Viivi Luik “*** Viina voolab karahvini suust…”

Viina voolab karahvini suust,
kohvikannu tilast voolab kohvi.
Need on tulised ja põletavad suud,
aga valu kõvaks muudab luud,
nii, et päris lust on suruda end läbi elu,
tema kivimüüri, palkide ja krohvi,
hoolimata sellest, et

väikses linnas
Läänemere kaldal
mured samad on
mis terves laias ilmas.
Mage šlaager suus
ja vidukile silmad,
maailm seisab
sügaviku kaldal.

Aeg on läinud kiireks,
aastad kihutavad.
Raha lõhn on õhus,
kõige eest saab raha.
Hää ja Kuri
rahva selja taha
erapoolikuina
ennast nihutavad.

Sina
sõnu tangidega kisu suust,
räägi surmatunnist, reetja kaelaluust,
äraandja vere vastu verest truust,
pühast, vihasest ja uhkest elupuust.

Kogumikust “Eesti tunne” (2018)
leidis Tiina Tarik

Viivi Luik “Inimese käsi liigub valgel lehel…”

INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL
nahk ja küüned, liha, sooned, luu.
Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes
seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.

Väljas undab tuul või linn või ajalugu.
Pilk on muutunud ja saanud salapära.
Süda liigutab end rinnus ühtelugu,
aga suu ei suuda seletada ära,

miks on igal ajal omamoodi valu,
see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.
Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu
tõuseb paberilt ning muutub elujõuks.

Kogust “Kogutud luuletused 1962-1997” (2006)
leidis Eve Pormeister

Viivi Luik “*** Mis läbi aja läigatab…”

MIS LÄBI AJA LÄIGATAB,
on tume talvejää.

Kes sellel korra libiseb,
see pidama ei jää
ja seda tõusta aitab vaid
ta enda jõud ja jonn.

Jää alt ei paista midagi,
kuid midagi sääl on,

sest samu salapragusid
täis on su hõimu verehääl,
ta silmavalgeil läigatab
seesama helk, mis kuskil sääl.
Jäälagendike kõminat
on täis ta luulekeel.

Täht süttib taevas üleval,
näe süttib ikka veel!

Kogust “Rängast rõõmust” (1982)
leidis Eve Pormeister

Viivi Luik “*** ei ole enam vara…”

ei ole enam vara
kohata iseennast
kui avanevad näod
ei ole enam vara
kohata iseennast
hakkab ununema surm

Kogust “Hääl” (1968)
leidis Eve Pormeister

Viivi Luik “Teine”

Teine ihu
Teine soe veri
ja teised silmad

Kes teab mis hing
mis mõte

Teine kannatus
mis kellessegi ei puutu
Teine surm

Nõndasamuti mina
Mina täpselt niisama

(1970)

Kogust “Ole kus oled” (1971)
leidis Eve Pormeister

Viivi Luik “Kullerkuppude aegu”

I

Kullendav lill
rõõmsate
lehtede vahel,
igal su
sündimispäeval
on toomingad
õitsenud ära
ja sa näed ainult
helveste sadu,
kui needki on pruunid.

Jahedate vihmade
jalad
astuvad
aeglaselt
üle su pea,
pilvede hajuvad jooned
näitavad teed sinu koju,
et ma tuleksin
sellel aastal
nagu alati varem
vaatama taevast
su südame
läbi.

II

Välgud vaskseina murduvad teatama sadu,
vangub lõikheinte värisev sein.
Tuuled tulevad taeva alt tuliseid radu
käima põldude pragunend teid.

Kullerkuppudelt lehthaaval lendavad päevad,
maa iial neid kokku ei loe.
Vaid ehk üksikud puhkavad pilved kord näevad
mõnel õhtul, mis hämar ja soe,

kuidas kroonitud vars endast vabastab lehe,
hajuv sügiselõhn on ta lein.
Habras kollane helb hetkeks tuulele ehe,
siis ta peied peab ükskõikne hein.

Leebelt kollaseid tähti vaob, tundmata vaeva,
päike vähem neid meenutab üha.
Kasvab tõrvalill kõrgeks. Siis varjutab taeva
heinputkede õitsemispüha.

ilmunud esmalt kogus “Taevaste tuul” (1966), kordusena raamatus “Kogutud luuletused 1962 – 1997” (2006)
Leidis Laili Jõgiaas

Viivi Luik “*** Naera, naera…”

Naera, naera, naerame võidu,
kes naerab paremini…
Läbi tuliste suvede
ja talviti aremini.

Kui sa julged, saad elust läbi
otse ja pugemata.
Päevad kõik on kalendris kinni.
Kinni ja lugemata.

Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.

Suvi tuleb ja suvi läheb,
suislepp see veretabki.
Armastus hulgub ilma mööda.
Kättpidi teretabki.

kogust “Põliskevad” (1975)
Leidis Kadri Reimand

Viivi Luik “Ööde roheka valguse vihus…”

Ööde roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsama südant veel pihus,
ärkab kurbus taas võtma su und,

üha selgemalt tead, kuis on kaugel
kõik su ammugi tallatud teed.
Mõnda häält, mõnda kuminat kauget
veel sa tead, aga pea jätad need.

Tasa ligineb tund, millal kaotad
oma näo, oma nime ning tee.
Aja väsimus silmisse vaotab
hõbeläikese vaikuse vee.

Ja sa võib-olla jälle siis palud
hoida armsamat elavas käes,
kanda kirsipuu õitsemisvalu,
võtta lisaks üks sündimispäev,

et taas roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsakssaand sõrmi veel pihus,
ärkaks kurbus taas võtma su und.

kogust “Taevaste tuul” (1966)
leidis Laili Jõgiaas

Viivi Luik “*** Taevas kõliseb rohekaid tähti…”

Taevas kõliseb rohekaid tähti,
külmast aias tarduvad puud.
Paistab tohutult vana ja tähtis
aknakardinais kohmitsev kuu.

Toas on unenäod, hämarus vaikne,
talvesüdame sinine öö.
Varjab rahutust hõlma all vaikus,
süda palavalt, palavalt lööb.

Põski õrnalt mul tähekiir silub,
Temast hinge viib helisev tee.
Täna tunnen, kuis valutab ilu-
hell ja imelik tunne on see.

1963

raamatus “Armastuse öö“ (2011)
leidis Auli Käsik

Viivi Luik “Sinilill”

Kes küll metsa ära kaotas
sinikirja siidikuue?
Põõsa alla maha laotas
riidetüki uhiuue?

Kleiti rohelist kes kannab,
väikest mütsi taevakarva?
Mütsil helekollast pannalt?
Sinilill, ma arvan.

1962

 

 

 

 

Ilmunud kogus “Pilvede püha” (1965) ja “Kogutud luuletused 1962-1997” (2006).
Leidis Auli Käsik