Viivi Luik “Inimese käsi liigub valgel lehel…”

INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL
nahk ja küüned, liha, sooned, luu.
Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes
seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.

Väljas undab tuul või linn või ajalugu.
Pilk on muutunud ja saanud salapära.
Süda liigutab end rinnus ühtelugu,
aga suu ei suuda seletada ära,

miks on igal ajal omamoodi valu,
see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.
Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu
tõuseb paberilt ning muutub elujõuks.

Kogust “Kogutud luuletused 1962-1997” (2006)
leidis Eve Pormeister

Viivi Luik “*** Mis läbi aja läigatab…”

MIS LÄBI AJA LÄIGATAB,
on tume talvejää.

Kes sellel korra libiseb,
see pidama ei jää
ja seda tõusta aitab vaid
ta enda jõud ja jonn.

Jää alt ei paista midagi,
kuid midagi sääl on,

sest samu salapragusid
täis on su hõimu verehääl,
ta silmavalgeil läigatab
seesama helk, mis kuskil sääl.
Jäälagendike kõminat
on täis ta luulekeel.

Täht süttib taevas üleval,
näe süttib ikka veel!

Kogust “Rängast rõõmust” (1982)
leidis Eve Pormeister

Viivi Luik “Kullerkuppude aegu”

I

Kullendav lill
rõõmsate
lehtede vahel,
igal su
sündimispäeval
on toomingad
õitsenud ära
ja sa näed ainult
helveste sadu,
kui needki on pruunid.

Jahedate vihmade
jalad
astuvad
aeglaselt
üle su pea,
pilvede hajuvad jooned
näitavad teed sinu koju,
et ma tuleksin
sellel aastal
nagu alati varem
vaatama taevast
su südame
läbi.

II

Välgud vaskseina murduvad teatama sadu,
vangub lõikheinte värisev sein.
Tuuled tulevad taeva alt tuliseid radu
käima põldude pragunend teid.

Kullerkuppudelt lehthaaval lendavad päevad,
maa iial neid kokku ei loe.
Vaid ehk üksikud puhkavad pilved kord näevad
mõnel õhtul, mis hämar ja soe,

kuidas kroonitud vars endast vabastab lehe,
hajuv sügiselõhn on ta lein.
Habras kollane helb hetkeks tuulele ehe,
siis ta peied peab ükskõikne hein.

Leebelt kollaseid tähti vaob, tundmata vaeva,
päike vähem neid meenutab üha.
Kasvab tõrvalill kõrgeks. Siis varjutab taeva
heinputkede õitsemispüha.

luikkogutud

ilmunud esmalt kogus “Taevaste tuul” (1966), kordusena raamatus “Kogutud luuletused 1962 – 1997” (2006)
Leidis Laili Jõgiaas

Viivi Luik “*** Naera, naera…”

Naera, naera, naerame võidu,
kes naerab paremini…
Läbi tuliste suvede
ja talviti aremini.

Kui sa julged, saad elust läbi
otse ja pugemata.
Päevad kõik on kalendris kinni.
Kinni ja lugemata.

Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.

Suvi tuleb ja suvi läheb,
suislepp see veretabki.
Armastus hulgub ilma mööda.
Kättpidi teretabki.

luikpoliskevad

kogust “Põliskevad” (1975)
Leidis Kadri Reimand

Viivi Luik “Ööde roheka valguse vihus…”

Ööde roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsama südant veel pihus,
ärkab kurbus taas võtma su und,

üha selgemalt tead, kuis on kaugel
kõik su ammugi tallatud teed.
Mõnda häält, mõnda kuminat kauget
veel sa tead, aga pea jätad need.

Tasa ligineb tund, millal kaotad
oma näo, oma nime ning tee.
Aja väsimus silmisse vaotab
hõbeläikese vaikuse vee.

Ja sa võib-olla jälle siis palud
hoida armsamat elavas käes,
kanda kirsipuu õitsemisvalu,
võtta lisaks üks sündimispäev,

et taas roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsakssaand sõrmi veel pihus,
ärkaks kurbus taas võtma su und.

luiktaevastetuul

kogust “Taevaste tuul” (1966)
leidis Laili Jõgiaas