László Nagy “*** Kes kannab siis …”

KES KANNAB SIIS TEISELE KALDALE ARMASTUSE?
Kui ma kaduvikku kaon või aduvikus kängun,
kes siis kuulab mu eest tirtsu viiulimängu?
Pole enam mu veres elu ega rõhku,
kes nüüd puhub mu eest oma hingeõhku
oksaraole, mis ühtäkki üleni härmas?
Kes siis vikerkaarel on kõõluma kärmas?
Kes siis nutab ja suudleb – huuled kui ehmed –
kalgi rünkkalju nõlvad põllumaaks pehmeks?
Ehtsal usul kes ehitab katedraale,
kui hullude usk tungib meiegi maale?
Kui ma kaduvikku kaon ja kui hing on mul ihuta,
kes siis raisakotkad mu sarga pealt kihutab?
Kes siis armastust võtab hambus kanda,
selle üüratu ajajõe teise randa?

muemamustroos

Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia, lk 224 (Varrak 2004)
Tõlkinud Ly Seppel ja Andres Ehin
Soovitas Reet Klettenberg

Advertisements

Igor Kotjuh “12. märts”

milline ma olen 55- või 64-aastaselt, kas ma hakkan noorte üle torisema, kas olen ikka veel enda jaoks huvitav, kas suudan 73-aastaselt kirjutada luuletusi teises keeles, kas olen ikka veel avatud uutele ideedele, uutele mõtlejatele, uutele raamatutele, kas jääb alles huvi elu vastu kõigis ta ilminguis, nii et ma ei redigeeriks ega tsenseeriks arusaamatuid kohti. kas jään sama uudishimulikuks, sama leplikuks, sama vabaks, lubades igaühel mõelda oma mõtet, lubades igaühel pidada end õnnelikuks, lubades elul minna oma rada

kogust “Loomulikult eriline lugu” (2017), tõlkis Aare Pilv
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Aeg”

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.

Eile humigu see önnestus;
ma hissisi teki eere alt
ja oli naa vagusi
et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid
mool tulli naar peele
sest ta olli kangest närvis
pürgis mo suhtlite sees
tömmas kapiuksed vallali
kiskus suitsu
ja katsus aega surnuks lüia.

Ta löidis mo löpuks üles siiskid,
kisse jäksab niikau öhe koha peel pikuta.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Lehm ja kask”

Ma taha olla lehm kase all.

Ma’p taha edugas olla.
Ma’p taha arvudid öppida.
Ma’p taha psühhuloogi juure minna.
Ma’p taha seda kirja posti viia.
Ma’p taha töötukassase helista.
Ma’p taha mäleta ühtegi pin-koodi.

Las ma olla lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale,
ahju ede.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Öhepeeva”

Istud mo körvas rahvamaja pitka pingi peel.
So külg aa kangest soe
ja kampsuni varrugas satudab mind.
Ma hakka mötlema
et kui sa oleks mo oma.

Kui leheks koos,
sa paneks mo patareilambi pölema
ja ütleks, et kodu vöiks veel teed keeta.

A ma lehe üksi.
Selge see.

Ma joose ede
krädi tee eeres kuuse otsa
ooda.
Kui sa oled seel all
rapuda
okste peeld köik lumed so krae vahele.
Sa klopid
oma hülli
vaadad ülese,
arvad, et tuisk,
naeradad kuusel
kut naljamihel.

Mihel
kinnel jägub armastust
kuusse vimpkadele
jägub seda moolegid.
Ma katsu korra veel.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Rabarbermahl”

Ma’p vöi!
Ma’p vöi!
Teise hing aa hellik
kut kümme muna paberkottis.

Ee vöta naist mei saareld!

Me naiste sammud aa pitkad kut meestel.

Meitel lüiakse höbe läikima liivapaberiga.

Meitel aa padja sees sibulad.

Meitel pestakse hambad mereveega.

Meitel antakse väimihele rabarbermahla
ja sukkur on jüst otsa löppen.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Mary Elizabeth Frye “*** Ära seisa mu haual…”

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

 

Tõlkinud Kaarin Ruus. Robert Bryndza raamatust „Varitseja öös”
leidis Eevi Vaarand