Larissa Joonas “*** Varem või hiljem öeldakse sulle…”

Varem või hiljem öeldakse sulle et sa oled eikeegi
olgu peale
see võib olla isegi kompliment
kui sind on võrreldud kellegi suurega
tähendab see et sind on vähemasti võrreldud
ja sa lihtsalt ei kandnud võrdlust välja

pole midagi
me kõik oleme kellegi suhtes suured
mina olen palju teadlikum küberjulgeoleku asjus
kui kass Urmas kes istub mu põlvedel
kuid kui rääkida inimarmastusest
siis võrreldes kass Urmasega
olen ma vaieldamatult eikeegi.

Kogust “Arütmia või ööbikud” (2020, tõlkinud Aare Pilv)
leidis Tiina Tarik

Larissa Joonas “*** Mulle meeldis eelmine pesumasin…”

Mulle meeldis eelmine pesumasin
nüüd ei mäleta ma enam isegi kuidas ta välja nägi mis ta nimi oli
millised nupud või hoovad seal olid kuidas uks kinni käis
kuid ma olen kindel et kui teda veel kord näen siis tunnen ära
põgusalt puudutadeski saan aru et see on tema
tema sügaviku sooja hinguse lülitite soojuse järgi
tema liikumise järgi kui ta oma rasket tööd teeb
tänu tänu ja veel kord tänu
loodan et inimeste maailmas pole häbi olla
tänulik pesumasinale.

Kogust “Arütmia või ööbikud” (2020, tõlkinud Aare Pilv)
leidis Tiina Tarik

Emily Dickinson “*** See linnuke on Lootus…”

See linnuke on Lootus –
kes hinges pesitseb –
ja laulab lõppemata viit –
mis kummitama – jääb –

ja kõlab kõige kaunimalt
just tõusvas – Tormihoos –
See väike Lind nii paljudel
on hoidnud hinge sees –

Ta laulu olen jäises öös
ja udus kuulanud –
kuid iial pole Raasugi
ta Minult – palunud.

Emily Dickinson “Kiri Maailmale” (1988, tõlkinud Doris Kareva)
leidis Mai Põldaas

P. I. Filimonov “Kolm päeva dinosaurusteta”

Hugh Laurie võtab jalge alla sõjatee,
kaevab leetunud pinnasest välja oma lilla tomahoogi
ja tungib kividžungli sügavustesse.
Talle vastu, linna ja maailma teisest otsast
läbi udu, rahe, musta surma ja rändtirtsuparve
liigub naistejalgrattal Stephen Frey.
Teineteise ümberpaiknemisest ei tea nad midagi
hoolimata hästikorraldatud raadiosidest.
Basseinist voolab välja priius,
teist toru pidi voolab temasse piiritus.
Vahe on foneetiline ega vääri tähelepanu.
Dinosaurused surid välja kolm päeva tagasi,
habemetüügaski pole jõudnud veel kasvada.

Ja nad kohtuvad, Aramis, ilmtingimata nad kohtuvad.
Ja selgitavad välja, mis on kõvem — lilla tomahook või ootamatu sõna,
naistejalgratas või Hugh Laurie pea.
Aga võib-olla ka jõuavad kokkuleppele.
Kaks tervemõistuslikku inimest on mõnikord selleks võimelised.
Jagavad mõjupiirkonnad
ja lähevad lahku, teineteisega rahul,
poetades taskutest tubakapuru,
et pärast oleks kergem leida tagasiteed
sinna vanasse maailma, sellesse armsasse Euroopasse,
mida säilitatakse ühes nende
Šveitsi nugade lahtritest,
koos itaalia keele tundidega teiselt kanalilt kell kaksteist päeval,
kus kõik meeletult ja arulagedalt otsivad
kaotatud lennupileteid ja passe
ja piinav soov on naispeategelasega abielluda.

– Ega ometi mitte sinul, Stehpen?
– Kuule, tead sa, minul ka,
kui oleks teada, et sellest midagi muutub.
Aga muidu — ainult taud ja nälg,
Eyjafjallajökullid ja rändtirtsuparv.
Nii et sülita selle kõige peale, Hugh,
sülita, vana.
Torka tomahook enesele pähe
ja läki võttele, nagu muistegi.
Seal just hõigatigi välja “Mootor”.
Loenda sekundeid pauguka heli ja sofiti sähvatuste vahel.
Tee romantiline molu ette.
Läki vihma kätte.

Kogust “Läti stjuardessid teavad saladust” (2019), tlk. Katrin Väli
leidis Tiina Sulg

P. I. Filimonov “Pulberkustutid”

Ja tulebki järgmine tramm
külm ja vana nagu mu süda
hea algus luuletusele
mõtlesin ma
ja kohe alustasingi

teist päeva järjest ei lase lahti
rasked kerged
silme ees šokolaadi hõbepaber
näen und erinevatest tükkidest kokku mätsitud
homonkulustest
endistest inimestest

kui palju aastaid järjest
pole saanud lahti
väljaspoole suhtluse ja
sisekõneluste vastuolust

Pärnu udu on jõudnud Tallinna
regeneratsiooni imed on seni kättesaamatud
süttimise kiirus võrdeline

Kogust “Läti stjuardessid teavad saladust” (2019), tlk. Katrin Väli
leidis Tiina Sulg

Federico García Lorca “Rumal laul”

Ema.

Kui oleksin hõbedast

väljast ja seest.

Poja, sul hakkaks külm.

Ema.

Kui oleksin hoopis

üleni veest.

Poja, sul hakkaks külm.

Ema.

Sa tiki mind padjale

mustri eest.

Mhmh. Hea küll.

Tõlkinud Ain Kaalep
Leidis Carolina Pihelgas

Luuletust oli võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.

Nora Bossong “Rotipüüdja”

Öösel sattusin kaarsilla all
peale kahele poisile,
nad kusesid vastu posti
ja ütlesid, et on seitsmesed,
ütlesid, et neil on täid.
Naersid mu üle, kui neid
uskuma jäin. Meil pole
midagi peale täide, teatas väiksem.
Ta viipas võpsiku poole ja astus
mulle varbale. Oleksin tahtnud
temasse armuda, miskit muud
poleks tol ööl sama odavalt
saanud. Suurem küsis, kas vastab
tõele, et isegi loomad ei sure
üksinda. Poisid oleksid pidanud
juba ammu kodus olema.

Tõlkis Carolina Pihelgas

Luuletust on võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.

Henriikka Tavi “Hällilaul”

Kauguse teki all suikuvad päevad
on rahu maa, nii nulli ja taeva värvi. Kui

kurb on mul sinu pärast,
ema, kui hommiku esimene mõte haakub

päeva, ilma et oleks kuhugi haakuda.
Õige pea hakkab see udu,

millest elu välja traalitakse,
lainetama, mina näen, kuidas sa selle

pinnal ujud, mina näen, kuidas sa selle põhjas ujud.
Kui võimatu on leinata

sein põrnitseb vastu
selle kardinate taga

paisatab seesama päike. Selle kiirte
teki all kuulan, kuidas trepikoda laulab:

kõik, mis voolab, õpib ikka laulma.
Väga kurb laul.

tõlkinud Kätlin Kaldmaa, kogu “Lootus” (2019)
leidis Tiina Tarik

Henriikka Tavi “Laast”

Ta keerab lauldes maanteelt ära
ja hakkab põlismändide kohisedes justkui salamahti minema
läbi laia laulu kodumaa.
Alles küntuna nagu külvi ootel laiuvad
isade põllud kahel pool teed.
On kevad ja küngastel ajavad puud lehti,
õunapuud õitsevad, käod kukuvad ja kusagil kaugel löövad
koduniidu kellad. Siis viib tee läbi kaasiku, puustusmaadki
pakatavad viisidest oo
ja lindude laul rõkkab
salus. Tee keerab natuke paremale mäkke,
tõuseb üles künkale, kus sõjalõkked ähvardavad ja hiilgavad
ja ülevalt sinetavad juba Vuoksi veed
ja peaaegu nagu kuulekski lainete laulvat
laksumist. On suvine ilm, kägu kukub, ja ta tunneb
rinnas igatsust ja taas avanevat
süütust. Vastu tulevad sangarid
küngaste ööst, nad jutustavad natuke muistsete rahvaste
tööst, ja siis see neidis noor, kaunis kui lilleõis,
jätkab lauldes allamäge
teekonda, mis viib võitlusse.
Küll see mets on roheline.
Kuidas küll varsti tuleb sügis ja võtab metsalt selle roheluse.
Varsti hakkab king natuke ta vasemat kanda
hõõruma, aga õnneks on ta alles noor,
sitke kui vahtraoks, ja oleme
ju juba Karisalmis ja Imatrasse ei ole enam palju maad,
mõtleb ta. Küll ma varsti st küll tee varsti tee leiab
õige laua äärde:
tantsida saab seal alati, olgu argi- või pühapäev.
Lund hakkab sadama ja talv katab rohelised metsad lumega.
Tüdruk kuuleb eemalt kose laulu mühavat.
Jõuab silla juurde. Tüdruk astub sillale.
Kosk suitseb, öö suigatab,
lained äiutavad, teda hällitavad.
Imatra kosk ajab valget vahtu.
Seal ta saab rahus natuke jalga puhata.

tõlkinud Kätlin Kaldmaa, kogu “Lootus” (2019)
leidis Tiina Tarik