Om raamatidõl uma kodo,
tarõh näid sääl terveh rodo,
kasvult väigokõisi-suuri,
om nii vanembit ku nuuri.
Mõnõl nõna pikält pistü,
nailt või küsümusi küssü’,
üte’ jututada’ mõistva’,
tõõsõ’ jalki tuju nõstva’.
Viil hulga riiulidõ pääl,
latsi nimä’ uutva’ sääl,
õt sis üteh mängi’, kaia’,
tähti sõnnos kokko aia’.
Tulkõ’ küllä, tulkõ’ kaema,
tahtva’ raamatu’ nii veiga,
üteh olla, rõõmu luvva’,
näid võit eski kodo tuvva’.
Kogust “Ma saisa suurtii veereh” (2022)
leidis Tiina Sulg
Kost kül’ lõhnu tulõ nõnna,
kiä tekk’ tarõ ar’ jo kõrda,
kiä tull’ üles veiga varra,
kiä jo köögih katsõ lavva?
Kiä oll’ halo’ toonu tarrõ,
kiä kuioma jo mõsu pandsõ,
kiä oll’ lämmäst kütnü pliita,
kiä kül’ toimõtas nii hiitra?
Kiä tekk’ asõmõ mul kõrda,
kiä pand’ valmis vahtsõ’ rõiva’,
kiä und valvas, ku ma maka,
kiä and käe, ku maaha sata?
Märgotada’ olõ-õi rassõ,
tiidvä’ höste aga latsõ’,
üts ja ainus ilmah timä,
s’oo om mino kuku imä.
Kogust “Umah keeleh” (2021)
leidis Tiina Sulg
Kavvõst kuulõ pillimängu,
pill kõlas tõõsõ perve pääl,
viil om varra minnä’ sängü,
jalga kaloska’ om säät.
Astu pillihelü suunah
müüdä kitsast pervetiid,
höste kõrvolõ om kuulda’
setokoori rõõmsat miilt.
Orost alla, orost üles
lää ma üle allika,
joudu tunnõ hinda küleh,
mäest tõisi üles avida.
Inemisi ütekaupa,
mõnõ’ mitmõkõisi kuuh
läävä’ sinnä’, sääl koh lauldas,
makki’ lää, om õdak nuur.
Üte tutva maja man
talo ussõ’ omma’ valla,
sääl, koh külä savvusann,
ma ummi jalgu sinnä’ kanna.
Moro pääl käu kõva kirmask,
pillimiis lask sõrmil kävvu’,
tulnu’ höste tundva hinnäst,
om kõvva tunda seto avvu.
Kogust “Umah keeleh” (2021)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 