Karl Ristikivi “I”

 

Kõik mandrid on tõusnud merest,
kõik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mäleta.

Meie seisame kõik saarel,
kuigi me randa ei näe.

Vikerkaar, vikerkaar, kus on su algus?

Iga jalatäis maad on kellegi jälg,
iga peotäis mulda on kellegi käsi,
mis pudenend kellegi käest.

Valged tiivad, mustad tiivad –
öö ja päev, suvi ja talv,
tuhat aastat kui ainus silmapilk.
Kas kuuled: üks linnuke laulab!

   Kes olen mina,
et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust?


Ilmunud luulekogus “Inimese teekond” (1990)
Soovitas Kaja Kaldmaa

Advertisements

Karl Ristikivi “*** Ka sisaliku tee”

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldus
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja  ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

ristikiviinimese

 

Ilmunud kogus “Inimese teekond” (1972, 1991, 2003)
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)