P. I. Filimonov “Kolm päeva dinosaurusteta”

Hugh Laurie võtab jalge alla sõjatee,
kaevab leetunud pinnasest välja oma lilla tomahoogi
ja tungib kividžungli sügavustesse.
Talle vastu, linna ja maailma teisest otsast
läbi udu, rahe, musta surma ja rändtirtsuparve
liigub naistejalgrattal Stephen Frey.
Teineteise ümberpaiknemisest ei tea nad midagi
hoolimata hästikorraldatud raadiosidest.
Basseinist voolab välja priius,
teist toru pidi voolab temasse piiritus.
Vahe on foneetiline ega vääri tähelepanu.
Dinosaurused surid välja kolm päeva tagasi,
habemetüügaski pole jõudnud veel kasvada.

Ja nad kohtuvad, Aramis, ilmtingimata nad kohtuvad.
Ja selgitavad välja, mis on kõvem — lilla tomahook või ootamatu sõna,
naistejalgratas või Hugh Laurie pea.
Aga võib-olla ka jõuavad kokkuleppele.
Kaks tervemõistuslikku inimest on mõnikord selleks võimelised.
Jagavad mõjupiirkonnad
ja lähevad lahku, teineteisega rahul,
poetades taskutest tubakapuru,
et pärast oleks kergem leida tagasiteed
sinna vanasse maailma, sellesse armsasse Euroopasse,
mida säilitatakse ühes nende
Šveitsi nugade lahtritest,
koos itaalia keele tundidega teiselt kanalilt kell kaksteist päeval,
kus kõik meeletult ja arulagedalt otsivad
kaotatud lennupileteid ja passe
ja piinav soov on naispeategelasega abielluda.

– Ega ometi mitte sinul, Stehpen?
– Kuule, tead sa, minul ka,
kui oleks teada, et sellest midagi muutub.
Aga muidu — ainult taud ja nälg,
Eyjafjallajökullid ja rändtirtsuparv.
Nii et sülita selle kõige peale, Hugh,
sülita, vana.
Torka tomahook enesele pähe
ja läki võttele, nagu muistegi.
Seal just hõigatigi välja “Mootor”.
Loenda sekundeid pauguka heli ja sofiti sähvatuste vahel.
Tee romantiline molu ette.
Läki vihma kätte.

Kogust “Läti stjuardessid teavad saladust” (2019), tlk. Katrin Väli
leidis Tiina Sulg

P. I. Filimonov “Pulberkustutid”

Ja tulebki järgmine tramm
külm ja vana nagu mu süda
hea algus luuletusele
mõtlesin ma
ja kohe alustasingi

teist päeva järjest ei lase lahti
rasked kerged
silme ees šokolaadi hõbepaber
näen und erinevatest tükkidest kokku mätsitud
homonkulustest
endistest inimestest

kui palju aastaid järjest
pole saanud lahti
väljaspoole suhtluse ja
sisekõneluste vastuolust

Pärnu udu on jõudnud Tallinna
regeneratsiooni imed on seni kättesaamatud
süttimise kiirus võrdeline

Kogust “Läti stjuardessid teavad saladust” (2019), tlk. Katrin Väli
leidis Tiina Sulg

Nora Bossong “Rotipüüdja”

Öösel sattusin kaarsilla all
peale kahele poisile,
nad kusesid vastu posti
ja ütlesid, et on seitsmesed,
ütlesid, et neil on täid.
Naersid mu üle, kui neid
uskuma jäin. Meil pole
midagi peale täide, teatas väiksem.
Ta viipas võpsiku poole ja astus
mulle varbale. Oleksin tahtnud
temasse armuda, miskit muud
poleks tol ööl sama odavalt
saanud. Suurem küsis, kas vastab
tõele, et isegi loomad ei sure
üksinda. Poisid oleksid pidanud
juba ammu kodus olema.

Tõlkis Carolina Pihelgas

Luuletust on võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.

Henriikka Tavi “Hällilaul”

Kauguse teki all suikuvad päevad
on rahu maa, nii nulli ja taeva värvi. Kui

kurb on mul sinu pärast,
ema, kui hommiku esimene mõte haakub

päeva, ilma et oleks kuhugi haakuda.
Õige pea hakkab see udu,

millest elu välja traalitakse,
lainetama, mina näen, kuidas sa selle

pinnal ujud, mina näen, kuidas sa selle põhjas ujud.
Kui võimatu on leinata

sein põrnitseb vastu
selle kardinate taga

paisatab seesama päike. Selle kiirte
teki all kuulan, kuidas trepikoda laulab:

kõik, mis voolab, õpib ikka laulma.
Väga kurb laul.

tõlkinud Kätlin Kaldmaa, kogu “Lootus” (2019)
leidis Tiina Tarik

Henriikka Tavi “Laast”

Ta keerab lauldes maanteelt ära
ja hakkab põlismändide kohisedes justkui salamahti minema
läbi laia laulu kodumaa.
Alles küntuna nagu külvi ootel laiuvad
isade põllud kahel pool teed.
On kevad ja küngastel ajavad puud lehti,
õunapuud õitsevad, käod kukuvad ja kusagil kaugel löövad
koduniidu kellad. Siis viib tee läbi kaasiku, puustusmaadki
pakatavad viisidest oo
ja lindude laul rõkkab
salus. Tee keerab natuke paremale mäkke,
tõuseb üles künkale, kus sõjalõkked ähvardavad ja hiilgavad
ja ülevalt sinetavad juba Vuoksi veed
ja peaaegu nagu kuulekski lainete laulvat
laksumist. On suvine ilm, kägu kukub, ja ta tunneb
rinnas igatsust ja taas avanevat
süütust. Vastu tulevad sangarid
küngaste ööst, nad jutustavad natuke muistsete rahvaste
tööst, ja siis see neidis noor, kaunis kui lilleõis,
jätkab lauldes allamäge
teekonda, mis viib võitlusse.
Küll see mets on roheline.
Kuidas küll varsti tuleb sügis ja võtab metsalt selle roheluse.
Varsti hakkab king natuke ta vasemat kanda
hõõruma, aga õnneks on ta alles noor,
sitke kui vahtraoks, ja oleme
ju juba Karisalmis ja Imatrasse ei ole enam palju maad,
mõtleb ta. Küll ma varsti st küll tee varsti tee leiab
õige laua äärde:
tantsida saab seal alati, olgu argi- või pühapäev.
Lund hakkab sadama ja talv katab rohelised metsad lumega.
Tüdruk kuuleb eemalt kose laulu mühavat.
Jõuab silla juurde. Tüdruk astub sillale.
Kosk suitseb, öö suigatab,
lained äiutavad, teda hällitavad.
Imatra kosk ajab valget vahtu.
Seal ta saab rahus natuke jalga puhata.

tõlkinud Kätlin Kaldmaa, kogu “Lootus” (2019)
leidis Tiina Tarik

Gertrud Leutenegger “Widerstand” / “Vastupanu”

WIDERSTAND

auch daß

in der Wohnung nichts stand,

der Nachmittag zerkrümelt

in deinem Gesicht, nur diese

Tassen, an den Rändern Geräusche

von draußen verkühlt, in metallisch

gesägten Streifen fährt es über den

Tisch, zwei Tellermaß auseinander,

so liegen die Dinge, so

sollst ……….. du trinkst, du

hörst das bläuliche Scherbeln zittern

zwischen der Stille, mitten im

Nirgendwo zweier Sekunden grüßt

du aufmerksam deinen Feind,

es lag in der Kanne gespiegelt,

auch daß du dich beugst über

ihren alten silbernen Bauch,

wiederzufinden hundert Gesichter,

die Haare fließen bergauf, du

schwingst, breit und verschwunden,

in huschendem Gelächter, du ………..

hörst den Tee überschwappen,

reichst ihn gelassen herum,

wer vermöchte auf solch blasses

Wasser zu schwören

(S. 13; geschrieben zwischen 1967–1973)

 

VASTUPANU

seegi, et

korteris polnud midagi,

pärastlõuna murenenud

su näos, ainult need

tassid, mille servi jahutavad

kahinad õuest, see vajub metallist

saetud viirgudena üle

laua, kahe taldriku ruumi eraldades,

niimoodi on asjad, nii

sa pead ……….. sa jood, sa

kuuled sinakat tantsiskelu

vaikuses, keset kahe sekundi

olematust sa tervitad

tähelepanelikult oma vaenlast,

see peegeldus nõnda kannu sees,

seegi, et sa kummardad

vana hõbedase kannupõhja kohale

uuesti leidma sadat nägu,

juuksed voogamas ülesmäge, sa

hõljud, lai ja paistetanud,

keset naeruvilksatusi, sa ………..

kuuled, kuidas tee keeb üle,

kallad seda rahulikult tassidesse,

kes siis suudaks sellise lahja

vedeliku nimel vanduda

(tõlkinud Ain Kaalep; lk 809–810)

 

Luuletus kogust „Wie in Salomons Garten Gedichte“, Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse, 1981, tõlge ilmunud „Akadeemias“ 4/2003, lk 809–812.
Soovitas Eve Pormeister

Johann Wolfgang von Goethe “Maakera kohal hõljuv geenius, kes osutab ühe käega alla, teisega üles”

Hõljun üles, hõljun alla,
kõike rõõmsalt osutan;
kirevas mu meel saab valla,
sinises end kosutan.

Ja kui eemal päevakärast
mäed on sinerdavas reas,
öösel rohkest tähesärast
on mul uhke ehe peas.
Olgu öö- või päevaajal,
seda kiidan inimsoos,
kui tal kui tõetunnistajal
suurus iluga käib koos.

Memento mori! eks ju see
käsk risti ees meil lama —
ent miks peab iga elutee
just lõppu meenutama?
Seepärast kuula vanatoid,
kes kinnitab docendo:
hea sõber, ära ole loid,
vaid vivere memento!

Kõikjal sealpool silmapiiri
päeval taevasina näis,
öösel tähesära kiiri
oli terve taevas täis,
ent ka rohelises valla
nagu kirevas sai jaks —
minnes üles, tulles alla
üllas vaim sai rikkamaks.

tõlge saksa keelest Ain Kaalep, ilmunud Akadeemia (2009, nr. 6)
soovitab Eve Pormeister

Pilt on pärit siit.

László Nagy “*** Kes kannab siis …”

KES KANNAB SIIS TEISELE KALDALE ARMASTUSE?
Kui ma kaduvikku kaon või aduvikus kängun,
kes siis kuulab mu eest tirtsu viiulimängu?
Pole enam mu veres elu ega rõhku,
kes nüüd puhub mu eest oma hingeõhku
oksaraole, mis ühtäkki üleni härmas?
Kes siis vikerkaarel on kõõluma kärmas?
Kes siis nutab ja suudleb – huuled kui ehmed –
kalgi rünkkalju nõlvad põllumaaks pehmeks?
Ehtsal usul kes ehitab katedraale,
kui hullude usk tungib meiegi maale?
Kui ma kaduvikku kaon ja kui hing on mul ihuta,
kes siis raisakotkad mu sarga pealt kihutab?
Kes siis armastust võtab hambus kanda,
selle üüratu ajajõe teise randa?

muemamustroos

Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia, lk 224 (Varrak 2004)
Tõlkinud Ly Seppel ja Andres Ehin
Soovitas Reet Klettenberg