Federico García Lorca “Sevilla”

Sevilla on torn, kust kütid
ammuga sihivad maanteed.

Sevillas saad südamehaavu,
Cordobas surma saad.

Linn, kes oma rütmide
laiu laade
kui labürinte
keerutab kaarde.
Kui viinapuukeppe
tule haardes.

Sevillas saad südamehaavu!

Taevakaare all kadudes
lagendikkude maale
laulab ta jõgi kui nool,
mis iial ei naase.

Cordobas surma saad!

Ja silmapiirist purjus,
ta täidab veinipokaale:
Dionysose täiusest tilku,
don Juani mõrkusest raase.

Sevillas saad südamehaavu.
Aina Sevillas südamehaavu saad.

Kogust “Kaneelist torn” (1966, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Fernando Pessoa “Vabadus”

Milline mõnu
on süüa oma sõnu,
töö eest nurka pugeda
ja lugeda!
Lugemine on jama,
õppimine seesama.
Päike on ikka suur,
kui ka puuduks literatuur.

Jõgi voolab, halb või hea,
ei väljaandmisest midagi tea.
Aga hommikutuule hoole
on antud, et ta ei pea
tõttama kuhugipoole.

Raamatud on tindised lehed,
õppimine – et õppinud mehed
ei näe asja emmas ega asjatust kummas

Parem on udusummas
mõelda, kas Dom Sebastiao
veel ilmutab oma au!

Mis on üle headuse, tantsu ja luule!
Või mõtle lastele, õitele, kuule
ja päikeses pleegi,
kui ta liiga kurjalt ei leegi!

Pole teadmata ehk ka see sust,
kui meenutad Jeesust,
et raha asemel mõtles ta muule
ja vaevalt et soetas biblioteegi.

kogust “Autopsühhograafia: luulevalimik” (1973, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Pilt on pärit siit

Fernando Pessoa “Autopsühhograafia”

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.

Ja kuigi ta ise talus
neid valusid mõlemaid,
lugeja värsside valus
üht tunneb — tundmatut vaid.

Ja mõistus kannina ringi
oma mängurööbastel
nii keerutab seda rongi,
ja nimeks on süda sel.

kogust “Autopsühhograafia: luulevalimik” (1973, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Ryszard Krynicki “Nagu unenägu”

Tõepoolest, su elu on kui unenägu,
rongisõit, jalutuskäik allesjäänud alleel:

kestab märkamatult, muutub hoomamatult,

see venib ja – kulgedes
vaid enda teada teid –

viib su pääsmatult
mingitesse möödaniku õhtupoolikutesse

või põlvkondadesse

Kogust „Keda ei ole“ (2020, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu)
leidis Linda Jahilo

Illustratsioon raamatust “Nasze życie rośnie” (1978)

Tadeusz Dabrowski “*** On kirikupüha…”

On kirikupüha ja kogudusel pidupäev,
see laskub piki palvehelmeid paneelmajade vahele.
Kõrged majad julgustavad meid tahes tahtmata,
levitades sõna, andes edasi saladust.

Need, kes ei kõnni koos meiega, kustutavad tuled ja
tulevad rõdule (võib-olla just nende pärast
on selline kaja), noored istuvad oma autokapslitesse,
teesklevad, et ei vaata, lasevad end voolul kanda.

Eelmisel ööl juhtis mind
poodide neoonvalgus, nüüd juhib meid
küünalde helk, hoiame sellega kokku
ja see hoiab meid, ning kui viimaks kustub, sest

ksjondsi jutt venib pikale, jääb ikkagi lõhn, mis ei
lase eksida. See lõhn on minu jaoks
luule.

Kogust “Te Deum” (2015, tõlkinud Hendrik Lindepuu)
leidis Tiina Sulg