Gohar Markosjan-Käsper “Üksindus”

Esmalt kardad teda paaniliselt.

Siis õpid tundma,

harjud,

kodustad,

hakkad koguni vähehaaval nautima.

Ja äkki

tungib keegi

ette hoiatamat

sinu mailma,

seab ümber mööbli,

tirib lahti talveks kinni kleebitud aknad,

korraldab tõmbetuule,

ja sa taipad imestusega,

kui umbne oli õhk,

mida sa vaguralt hingasid…

Kuid nagu ikka,

omamise rõõmuga

käib kaasas hirm ilma jääda.

Ning hingates sisse suure maailma värve ja aroome,

meenutad mõnikord arusaamatu igatsusega

oma haledat maailmakest.

Oleviku armetu üksindus

on tühiasi võrreldes

tuleviku ähvardava üksindusega.

Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik

Gohar Markosjan-Käsper “*** Varavalges…”

Varavalges,

unesegaselt

tunnen äkki enda kõrval luuletust.

Tilluke, kräbe

sõelub siia-sinna,

otsib vaiksemat paika.

Mängime pimesikku…

Kus sa oled?..

Ahhaa, midagi pehmet…

Lipsas teki alla,

liibus mu jalgade vastu.

Pelglik — 

read otsekui ripsmed

vabisevad igast hingetõmbest.

Rumaluke!

.

Leban, kardan end liigutada.

Ainsatki žesti.

Soojendan teda oma kehaga.

Õndsus (ühine)!

Veena hääletult: 

“Oled minu oma”…

Ettevaatlikult

võtan käest kinni.

“Panen su elama ilusale, lumivalgele

avarale paberilehele.

Nõus?

Pärast paigutan kaante vahele, õdusate kaante vajhele,

millele on kirjutatu: “Suveluuletused”…

Oleme leppinud?”

Vaikib.

Ennatlikult avan

silmad…

.

Kadunud.

Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik

Emily Brontë “Kuust kuusse”

Kuust kuusse, aastast aastasse
mu harf vaid kaebeid vallandas —
ent lõpuks elav rõõmunoot,
lust teda häälestamas taas.

Miks arvasin, et tähed kuu
võib võtta hommiku hall vaev?
Öö märgid olid nemad vaid —
ja minu hing on päev!

tõlkinud Doris Kareva, ilmunud Emily Brontë, Cesare Pavese ja Doris Kareva ühiskogus “Tiibade hääl” (2022)
leidis Tiina Sulg

Maksõm Rõlski “*** Ei ole loodus hinge sümbol…”

Ei ole loodus hinge sümbol

või peegeldaja,

ta enda pärast armastada

on teda vaja.

.

Ta pole ainult värsiteema

või pildiaine,

tas varjul on kõik kõrgelt ülev

ja pühalt maine.

.

Ta kätkeb endas võimsa vaimu

ja ülla pinge,

nii üllast hoogu pole pandud 

küll sinu hinge.

.

Ta on su ema. Ära tardu,

ta poeg, esteediks,

siis mitte paberis, vaid elus

sa saad poeediks!

Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg

Maksõm Rõlski “Külasonett”

(Talvistest suvemälestustest)

Põld lainetab ja rukkililli vilgub
kui sinitähti laiast rohelisest voost
ning külmi vikerkaarepiisku tilgub
veel peenikestelt kõrtelt — möödund vihmahoost.

Ja neiu sammub mööda põllupiiri,
kui laineil ujuv luik ta õieehtes käib,
ning nagu õitel helkleb tulikiiri,
ta nooris silmis valgus sädelevat näib.

Nii lahkelt säravad kaks selget silma,
et minu rinnas võngub luule kuldne keel
ja jälle vastseid laule sünnib ilma.

Ent salus hõiskab lind — ja veel, ja veel!
Kõik see mu hinge täidab õnneloona…
Põld lainetab ja liigub laia voona.

Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg

Niillas Holmberg “Teekond koju”

Hüppasin rongile
värsirida keeleotsal
kaassõitjad noogutasid mulle
tervituseks

kontroll vaatas minu piletit
ja ütles et me ei sõida
läbi Rovaniemi
ütles et see rong
sõidab koju

koju?
ükski raudtee ei vii nii kaugele põhja
aga tema ainult noogutas
ja märgistas mu pileti

mina haarasin oma märkmiku järele
ning nägin et seal oli korraga
kõik juba kirjas

kogust “Tagasitee” (tõlkinud Mathura, 2022)
leidis Tiina Sulg

David R. Slavitt “Hingetõmbed”

Talvel on neid näha,
iga hingetõmme kui pilveke, pahvatab
külma õhku, näib nii elus, justkui oleks ta
luuletus, mis sünnib ja haihtub. Või on ta
hoopis palve?

Suvelgi hingatakse, aga siis pole
hingeõhku näha, on vaid teada,
et hingeõhk on olemas —
inimestel on meeles, milline see välja näeb
ja nad suudavad selle olemasolusse uskuda.


Tõlkinud Mathura
Kogu “See uluja tuul: kolm grööni luuletajat” (2017)
leidis Tiina Sulg

Mõkola Vingranovski “Esimene hällilaul”

Maga, sa mu kallis lapseraas,
maga, väike, sõstrasilmad sule.
Unes rukkinurme kohal taas
kõrge täht on läitnud oma tule.

Maga, sa mu pehme pesalind,
õnn ja vaikne rahu on mu põues.
Kuid su valjuhäälne saatus sind
juba kutsub akna taga õues.

Maga, väike, sul on kõik veel ees.
Tukuvad ka vahtrad tumedaina.
Nagu taevas meie Dnepri vees
ärgu sinus uinugu Ukraina.

Ärgu magagu ta sinu sees,
täitku virgelt sind ja su maailma.
Äiu-äiu, sa mu väike mees,
uni pillab hõbepiisku silma…

kogust “Armastuse akna all” (tõlkinud Harald Rajamets, 1975)
leidis Tiina Sulg