János Arany “Szondi kaks kannupoissi”

On suitsevais varemeis Drégeli torn,
päev, vihase võitluse päev kuldab seda;
ta vastas mäeharjal on haljendav nurm,
sellel lipuga ehitud oda.

Kaks noormeest on põlvili, lautod neil käes,
koos oda all, nagu see krutsifiks oleks.
All orus suur kära käib vaenlase väes,
Ali võidu auks pidulik oleng.

„Miks Szondi kaks laulikut puuduvad veel,
bülbül-suiste rooside põõsad kui taevas?
Las siduda lauludest pärlmutrikee,
mis on sobilik huuri kaela!“

„Sääl haljendab mäehari, kääbas on mäel,
piik lehviva lipuga gjaur-paša haual:
sääl põlvitab pärlipaar, lautod on käes,
ning nutuga laulab ja laulab:“

,…Kui üles läks Oroszi papp Márton, tõi
ta upsaka sõnumi raevuselt Alilt:
hää Szondi, veel halastust paluda võid!
Inimlastel siin saatus on vali.’

„Hääd noorhärrad! Mäe otsas puupaljal maal
ei ole teil oda all millestki laulda:
vaid minuga tulge, all käib pillerkaar,
mesimagus šerbett ootab laual. –“

,Sa, Márton, nii ütle, mu vastus on karm:
su isandalt armu ei oota eal Szondi,
tal Jeesuse käes juba valmis on arm,
otse säält tema halastust otsib.’

„Šerbett, viigid, lõunamaa puuviljad, palm,
kõik sultani suures impeeriumis valmib,
hää lõhnaga vürtsid ja väärtuslik salv…
Täna Ali lööb võidu auks tralli!“

,Las müriseb kahur! neab paganajuht,
pomm paugub ja sadu granaate on lennus;
sööb mehi ja müüre kuum saatanahulk,
lõhub Drégeli kaljulinnust.’

„Hääd noorhärrad! Puhkama heitnud on päev,
ju purpurist kaftan ta õlgasid katab,
külm tuul tõuseb metsas – kuu varitseb sääl,
jäine öö kogu ümbruse matab!“

,Ta linnuse turule tuleroaks kõik
kuld-, hõbe- ja muud aarded tassida käsib;
all hirnub ta sõjakas kimmel ja võik:
rinnal väänleb tal murtud käsi.’

„Siis – juhtus nii! Siis kukkus otsast tal see!
Suur Ali ta mattis ja kaunistas haua;
ta puhkab mäel oda all – nüüd peate te
tema asemel Alile laulma!“

,Tal olid ka laulikud, orbude paar,
said pehmed ja toredad sametist rõivad:
ta teenreid ei jätnud – ah, kuidas küll nad
surra temaga kaltsudes võivad!?’

„Teid Alile saatis… Ta hää, rikas mees;
ta man ei prae päike te tüdrukunägu,
ta telk teie und kaitseb tuulegi eest:
pojad, temaga seob teid tänu!“

,Kuis tuhandeid raius! Ja üksinda veel!
Kui bastion ta lagunud torni all heitles:
reas langesid väesalgad hää mõõga ees,
aga vasakus käes oda veikles.’

„Rustem oli ise!… Ta võitles kui hull,
kui kahurikuul lõhkus kõõlused, põlved!
Ma lahingut nägin!… Kuid villand on mul:
Ali näol varsti vihaleek põleb.“

,Eks paganakorjused korjusid! Mäest
kui väikesi kive neid kaugele veeres:
ta veriselt seisis, surm polnud veel käes,
lõppu oodates triumfeeris.’

„Äh! Millal on lõpp? Kas teil kinni jääb hing,
kui metsikut gjauri te kiidate salmis?
Va kutsikad! Vitsakimp soolas on ning
Ali-isanda vangitorn valmis.“

,Las kuivada laulikut sihtinud silm,
las kärbuda pää maha raiunud käsi;
su halastust, jumal, ei vääri see hing,
kelle süüks on nii varane häving!’

Juuni 1856

aranyjanosballade

János Aranyi ballaade, lk 89–93 (Tartu 1999)
Tõlkinud Sander Alfred Liivak
Soovitas Reet Klettenberg

Advertisements

Sándor Weöres “Valse triste”

Õhtu on hiline, jahe.
Viinaväät värahtab vahel.
Laulud viinamäel vaibund.
Korjajad tuppa taibund.
Kirikumägi udus,
torni pronksmunagi kadus
silmist, ja vihmased iilid
pühivad põldude piirid.
Suvised laulud vaibund,
vanaksed tuppa taibund,
õues vaid, varjude vahel,
krabiseb põõsaste ahel.
Inimsüda, see kulub.
Suvede sündmustik unub.
Mis oli äsja, mis ammu?
Mälestus aeglustab sammu.
Punane palavik puudel.
Piigadel nutt silmis-suudel.
Huulte eredad moonid
külm tund sinakaks toonib.
Ükskõik, mis äsja, mis ammu,
mälestus närvutab rammu,
inimsüda, see kulub,
suvede sündmustik unub.
Naksumas puuokste tapid.
Raksumas sügise krapid.
Härmatand ploomide rahe.
Õhtu hiline, jahe.

muemamustroos

Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia, lk 179–180 (Varrak 2004)
Tõlkinud Paul-Eerik Rummo
Soovitas Reet Klettenberg

Alexandur Kristiansen “Olen tahtnud vahetada elukohta”

Olen tahtnud vahetada elukohta
kogu elu emaüsast alates
kõik oli ette valmistatud
olin hankinud endale kaardi
kohver on aastaid pakitult voodijalutsis seisnud
ja ükskord olin ma koguni
täitnud taskud toredate suudlustega
ja kosutavate mälestustega

aga ma hakkasin kahtlema kes ma olen
ja kes ma võiksin olla

ja kui ma siis unistama hakkasin
luuletajatest kes kirjutavad lembeluulet
lõid lõhnavad luuletused äkki tee ääres haljendama
ja all läbi jõe kahlates
sai mulle selgeks

et kõik mäed joovad vihma endasse
et see vesi tuleb kõikidest jõgedest
ja et kõikide sildade kodu
on mõlemal jõekaldal.

Fääri keelest Arvo Alas, kogumikust “Kiirus vaikuse sees: luulet üheteitstkümnelt maalt” 2006
leidis Helle Kaarli

Astrid Ivask “Postkaart Riia Jurmala vaatega”

Kui nüüd istuks rannal terve päeva, silmitsedes ainiti laineid,
uuristaks sõrmega liiva,
silitaks lõikeheina —
kui kord istuks niimoodi terve päeva —
sinakasroheline ulgumere joon
helgiks üle lauba,
sügavused tuksuksid kaelas,
punudes mererohtu juustesse.
Ja sool oleks hõõrunud
silmad pimedaks.

Kuidas siis teaks, kuspool on kodu?

Astrid Ivaski kogust “Mere silmad” (tlk. Livia Viitol, 2016)
leidis Tiina Sulg

Astrid Ivaski pilt on pärit siit.

Astrid Ivask “Laupäevaõhtune palve”

Tänan soojuse eest, tänan valguse eest
ja septembrikuu võrkude eest,
tänan takjate eest ja kummelite eest,
kasside, sääskede ja liblikate eest.
Tänan selle eest, mis andis sära
ja ka selle eest, mis tegi valu.
Tänan voorimeeeste, tänavate ja õlle eest
ning selle kummalise kauguse eest,
millesse üksnes salaja tohib uskuda.
Tänan lume, liiva ja okaste eest,
selle eest, mis oli, mis veel tuleb
ja mida selles elus kunagi ei tule.
Tänan latgali ja liivi keele eest,
Soomemaa ja Lestene murraku eest,
sõnade eest, mis jäävad, ning nende eest, mis kaovad.
Tänan selle eest, et meid võib asendada,
aga mitte unustada. Tänan Rilke, Bashõ ja
Blaumanise, eriti Blaumanise eest.
Tänan vahaküünla ja vere värvi eest,
valgete kirsside ja mustade viinamarjade eest,
taeva tuvide ja maa vähkide eest,
tänan lõpuniviidu ja võimatuks jäänu eest,
kaastunde ja meeleraskuse eest,
kahjutunde eest, et on algus ja lõpp.
Tänan selle eest, et kõige pärast võib nutta ja kõigest võib laulda.
Tänan.

 

Astrid Ivaski kogust “Mere silmad” (tlk. Livia Viitol, 2016)
leidis Tiina Tarik