Emily Brontë “Kuust kuusse”

Kuust kuusse, aastast aastasse
mu harf vaid kaebeid vallandas —
ent lõpuks elav rõõmunoot,
lust teda häälestamas taas.

Miks arvasin, et tähed kuu
võib võtta hommiku hall vaev?
Öö märgid olid nemad vaid —
ja minu hing on päev!

tõlkinud Doris Kareva, ilmunud Emily Brontë, Cesare Pavese ja Doris Kareva ühiskogus “Tiibade hääl” (2022)
leidis Tiina Sulg

Emily Brontë “Lange, leht”

Lange, leht, ja närtsi, lill,
kasva, öö, ja kärbu, päev,
õnnis sõnum iga leht,
sügispuust, mis lendu läeb.
Naeratan, kui lumepärg
õitseb rooside alleel,
laulan, kui toob kõduöö
päeva, kõledam, mis veel.

tõlkinud Doris Kareva, ilmunud Emily Brontë, Cesare Pavese ja Doris Kareva ühiskogus “Tiibade hääl” (2022)
leidis Tiina Sulg

Maksõm Rõlski “*** Ei ole loodus hinge sümbol…”

Ei ole loodus hinge sümbol

või peegeldaja,

ta enda pärast armastada

on teda vaja.

.

Ta pole ainult värsiteema

või pildiaine,

tas varjul on kõik kõrgelt ülev

ja pühalt maine.

.

Ta kätkeb endas võimsa vaimu

ja ülla pinge,

nii üllast hoogu pole pandud 

küll sinu hinge.

.

Ta on su ema. Ära tardu,

ta poeg, esteediks,

siis mitte paberis, vaid elus

sa saad poeediks!

Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg

Maksõm Rõlski “Külasonett”

(Talvistest suvemälestustest)

Põld lainetab ja rukkililli vilgub
kui sinitähti laiast rohelisest voost
ning külmi vikerkaarepiisku tilgub
veel peenikestelt kõrtelt — möödund vihmahoost.

Ja neiu sammub mööda põllupiiri,
kui laineil ujuv luik ta õieehtes käib,
ning nagu õitel helkleb tulikiiri,
ta nooris silmis valgus sädelevat näib.

Nii lahkelt säravad kaks selget silma,
et minu rinnas võngub luule kuldne keel
ja jälle vastseid laule sünnib ilma.

Ent salus hõiskab lind — ja veel, ja veel!
Kõik see mu hinge täidab õnneloona…
Põld lainetab ja liigub laia voona.

Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg

Niillas Holmberg “Teekond koju”

Hüppasin rongile
värsirida keeleotsal
kaassõitjad noogutasid mulle
tervituseks

kontroll vaatas minu piletit
ja ütles et me ei sõida
läbi Rovaniemi
ütles et see rong
sõidab koju

koju?
ükski raudtee ei vii nii kaugele põhja
aga tema ainult noogutas
ja märgistas mu pileti

mina haarasin oma märkmiku järele
ning nägin et seal oli korraga
kõik juba kirjas

kogust “Tagasitee” (tõlkinud Mathura, 2022)
leidis Tiina Sulg

David R. Slavitt “Hingetõmbed”

Talvel on neid näha,
iga hingetõmme kui pilveke, pahvatab
külma õhku, näib nii elus, justkui oleks ta
luuletus, mis sünnib ja haihtub. Või on ta
hoopis palve?

Suvelgi hingatakse, aga siis pole
hingeõhku näha, on vaid teada,
et hingeõhk on olemas —
inimestel on meeles, milline see välja näeb
ja nad suudavad selle olemasolusse uskuda.


Tõlkinud Mathura
Kogu “See uluja tuul: kolm grööni luuletajat” (2017)
leidis Tiina Sulg

Mõkola Vingranovski “Esimene hällilaul”

Maga, sa mu kallis lapseraas,
maga, väike, sõstrasilmad sule.
Unes rukkinurme kohal taas
kõrge täht on läitnud oma tule.

Maga, sa mu pehme pesalind,
õnn ja vaikne rahu on mu põues.
Kuid su valjuhäälne saatus sind
juba kutsub akna taga õues.

Maga, väike, sul on kõik veel ees.
Tukuvad ka vahtrad tumedaina.
Nagu taevas meie Dnepri vees
ärgu sinus uinugu Ukraina.

Ärgu magagu ta sinu sees,
täitku virgelt sind ja su maailma.
Äiu-äiu, sa mu väike mees,
uni pillab hõbepiisku silma…

kogust “Armastuse akna all” (tõlkinud Harald Rajamets, 1975)
leidis Tiina Sulg

Dmõtro Pavlõtško “*** Muret merre…”

Muret merre tahtsin uputada ma
koidu aegu — meri magab veel, ei saa:

teda äratada hakkab hale meel — 
ja mu mure mulle endale jäi veel.

Läksin mere äärde lõunalõõsa all:
nagu lapsel nägu naerul oli tal.

Teda kurvastada hakkas hale meel —
ja mu mure mulle endale jäi veel.

Jooksin taas, kui päike kustus õhtu lees,
meri nuuksus aga nüüd mu jalge ees.

Temast enesest mul hakkas hale meel —
ja mu  mre mulle endale jäi veel.

kogust “Vaade kaevu” (tõlkinud Harald Rajamets, 1985)
leidis Tiina Sulg

Ivan Dratš “Ballaad lesepõlvest”

Istuvad lesed, tiivad koos,
keskel aga on Lesepõli.
Ajaks ta välja aknast —
raamiks on rist, ja pähkline.
Ajaks ta välja uksest —
tuul on õue peal, minevik.
Ajaks ta välja lauluga —
Lesepõlvel ei ole kuulmist.
Ajaks ta kirjatud rätiga —
Lesepõlvel ei ole silmi.
Ajaks ta pisaratega —
Lesepõlvel ei ole põhja.
Istuvad lesed, tiivad koos,
keskel aga on lesepõli.
Üks on hall ja teine üksik,
Lesepõli on põllega…

kogust “Südame kaugusel” (tõlkinud Harald Rajamets, 1977)
leidis Tiina Sulg