Iga vihmapiisk on olnud kellegi pisar,
ja mahl, mis kevadel valgetes kaskedes ärkab,
on veri, mis valatud kaugel lahinguväljal.
Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi tagasi
ja avaksin võtmega ukse,
mis langes lukku mu selja taga.
See võti on kellegi teise käes
ja ust peab ta uuesti otsima.
Aga kui ta õhtul väsinult istub maha,
olen mina seal istunud enne teda,
ja see paik on õnnistatud paik,
sest see on kodu.
Kogust “Inimese teekond”
leidis Ülle Nemvalts
Kojuigatsus — kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija — tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.
Sünnihirm — surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine — mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi.
kogust “Inimese teekond”
leidis Sirje Suun
Kaunim neidis, miks su silmad on nii kurvad,
miks nii nukra näoga nurgas konutad?
Vaata, puhkevad kõik pungad ja kõik urvad —
iga sitikaski laulu jorutab.
Kaunim igast moodsast korterist on loodus,
Muinas-Eesti stiilis diivanist ja muust.
Lähme välja ja kui silmapilk on soodus,
näeme, südamed ei olegi meil puust.
Lähme kahekesi Emajõele sõudma,
teen sull’ paadi põhja pehme aseme,
ja tullakse meilt paadiüüri nõudma,
siis me ühel meelel jalga laseme.
Lähme “Ko-Ko-Ko’sse”, tellin sulle mokkat,
minu vastas istud, kaunis nagu roos,
siis me unustame kõik maailma okkad,
imeroosilises meeleolus koos.
Valimikust EÜS “Veljesto” mardiooperite aariatest “Mardiöö unenägu” (1989)
leidis Tiina Tarik
“Veljesto” pilt on pärit siit.
Kõik mandrid on tõusnud merest,
kõik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mäleta.
Meie seisame kõik saarel,
kuigi me randa ei näe.
Vikerkaar, vikerkaar, kus on su algus?
Iga jalatäis maad on kellegi jälg,
iga peotäis mulda on kellegi käsi,
mis pudenend kellegi käest.
Valged tiivad, mustad tiivad –
öö ja päev, suvi ja talv,
tuhat aastat kui ainus silmapilk.
Kas kuuled: üks linnuke laulab!
Kes olen mina,
et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust?
Ilmunud luulekogus “Inimese teekond” (1990)
Soovitas Kaja Kaldmaa
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Ilmunud kogus “Inimese teekond” (1972, 1991, 2003)
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)
Luuleleid 