin Haav
