Lawrence Ferlinghetti „Kadunud maailma pildid. 6.“

„Ei ole tõde mõne ainuomand“

siiski

täpselt nii see kipub tunduma

kui jälgida mõnd

raamatukogutegelast

või kultuuriatašeed või

eriti muuseumidirektorit

tegevuses

 

tundub nagu neil oleks tõega mingi oma

värk

kuidas nad kõnnivad

vangutavad oma

püstist pead ja

tundub küll et elu sees

nad pole vist vee

tsees üldse käinudki

 

A mis sellest ikka numbrit teha

eks ole

Nad ütlevad et vaimsust tajub

eelkõige läbi abstraktsioonide

ja isegi siis

tekib muuseumis jalutades minul ka alatasa

tahtmine

kükitada

Kõht kipub lihtsalt

kinni minema

neis suurtes

kõrgustes

 

tõlkinud Peeter Sauter, kogust “Meele lunapark” (2020)
leidis Mai Põldaas

Lawrence Ferlinghetti “Meele lunapark. 5.”

Aeg-ajalt kesk igavikku

ilmub püünele uusi nägusid

üks neist

jõuab platsi päris hilja

mingi puusepp

kuskilt sealtkandist

kus Galilea

ta kukub laiama

ja laamendama et on tegija

ja vaat kus lops see tüüp kes on loonud kogu taeva

ja maa

ja kogu selle kraami meile pähe määrind

on üldsegi ta paps

 

Vähe sellest

ta lisab

See on kõik must-valgel kirjas

pärgamendirullide peal

mille mingid jorsid

jätsid vedelema Surnumere koobastesse

tüki aja eest

ja mida isegi üles ei leita

mingi paar tuhat aastat või nii

või vähemalt

tuhat üheksasada nelikümmend seitse

et olla

päris täpne

ja kui need välja ilmuvadki

ei võeta neid tõsiselt

nii nagu ei võeta tõsiselt

ka mind

 

Võta nüüd vabalt

öeldakse sellile

 

Ja ta jahutatakse maha

 

Ta riputatakse Puu otsa jahtuma

 

Ja sellest ajast peale

kõik muudkui nikerdavad

selle Puu moodi jublakaid

sell peal rippumas

ja hüüavad selli nime

ja kutsuvad teda alla

istuma

nende kambas

nagu tema olekski see ilge kunn

kes peab peo käima tõmbama

või ei saagi asja

 

Aga tüüp ei anna näole

muudkui ripub puu otsas

No ei tule mees

oma puu otsast alla

näeb täiega kudend välja

ja täiega jahe

ja ühtlasi

tavalistest ebausaldusväärsetest allikatest pärit

uuemate uudiste

kokkuvõtte kohaselt

surnd mis surnd

 

tõlkinud Peeter Sauter, kogust “Meele lunapark” (2020)
leidis Mai Põldaas

Federico García Lorca “Sevilla”

Sevilla on torn, kust kütid
ammuga sihivad maanteed.

Sevillas saad südamehaavu,
Cordobas surma saad.

Linn, kes oma rütmide
laiu laade
kui labürinte
keerutab kaarde.
Kui viinapuukeppe
tule haardes.

Sevillas saad südamehaavu!

Taevakaare all kadudes
lagendikkude maale
laulab ta jõgi kui nool,
mis iial ei naase.

Cordobas surma saad!

Ja silmapiirist purjus,
ta täidab veinipokaale:
Dionysose täiusest tilku,
don Juani mõrkusest raase.

Sevillas saad südamehaavu.
Aina Sevillas südamehaavu saad.

Kogust “Kaneelist torn” (1966, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Fernando Pessoa “Vabadus”

Milline mõnu
on süüa oma sõnu,
töö eest nurka pugeda
ja lugeda!
Lugemine on jama,
õppimine seesama.
Päike on ikka suur,
kui ka puuduks literatuur.

Jõgi voolab, halb või hea,
ei väljaandmisest midagi tea.
Aga hommikutuule hoole
on antud, et ta ei pea
tõttama kuhugipoole.

Raamatud on tindised lehed,
õppimine – et õppinud mehed
ei näe asja emmas ega asjatust kummas

Parem on udusummas
mõelda, kas Dom Sebastiao
veel ilmutab oma au!

Mis on üle headuse, tantsu ja luule!
Või mõtle lastele, õitele, kuule
ja päikeses pleegi,
kui ta liiga kurjalt ei leegi!

Pole teadmata ehk ka see sust,
kui meenutad Jeesust,
et raha asemel mõtles ta muule
ja vaevalt et soetas biblioteegi.

kogust “Autopsühhograafia: luulevalimik” (1973, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Pilt on pärit siit

Fernando Pessoa “Autopsühhograafia”

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.

Ja kuigi ta ise talus
neid valusid mõlemaid,
lugeja värsside valus
üht tunneb — tundmatut vaid.

Ja mõistus kannina ringi
oma mängurööbastel
nii keerutab seda rongi,
ja nimeks on süda sel.

kogust “Autopsühhograafia: luulevalimik” (1973, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Ryszard Krynicki “Nagu unenägu”

Tõepoolest, su elu on kui unenägu,
rongisõit, jalutuskäik allesjäänud alleel:

kestab märkamatult, muutub hoomamatult,

see venib ja – kulgedes
vaid enda teada teid –

viib su pääsmatult
mingitesse möödaniku õhtupoolikutesse

või põlvkondadesse

Kogust „Keda ei ole“ (2020, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu)
leidis Linda Jahilo

Illustratsioon raamatust “Nasze życie rośnie” (1978)