D. Nurkse “Lepingut ei uuendata”

Nad hoiatasid meid ikka ja jälle,
aga me ei uskunud.
Nemad olid me isandad, kui nad rääkisid
nii selgesti sõjast, siis teadsime
salamisi, et nad peavad silmas rahu;
pealegi, kuidas saanuks asjade tegelik käik
olla sama õudne kui ended?
Olime rentnikud ja meil polnud midagi
peale seemnevilja ja selle osa saagist,
mida ei õnnestunud turule viia, loomad
ja neid valvav koer ning nelikümmend aastat
ärkvel nähtud unesid kirve
peatsest langemisest kusagile tuhande miili taha.

Tõlkinud Märt Väljataga. Ilmunud kogus “Hääled üle vee” (2023).
Leidis Tiina Tarik

Lote Vilma “Uued kingad”

kas oled valmis
kandma omi
uusi kingi

samm viib õhku
kus külgedel sirguvad
võõra näoga majad
külm öö tuleb sinusse
tabab kui nool

ennenägematuks saavad käed ja kehad
laulud teised uhavad orgu
mida omaks hüüa

vahel vesi tuleb ja neelab su
tunniks või kauemaks et visata
sind ligunenud kangasse
päikekiir suhu

pilved ringlevad
taevas avaneb
teokarbina sinu kohal

vahel sa unustad
aastatid või värve
kuid teinekord mäletad
läbi valu

Kakskeelsest kogust “Dīvains mezgls vēderā. Kummaline sõlm kõhus” (2023), tõlkinud Contra
leidis Tiina Sulg

Marija Luīze Meļķe “*** mäletad…”

mäletad
sa ütlesid
ja tegid asju
mida
mul ei sobi täpsemalt kirjeldada
aga minu puusad ja värvilised sädemed
mis visklevad rindade ja õhetuse vahel
minu näos
sind vastu võtvas
mitte lihtsalt ei mäleta
see juhtub nüüd
ma olen ma hingan sind

Kakskeelsest kogust “Dīvains mezgls vēderā. Kummaline sõlm kõhus” (2023), tõlkinud Evelin Arust
leidis Tiina Sulg

Anna Belkovska “Jutlus”

kirjuta kui kodus oled

eemalda üks kõrvaklapp
tõmba seelik allapoole
väldi tunneleid
väldi pilke

kirjuta kui kodus oled

ja vaata kindlasti tagasi
kui avad trepikoja ukse
kõnni valgustatud kohtades
või pigem hoia end ikkagi varju

ja palun kirjuta kui kodus oled

ära räägi kellelegi
nad tunnevad end süüdi
sa üldse tead
kui raske neil on end nii tunda?

aga kirjuta kui kodus oled

tegelikult — jää parem koju
vaata aknast välja
seal on see maailm
kus meil pole kohta

Kakskeelsest kogust “Dīvains mezgls vēderā. Kummaline sõlm kõhus” (2023), tõlkinud Ilze Tālberga
leidis Tiina Sulg

Gohar Markosjan-Käsper “Üksindus”

Esmalt kardad teda paaniliselt.

Siis õpid tundma,

harjud,

kodustad,

hakkad koguni vähehaaval nautima.

Ja äkki

tungib keegi

ette hoiatamat

sinu mailma,

seab ümber mööbli,

tirib lahti talveks kinni kleebitud aknad,

korraldab tõmbetuule,

ja sa taipad imestusega,

kui umbne oli õhk,

mida sa vaguralt hingasid…

Kuid nagu ikka,

omamise rõõmuga

käib kaasas hirm ilma jääda.

Ning hingates sisse suure maailma värve ja aroome,

meenutad mõnikord arusaamatu igatsusega

oma haledat maailmakest.

Oleviku armetu üksindus

on tühiasi võrreldes

tuleviku ähvardava üksindusega.

Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik

Gohar Markosjan-Käsper “*** Varavalges…”

Varavalges,

unesegaselt

tunnen äkki enda kõrval luuletust.

Tilluke, kräbe

sõelub siia-sinna,

otsib vaiksemat paika.

Mängime pimesikku…

Kus sa oled?..

Ahhaa, midagi pehmet…

Lipsas teki alla,

liibus mu jalgade vastu.

Pelglik — 

read otsekui ripsmed

vabisevad igast hingetõmbest.

Rumaluke!

.

Leban, kardan end liigutada.

Ainsatki žesti.

Soojendan teda oma kehaga.

Õndsus (ühine)!

Veena hääletult: 

“Oled minu oma”…

Ettevaatlikult

võtan käest kinni.

“Panen su elama ilusale, lumivalgele

avarale paberilehele.

Nõus?

Pärast paigutan kaante vahele, õdusate kaante vajhele,

millele on kirjutatu: “Suveluuletused”…

Oleme leppinud?”

Vaikib.

Ennatlikult avan

silmad…

.

Kadunud.

Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik

Emily Brontë “Kuust kuusse”

Kuust kuusse, aastast aastasse
mu harf vaid kaebeid vallandas —
ent lõpuks elav rõõmunoot,
lust teda häälestamas taas.

Miks arvasin, et tähed kuu
võib võtta hommiku hall vaev?
Öö märgid olid nemad vaid —
ja minu hing on päev!

tõlkinud Doris Kareva, ilmunud Emily Brontë, Cesare Pavese ja Doris Kareva ühiskogus “Tiibade hääl” (2022)
leidis Tiina Sulg

Emily Brontë “Lange, leht”

Lange, leht, ja närtsi, lill,
kasva, öö, ja kärbu, päev,
õnnis sõnum iga leht,
sügispuust, mis lendu läeb.
Naeratan, kui lumepärg
õitseb rooside alleel,
laulan, kui toob kõduöö
päeva, kõledam, mis veel.

tõlkinud Doris Kareva, ilmunud Emily Brontë, Cesare Pavese ja Doris Kareva ühiskogus “Tiibade hääl” (2022)
leidis Tiina Sulg

Maksõm Rõlski “*** Ei ole loodus hinge sümbol…”

Ei ole loodus hinge sümbol

või peegeldaja,

ta enda pärast armastada

on teda vaja.

.

Ta pole ainult värsiteema

või pildiaine,

tas varjul on kõik kõrgelt ülev

ja pühalt maine.

.

Ta kätkeb endas võimsa vaimu

ja ülla pinge,

nii üllast hoogu pole pandud 

küll sinu hinge.

.

Ta on su ema. Ära tardu,

ta poeg, esteediks,

siis mitte paberis, vaid elus

sa saad poeediks!

Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg

Maksõm Rõlski “Külasonett”

(Talvistest suvemälestustest)

Põld lainetab ja rukkililli vilgub
kui sinitähti laiast rohelisest voost
ning külmi vikerkaarepiisku tilgub
veel peenikestelt kõrtelt — möödund vihmahoost.

Ja neiu sammub mööda põllupiiri,
kui laineil ujuv luik ta õieehtes käib,
ning nagu õitel helkleb tulikiiri,
ta nooris silmis valgus sädelevat näib.

Nii lahkelt säravad kaks selget silma,
et minu rinnas võngub luule kuldne keel
ja jälle vastseid laule sünnib ilma.

Ent salus hõiskab lind — ja veel, ja veel!
Kõik see mu hinge täidab õnneloona…
Põld lainetab ja liigub laia voona.

Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg