On suitsevais varemeis Drégeli torn,
päev, vihase võitluse päev kuldab seda;
ta vastas mäeharjal on haljendav nurm,
sellel lipuga ehitud oda.
Kaks noormeest on põlvili, lautod neil käes,
koos oda all, nagu see krutsifiks oleks.
All orus suur kära käib vaenlase väes,
Ali võidu auks pidulik oleng.
„Miks Szondi kaks laulikut puuduvad veel,
bülbül-suiste rooside põõsad kui taevas?
Las siduda lauludest pärlmutrikee,
mis on sobilik huuri kaela!“
„Sääl haljendab mäehari, kääbas on mäel,
piik lehviva lipuga gjaur-paša haual:
sääl põlvitab pärlipaar, lautod on käes,
ning nutuga laulab ja laulab:“
,…Kui üles läks Oroszi papp Márton, tõi
ta upsaka sõnumi raevuselt Alilt:
hää Szondi, veel halastust paluda võid!
Inimlastel siin saatus on vali.’
„Hääd noorhärrad! Mäe otsas puupaljal maal
ei ole teil oda all millestki laulda:
vaid minuga tulge, all käib pillerkaar,
mesimagus šerbett ootab laual. –“
,Sa, Márton, nii ütle, mu vastus on karm:
su isandalt armu ei oota eal Szondi,
tal Jeesuse käes juba valmis on arm,
otse säält tema halastust otsib.’
„Šerbett, viigid, lõunamaa puuviljad, palm,
kõik sultani suures impeeriumis valmib,
hää lõhnaga vürtsid ja väärtuslik salv…
Täna Ali lööb võidu auks tralli!“
,Las müriseb kahur! neab paganajuht,
pomm paugub ja sadu granaate on lennus;
sööb mehi ja müüre kuum saatanahulk,
lõhub Drégeli kaljulinnust.’
„Hääd noorhärrad! Puhkama heitnud on päev,
ju purpurist kaftan ta õlgasid katab,
külm tuul tõuseb metsas – kuu varitseb sääl,
jäine öö kogu ümbruse matab!“
,Ta linnuse turule tuleroaks kõik
kuld-, hõbe- ja muud aarded tassida käsib;
all hirnub ta sõjakas kimmel ja võik:
rinnal väänleb tal murtud käsi.’
„Siis – juhtus nii! Siis kukkus otsast tal see!
Suur Ali ta mattis ja kaunistas haua;
ta puhkab mäel oda all – nüüd peate te
tema asemel Alile laulma!“
,Tal olid ka laulikud, orbude paar,
said pehmed ja toredad sametist rõivad:
ta teenreid ei jätnud – ah, kuidas küll nad
surra temaga kaltsudes võivad!?’
„Teid Alile saatis… Ta hää, rikas mees;
ta man ei prae päike te tüdrukunägu,
ta telk teie und kaitseb tuulegi eest:
pojad, temaga seob teid tänu!“
,Kuis tuhandeid raius! Ja üksinda veel!
Kui bastion ta lagunud torni all heitles:
reas langesid väesalgad hää mõõga ees,
aga vasakus käes oda veikles.’
„Rustem oli ise!… Ta võitles kui hull,
kui kahurikuul lõhkus kõõlused, põlved!
Ma lahingut nägin!… Kuid villand on mul:
Ali näol varsti vihaleek põleb.“
,Eks paganakorjused korjusid! Mäest
kui väikesi kive neid kaugele veeres:
ta veriselt seisis, surm polnud veel käes,
lõppu oodates triumfeeris.’
„Äh! Millal on lõpp? Kas teil kinni jääb hing,
kui metsikut gjauri te kiidate salmis?
Va kutsikad! Vitsakimp soolas on ning
Ali-isanda vangitorn valmis.“
,Las kuivada laulikut sihtinud silm,
las kärbuda pää maha raiunud käsi;
su halastust, jumal, ei vääri see hing,
kelle süüks on nii varane häving!’
Juuni 1856
János Aranyi ballaade, lk 89–93 (Tartu 1999)
Tõlkinud Sander Alfred Liivak
Soovitas Reet Klettenberg
Luuleleid 