Bijoy Sankar Barman “Kuidas itkevad langevad lehed”

…surm enne sündimist

Veri keerleb ja keerleb
noorte vesikasvude ümber

kadunud poeg
läheb hõbepaadiga põhja

roosa kalakari viskleb
kalakari sikutab jumalat põhja
takerdub ta joobumusse

kui päike loojub
mähkub jumal vetikatesse
ja jääb vesiroosi juurte vahele
kinni

jumal läheb magama

on öö esimene veerand

kes on see iludus kes kõnnib tasaselt
vaatab ennast
vee tumedast peeglist

jumal keerab külge
kobab unesegaselt kõristustrummi järele

öö teine veerand

jumal ärkab
kuri vaim baank ajab hullunult kalu taga

Sati
pärast pikka vaheaega
meenub jumalale äkki
Sati

öö kolmas veerand

Parvati ajab veesügavustes
oma jumalmehe jälgi taga

pimedusse eksinult
tihub ta siis nutta
ja leiab teda lõpuks
visklevate kalade vahelt

neljas veerand ei ole veel
kaugeltki möödas

vana öökull
istub katkisel tänavalambil
ja kallutab pead

on üks suur
kõrv

[Sati ja Parvati on India mütoloogias hävingujumala Šiva naised]
[baank: kuri vaim Assami mütoloogias, pikka kasvu ja väänduvate käte ja jalgadega, hull toore kala järel; käib öösiti kalameeste kannul]

kogust “Pisarateoja, Ketetong” (2016, tõlkinud Mathura)
leidis Tiina Sulg

Attila József “Ood”

1
Siin istun, sätendaval kaljujäärakul.
Noor suvi nagu
õhtusöögi lembe hõng
must üle lendas.
Ma südant vaikusega harjutada püüan endas.
See pole võimatu –
kõik olnu kokku koguda, mis ununema kippus.
Pea vajub rinnale
ja käsi langeb rippu.

Näen mägestiku-lakkasid
su lauba kohal.
Puulehed vubisevad vaiksel kohal
ja varjud loovad ringe.
Teel pole ühtki hinge, tee on vaba.
Näen, tuulehoog vaid kergitab su kleidisaba
ja hapras ladvastikus vihur lehvitab su juust
ning silitab su pehmeid rindu tasakesi.
Ja liugub vilkalt minema
kui Sinioja vesi.
Näen, kuidas nire valgeid kive pesi
ja kuidas sünnib
sinu haldjanaeratus.

2
Oh kuidas ma sind armastan!
Sa ühteaegu panid kõnelema
mu põue üksilduse salakeeled
ja kõiksuse.
Ning kõik mu meeled.
Veevoona ise paged sa mu eest,
sa kosk. Mus lõõmab jälg su mühisevast veest.
Maast taevasse mind paiskad rabelema.
Sind armastan, sind armastan kui hull,
sa kauge, lähedane
kallis võõrasema.

3
Sind armastan kui ema last. Jah, just!
Sind armastan kui puurauk sügavust.
Sind armastan kui elu surelikud,
kui valgust majad, rõõmu murelikud.
Su naeratusi, liigutusi, hõikeid, sõnu
on hoida mõnu –
tahan või ei taha –
nii nagu maapind endas hoiab kõike,
mis langes maha.

Mu ajusse kui happeründ metalli
on tundetulvad verminud su pale
Su olemuse, omase
ja kalli,
on miski toonud igilähedale.
Aeg
marsib mööda, raksub taevakumm.
Sa oled minus paigal, vaikiv, tumm.
Ja süttib tähepuu ning langeb tähti.
Su kuju säravat mu silmis üha nähti.
Su maitse on mu suus
kui koopas vaikus.
Hing aimab su juuspeente soonte maiku.

4
Mis imelik mateeria ma olen siis,
kui sinu pilk mind voolib nagu vaha?
Sa imeolend, sina virge briis!
Su hinge valgus murrab tõkked maha
ja juhib mind – nii valgusel on viis –
su keha kuppelmaismaa saladuste taha.

Mind puudutab su vere tõtlik kohin,
Ta keeva virdamist peaaegu näha tohin.
See on kui roosipõõsastiku vabin tuultes.
Ja üsa viljakus ja hõõgus huultes.
Ja magu –
selle erka pinda põimuvad niitpeened sooned.
Kui niplisnäputöö on kogu ihuhoone.

Su mahlarakud, täpselt nagu tarvis,
sus moodustavad salalinnuparvi.
Ja kopsuhõlmikpuu su rinnas lehtib
ning ainejäävusseadus lihtsalt kehtib.
Ürg-aine kulgeb sooltetunneleis.
Ka aheraine – nagu kõigis meis –
saab uue elu neeru-käärituses.
Kõik päädib isemoodi väärikuses.
Tähtkujud värelevad sinu kehas.
Järv rändab. Mägi nihkub. Töötab tehas.
Ja sebib väsimatult miljon looma –
kõik putukad ja molluskid –
et vaevalt hoomad –
ja julmus, headus, kõrvu, läbisegi…
Ning igavik, see teadvusetu nähe
ja kõige lähe.
Päev paistab, inimesed kehklevad.
Kuu kumab, virmalised vehklevad.

5
Nagu tardunud veretükke
langeb su rüppe sõnu.
Olemine on ebalev mõnu.
Ainult seadus sooritab selgusse-hüppe.
Kõik mu töökad elundid
sünnivad-surevad üha ja üha,
kuni saabub näiline vaikus,
saabub lõikusepüha.

Aga seni me otsime, otsime hüüdes,
kahe tuhande miljoni olendi seast
leida püüdes
seda ainumat hälli, seda elusat voodit,
mis meie jaoks nimelt
maailma loodi.
(Kui kõrge on hommikutaevas!
Terasrelvadel kumahtab agu.
Suur valgus läbib meid nagu
välk ja oda.
Oled mu häll ja mu koda.
Kuulan ja aiman seda,
kuidas me sees ja me kohal
vere tulisel kohal
peksleb mu süda.)

6
(Kõrvallaul)

Rongid viivad. Ma järgnen sulle kui ohe.
Küll ma leian su maailmast otsekohe.
Ehk on jahtunud veidi su leegitsev pale.
Vaikus valed ja tõegi toob kuuldavale.

Leige vesi vuliseb. Puhtaks end uha.
Siin on värske kuivatusrätik ja puha…
Liha küpseb. Nüüd süüa võid mehemoodi.
See, kus magan, on tõepoolest sinu voodi.

raudtee-aares

Raudtee ääres. Valik luulet Ellen Niidu tõlkes, lk 38–43 (Verb 2006)
Tõlkinud Ellen Niit
Soovitas Reet Klettenberg

Gertrud Leutenegger “*** manchmal ist uns…” / “*** mõnikord tundub meile…”

manchmal ist uns, unser Dasein sei ein beschützter
Schlaf gewesen, bis uns ein verblutendes Gesicht ins
Bewußtsein stürzt, das Gurgeln eines Gewürgten
uns durch alle Wände des Vergessenwollens nach-
schwimmt, die anschwellenden Schreie der bei je-
dem Herzschlag Gequälten uns umstellen im lee-
ren Haus, warum legen wir nicht den Kopf zum
Erschießen an die Mauer, sondern lernen noch ein-
mal das Atmen an einem kurzen kristallblau aufflie-
genden Bild, das sich, trügerisch verzückter Flaum,
an unsere Ohnmacht hängt und mit dem wir, wehr-
los gewappnet, gehen ins grause Land Ninive

(S. 30; geschrieben im Jahr 1975)

mõnikord tundub meile, nagu oleks me olemine olnud üks kaitstud
uni, kuni üks veritsev nägu teadvusse tungib, ühe kägistatava
korin meile läbi unustadatahtmise kõikide seinte järele ujub, iga
südamelöögiga piinatavate paisuvad karjed meid tühjas majas
ümber piiravad, miks ei pane me oma päid mahalaskmiseks vastu
seina, vaid õpime veel kord hingama ühelt põgusalt kristallsiniselt
kangastuvalt pildilt, mis petlikult joobunud udemena end meie
võimetuse külge riputab ja millega koos me kaitsetusrelvis läheme
julmale Niinive maale

(tõlkinud Eve Pormeister; lk 811)

Luuletus kogust „Wie in Salomons Garten Gedichte“, Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse, 1981, tõlge ilmunud „Akadeemias“ 4/2003, lk 809–812.
Soovitas Eve Pormeister

Gertrud Leutenegger “*** es gibt Silhouette des Erfinders…” / “*** on üks leiutajasiluett…”

es gibt eine Silhouette des Erfinders, die uns er-
schreckt: der Techniker in seinem Labor, in unantast-
barer Entfernung vertieft über den versengenden Ga-
sen, den tödlichen Strahlungen, die er, ihrer Vernich-
tungspotenz gewiß, dennoch aus seinen Händen
entläßt, aber daß wir weiterleben und uns an die Zer-
störungen gewöhnen, macht uns mit ihm gleich, und zie-
hen wir nicht sogar jeden Tag die Hand von irgend-
einem Schicksal zurück

(S. 33; geschrieben im Jahr 1975)

on üks leiutajasiluett, mis meid ehmatab: tehnik oma laboris,
kättesaamatus kauguses süvenenud kõrvetavate gaaside, sur-
mavate kiirguste kohale, mida ta, ise teadlik nende hävitusjõust,
ometi oma kätest valla pääsatb, aga see, et me edasi elame ja
purustustega harjune, teeb meid temasarnaseks, ja kas me isegi
ei tõmba iga päev oma kätt mõnest saatusest eemale

(tõlkinud Eve Pormeister; lk 811)

Luuletus kogust „Wie in Salomons Garten Gedichte“, Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse, 1981, tõlge ilmunud „Akadeemias“ 4/2003, lk 809–812.
Soovitas Eve Pormeister

Rainer Maria Rilke “Ich lebe mein Leben in wachsenden Ringen” / “Ma elan oma elu kasvavates ringides”

Ich lebe mein Leben in wachsenden Ringen,
die sich über die Dinge ziehn.
Ich werde den letzten vielleicht nicht vollbringen,
aber versuchen will ich ihn.

Ich kreise um Gott, um den uralten Turm,
und ich kreise jahrtausendelang;
und ich weiß noch nicht: bin ich ein Falke, ein Sturm
oder ein großer Gesang.

maria-rilke

Ma elan oma elu kasvavates ringides,
mis kulgevad üle asjade.
Ma ei jaksa viimast võib-olla lõpetada,
ent proovida tahan seda ikkagi.

Ma tiirlen ümber jumala, ümber igivana torni,
ja ma tiirlen aastatuhandeid;
ja ma ei tea veel: olen ma pistrik, torm
või üks suur laul.

 

Ilmunud: Rainer Maria Rilke: Werke in drei Bänden. Erster Band. Gedichte. Herausgegebn von Horst Nalewski. Leipzig: Insel-Verlag, 1978, S. 207.
Tõlge ja soovitus Eve Pormeister

John Ronald Reuel Tolkien “*** All that is gold does not glitter…” / “*** Kuld on ka see, mis ei hiilga…”

All that is gold does not glitter,
Not all those who wander are lost;
The old that is strong does not wither,
Deep roots are not reached by the frost.

From the ashes a fire shall be woken,
A light from the shadows shall spring;
Renewed shall be blade that was broken,
The crownless again shall be king.

tolkienfellowshipofthering

Kuld on ka see, mis ei hiilga,
pole rändajail kadunud siht;
puu jõudu ei hallad saa viia,
kui on närbund ka viimne kui leht.

Halli tuha alt tuli kord tärkab,
valgus sünnib kord varjude seas;
uueks loodud saab mõõk, mis on murtud,
krooni kannab taas kuninga pea.

tolkiensormusevennaskond

Raamatust “The Fellowship of the Ring” (Sõrmuse vennaskond, 2007, lk 285, tõlkinud Ene Aru ja Votele Viidemann)
leidis Irina Möldre

John Ronald Reuel Tolkien “*** When spring unfolds the beechen-leaf and sap is in the bough…” / “*** Kui kevad lehed valla lööb ja okstes voolab mahl…”

Ent:

When spring unfolds the beechen-leaf and sap is in the bough,
When light is on the wild-wood stream, and wind is on the brow,
When stride is long, and breath is deep, and keen the mountain air,
Come back to me! Come back to me, and say my land is fair!

Entwife:

When Spring is come to garth and field, and corn is in the blade,
When blossom like a shining snow is on the orchard laid,
When sun and shower upon the earth with fragrance fill the air,
I’ll linger here, and will not come, because my land is fair!

Ent:

When Summer lies upon the world, and in a noon of gold
Beneath the roof of sleeping leaves the dreams of trees unfold,
When woodland halls are green and cool, and wind is in the West,
Come back to me! Come back to me, and say my land is best!

Entwife:

When Summer warms the hanging fruit and burns the berry brown;
When straw is gold, and ear is white, and harvest comes to town;
When honey spills, and apple swells, though wind be in the West,
I’ll linger here beneath the Sun, because my land is best!

Ent:

When Winter comes, the winter wild that hill and wood shall slay;
When trees shall fall and starless night devour the sunless day;
When wind is in the deadly East, then in the bitter rain
I’ll look for thee, and call to thee; I’ll come to thee again!

Entwife:

When Winter comes, and singing ends; when darkness falls at last;
When broken is the barren bough, and light and labour past;
I’ll look for thee, and wait for thee, until we meet again:
Together we will take the road beneath the bitter rain!

Both:

Together we will take the road that leads into the West,
And far away will find a land where both our hearts may rest.

tolkientwotowers

ENT:

Kui kevad lehed valla lööb ja okstes voolab mahl;
kui valgus mängib metsajõel ja tuules levib kahl;
kui samm on pikk ja karge õhk on mägiradadel,
tule tagasi ja ütle sa, et minu maa on hell!

ENDINAINE:

Kui kevad tuleb põllule ja oras võrsub pikk;
kui lumivalges õievahus puhkab puiestik;
kui vihm ja päev ja lõhnav õhk on maistel radadel,
ma siia jään, ei tule veel, sest minu maa on hell.

ENT:

Kui suvi laiub ilma peal ja keskpäev kuldab maad,
siis laanes lahti rullumas on puude unelmad;
kui metsakoda haljendab ja Läänest puhub tuul,
tule tagasi ja ütle sa, et minu maa on suur!

ENDINAINE:

Kui suvi marjad värvib kõik nii punavaks kui roos;
kui kõrs on kuldne, valge tähk, ja lõikus täies hoos;
kui tilgub kärg ja õõtsub õun. Las olla Läänest tuul,
ma siia jään, kus paistab päev, sest minu maa on suur!

ENT:

Kui tuleb talv ja külmaga ta tapab jõe ja mäe;
kui kaovad puud ja öösse neeldub päikeseta päev;
kui koolvast Idast puhub tuul, siis vihmas kibedas
ma otsin sind ja hüüan sind, su juurde tulen taas!

ENDINAINE:

Kui tuleb talv ja lõppeb laul; kui ilma katab kae;
kui külmas murdub raagus oks ja möödub töö ja vaev:
ma otsin sind ja ootan sind, et kokku saaks me taas:
koos kõnnime me mööda teed siis vihmas kibedas!

MÕLEMAD:

Koos kõnnime me mööda teed, mis Läände juhatab,
ja kaugel leida võime maa, kus süda rahu saab.

tolkienkakskantsi

Raamatust “The Two Towers” (Kaks kantsi, 2008, lk 79-80, tõlkinud Ene Aru)
leidis Irina Möldre