Heli Laaksonen “Aeg”

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.

Eile humigu see önnestus;
ma hissisi teki eere alt
ja oli naa vagusi
et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid
mool tulli naar peele
sest ta olli kangest närvis
pürgis mo suhtlite sees
tömmas kapiuksed vallali
kiskus suitsu
ja katsus aega surnuks lüia.

Ta löidis mo löpuks üles siiskid,
kisse jäksab niikau öhe koha peel pikuta.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Advertisements

Heli Laaksonen “Lehm ja kask”

Ma taha olla lehm kase all.

Ma’p taha edugas olla.
Ma’p taha arvudid öppida.
Ma’p taha psühhuloogi juure minna.
Ma’p taha seda kirja posti viia.
Ma’p taha töötukassase helista.
Ma’p taha mäleta ühtegi pin-koodi.

Las ma olla lehm kase all.
Viige mo väsin nahk kambri pärandale,
ahju ede.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Öhepeeva”

Istud mo körvas rahvamaja pitka pingi peel.
So külg aa kangest soe
ja kampsuni varrugas satudab mind.
Ma hakka mötlema
et kui sa oleks mo oma.

Kui leheks koos,
sa paneks mo patareilambi pölema
ja ütleks, et kodu vöiks veel teed keeta.

A ma lehe üksi.
Selge see.

Ma joose ede
krädi tee eeres kuuse otsa
ooda.
Kui sa oled seel all
rapuda
okste peeld köik lumed so krae vahele.
Sa klopid
oma hülli
vaadad ülese,
arvad, et tuisk,
naeradad kuusel
kut naljamihel.

Mihel
kinnel jägub armastust
kuusse vimpkadele
jägub seda moolegid.
Ma katsu korra veel.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Heli Laaksonen “Rabarbermahl”

Ma’p vöi!
Ma’p vöi!
Teise hing aa hellik
kut kümme muna paberkottis.

Ee vöta naist mei saareld!

Me naiste sammud aa pitkad kut meestel.

Meitel lüiakse höbe läikima liivapaberiga.

Meitel aa padja sees sibulad.

Meitel pestakse hambad mereveega.

Meitel antakse väimihele rabarbermahla
ja sukkur on jüst otsa löppen.

tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik

Mary Elizabeth Frye “*** Ära seisa mu haual…”

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

 

Tõlkinud Kaarin Ruus. Robert Bryndza raamatust „Varitseja öös”
leidis Eevi Vaarand

János Arany “Szondi kaks kannupoissi”

On suitsevais varemeis Drégeli torn,
päev, vihase võitluse päev kuldab seda;
ta vastas mäeharjal on haljendav nurm,
sellel lipuga ehitud oda.

Kaks noormeest on põlvili, lautod neil käes,
koos oda all, nagu see krutsifiks oleks.
All orus suur kära käib vaenlase väes,
Ali võidu auks pidulik oleng.

„Miks Szondi kaks laulikut puuduvad veel,
bülbül-suiste rooside põõsad kui taevas?
Las siduda lauludest pärlmutrikee,
mis on sobilik huuri kaela!“

„Sääl haljendab mäehari, kääbas on mäel,
piik lehviva lipuga gjaur-paša haual:
sääl põlvitab pärlipaar, lautod on käes,
ning nutuga laulab ja laulab:“

,…Kui üles läks Oroszi papp Márton, tõi
ta upsaka sõnumi raevuselt Alilt:
hää Szondi, veel halastust paluda võid!
Inimlastel siin saatus on vali.’

„Hääd noorhärrad! Mäe otsas puupaljal maal
ei ole teil oda all millestki laulda:
vaid minuga tulge, all käib pillerkaar,
mesimagus šerbett ootab laual. –“

,Sa, Márton, nii ütle, mu vastus on karm:
su isandalt armu ei oota eal Szondi,
tal Jeesuse käes juba valmis on arm,
otse säält tema halastust otsib.’

„Šerbett, viigid, lõunamaa puuviljad, palm,
kõik sultani suures impeeriumis valmib,
hää lõhnaga vürtsid ja väärtuslik salv…
Täna Ali lööb võidu auks tralli!“

,Las müriseb kahur! neab paganajuht,
pomm paugub ja sadu granaate on lennus;
sööb mehi ja müüre kuum saatanahulk,
lõhub Drégeli kaljulinnust.’

„Hääd noorhärrad! Puhkama heitnud on päev,
ju purpurist kaftan ta õlgasid katab,
külm tuul tõuseb metsas – kuu varitseb sääl,
jäine öö kogu ümbruse matab!“

,Ta linnuse turule tuleroaks kõik
kuld-, hõbe- ja muud aarded tassida käsib;
all hirnub ta sõjakas kimmel ja võik:
rinnal väänleb tal murtud käsi.’

„Siis – juhtus nii! Siis kukkus otsast tal see!
Suur Ali ta mattis ja kaunistas haua;
ta puhkab mäel oda all – nüüd peate te
tema asemel Alile laulma!“

,Tal olid ka laulikud, orbude paar,
said pehmed ja toredad sametist rõivad:
ta teenreid ei jätnud – ah, kuidas küll nad
surra temaga kaltsudes võivad!?’

„Teid Alile saatis… Ta hää, rikas mees;
ta man ei prae päike te tüdrukunägu,
ta telk teie und kaitseb tuulegi eest:
pojad, temaga seob teid tänu!“

,Kuis tuhandeid raius! Ja üksinda veel!
Kui bastion ta lagunud torni all heitles:
reas langesid väesalgad hää mõõga ees,
aga vasakus käes oda veikles.’

„Rustem oli ise!… Ta võitles kui hull,
kui kahurikuul lõhkus kõõlused, põlved!
Ma lahingut nägin!… Kuid villand on mul:
Ali näol varsti vihaleek põleb.“

,Eks paganakorjused korjusid! Mäest
kui väikesi kive neid kaugele veeres:
ta veriselt seisis, surm polnud veel käes,
lõppu oodates triumfeeris.’

„Äh! Millal on lõpp? Kas teil kinni jääb hing,
kui metsikut gjauri te kiidate salmis?
Va kutsikad! Vitsakimp soolas on ning
Ali-isanda vangitorn valmis.“

,Las kuivada laulikut sihtinud silm,
las kärbuda pää maha raiunud käsi;
su halastust, jumal, ei vääri see hing,
kelle süüks on nii varane häving!’

Juuni 1856

aranyjanosballade

János Aranyi ballaade, lk 89–93 (Tartu 1999)
Tõlkinud Sander Alfred Liivak
Soovitas Reet Klettenberg

Sándor Weöres “Valse triste”

Õhtu on hiline, jahe.
Viinaväät värahtab vahel.
Laulud viinamäel vaibund.
Korjajad tuppa taibund.
Kirikumägi udus,
torni pronksmunagi kadus
silmist, ja vihmased iilid
pühivad põldude piirid.
Suvised laulud vaibund,
vanaksed tuppa taibund,
õues vaid, varjude vahel,
krabiseb põõsaste ahel.
Inimsüda, see kulub.
Suvede sündmustik unub.
Mis oli äsja, mis ammu?
Mälestus aeglustab sammu.
Punane palavik puudel.
Piigadel nutt silmis-suudel.
Huulte eredad moonid
külm tund sinakaks toonib.
Ükskõik, mis äsja, mis ammu,
mälestus närvutab rammu,
inimsüda, see kulub,
suvede sündmustik unub.
Naksumas puuokste tapid.
Raksumas sügise krapid.
Härmatand ploomide rahe.
Õhtu hiline, jahe.

muemamustroos

Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia, lk 179–180 (Varrak 2004)
Tõlkinud Paul-Eerik Rummo
Soovitas Reet Klettenberg