Viivi Luik “Ööde roheka valguse vihus…”

Ööde roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsama südant veel pihus,
ärkab kurbus taas võtma su und,

üha selgemalt tead, kuis on kaugel
kõik su ammugi tallatud teed.
Mõnda häält, mõnda kuminat kauget
veel sa tead, aga pea jätad need.

Tasa ligineb tund, millal kaotad
oma näo, oma nime ning tee.
Aja väsimus silmisse vaotab
hõbeläikese vaikuse vee.

Ja sa võib-olla jälle siis palud
hoida armsamat elavas käes,
kanda kirsipuu õitsemisvalu,
võtta lisaks üks sündimispäev,

et taas roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsakssaand sõrmi veel pihus,
ärkaks kurbus taas võtma su und.

luiktaevastetuul

kogust “Taevaste tuul” (1966)
leidis Laili Jõgiaas

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s