Viivi Luik “Kullerkuppude aegu”

I

Kullendav lill
rõõmsate
lehtede vahel,
igal su
sündimispäeval
on toomingad
õitsenud ära
ja sa näed ainult
helveste sadu,
kui needki on pruunid.

Jahedate vihmade
jalad
astuvad
aeglaselt
üle su pea,
pilvede hajuvad jooned
näitavad teed sinu koju,
et ma tuleksin
sellel aastal
nagu alati varem
vaatama taevast
su südame
läbi.

II

Välgud vaskseina murduvad teatama sadu,
vangub lõikheinte värisev sein.
Tuuled tulevad taeva alt tuliseid radu
käima põldude pragunend teid.

Kullerkuppudelt lehthaaval lendavad päevad,
maa iial neid kokku ei loe.
Vaid ehk üksikud puhkavad pilved kord näevad
mõnel õhtul, mis hämar ja soe,

kuidas kroonitud vars endast vabastab lehe,
hajuv sügiselõhn on ta lein.
Habras kollane helb hetkeks tuulele ehe,
siis ta peied peab ükskõikne hein.

Leebelt kollaseid tähti vaob, tundmata vaeva,
päike vähem neid meenutab üha.
Kasvab tõrvalill kõrgeks. Siis varjutab taeva
heinputkede õitsemispüha.

luikkogutud

ilmunud esmalt kogus “Taevaste tuul” (1966), kordusena raamatus “Kogutud luuletused 1962 – 1997” (2006)
Leidis Laili Jõgiaas

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s