Astrid Ivask “Postkaart Riia Jurmala vaatega”

Kui nüüd istuks rannal terve päeva, silmitsedes ainiti laineid,
uuristaks sõrmega liiva,
silitaks lõikeheina —
kui kord istuks niimoodi terve päeva —
sinakasroheline ulgumere joon
helgiks üle lauba,
sügavused tuksuksid kaelas,
punudes mererohtu juustesse.
Ja sool oleks hõõrunud
silmad pimedaks.

Kuidas siis teaks, kuspool on kodu?

Astrid Ivaski kogust “Mere silmad” (tlk. Livia Viitol, 2016)
leidis Tiina Sulg

Astrid Ivaski pilt on pärit siit.

Advertisements

Astrid Ivask “Laupäevaõhtune palve”

Tänan soojuse eest, tänan valguse eest
ja septembrikuu võrkude eest,
tänan takjate eest ja kummelite eest,
kasside, sääskede ja liblikate eest.
Tänan selle eest, mis andis sära
ja ka selle eest, mis tegi valu.
Tänan voorimeeeste, tänavate ja õlle eest
ning selle kummalise kauguse eest,
millesse üksnes salaja tohib uskuda.
Tänan lume, liiva ja okaste eest,
selle eest, mis oli, mis veel tuleb
ja mida selles elus kunagi ei tule.
Tänan latgali ja liivi keele eest,
Soomemaa ja Lestene murraku eest,
sõnade eest, mis jäävad, ning nende eest, mis kaovad.
Tänan selle eest, et meid võib asendada,
aga mitte unustada. Tänan Rilke, Bashõ ja
Blaumanise, eriti Blaumanise eest.
Tänan vahaküünla ja vere värvi eest,
valgete kirsside ja mustade viinamarjade eest,
taeva tuvide ja maa vähkide eest,
tänan lõpuniviidu ja võimatuks jäänu eest,
kaastunde ja meeleraskuse eest,
kahjutunde eest, et on algus ja lõpp.
Tänan selle eest, et kõige pärast võib nutta ja kõigest võib laulda.
Tänan.

 

Astrid Ivaski kogust “Mere silmad” (tlk. Livia Viitol, 2016)
leidis Tiina Tarik

Bijoy Sankar Barman “Kuidas itkevad langevad lehed”

…surm enne sündimist

Veri keerleb ja keerleb
noorte vesikasvude ümber

kadunud poeg
läheb hõbepaadiga põhja

roosa kalakari viskleb
kalakari sikutab jumalat põhja
takerdub ta joobumusse

kui päike loojub
mähkub jumal vetikatesse
ja jääb vesiroosi juurte vahele
kinni

jumal läheb magama

on öö esimene veerand

kes on see iludus kes kõnnib tasaselt
vaatab ennast
vee tumedast peeglist

jumal keerab külge
kobab unesegaselt kõristustrummi järele

öö teine veerand

jumal ärkab
kuri vaim baank ajab hullunult kalu taga

Sati
pärast pikka vaheaega
meenub jumalale äkki
Sati

öö kolmas veerand

Parvati ajab veesügavustes
oma jumalmehe jälgi taga

pimedusse eksinult
tihub ta siis nutta
ja leiab teda lõpuks
visklevate kalade vahelt

neljas veerand ei ole veel
kaugeltki möödas

vana öökull
istub katkisel tänavalambil
ja kallutab pead

on üks suur
kõrv

[Sati ja Parvati on India mütoloogias hävingujumala Šiva naised]
[baank: kuri vaim Assami mütoloogias, pikka kasvu ja väänduvate käte ja jalgadega, hull toore kala järel; käib öösiti kalameeste kannul]

kogust “Pisarateoja, Ketetong” (2016, tõlkinud Mathura)
leidis Tiina Sulg

Attila József “Ood”

1
Siin istun, sätendaval kaljujäärakul.
Noor suvi nagu
õhtusöögi lembe hõng
must üle lendas.
Ma südant vaikusega harjutada püüan endas.
See pole võimatu –
kõik olnu kokku koguda, mis ununema kippus.
Pea vajub rinnale
ja käsi langeb rippu.

Näen mägestiku-lakkasid
su lauba kohal.
Puulehed vubisevad vaiksel kohal
ja varjud loovad ringe.
Teel pole ühtki hinge, tee on vaba.
Näen, tuulehoog vaid kergitab su kleidisaba
ja hapras ladvastikus vihur lehvitab su juust
ning silitab su pehmeid rindu tasakesi.
Ja liugub vilkalt minema
kui Sinioja vesi.
Näen, kuidas nire valgeid kive pesi
ja kuidas sünnib
sinu haldjanaeratus.

2
Oh kuidas ma sind armastan!
Sa ühteaegu panid kõnelema
mu põue üksilduse salakeeled
ja kõiksuse.
Ning kõik mu meeled.
Veevoona ise paged sa mu eest,
sa kosk. Mus lõõmab jälg su mühisevast veest.
Maast taevasse mind paiskad rabelema.
Sind armastan, sind armastan kui hull,
sa kauge, lähedane
kallis võõrasema.

3
Sind armastan kui ema last. Jah, just!
Sind armastan kui puurauk sügavust.
Sind armastan kui elu surelikud,
kui valgust majad, rõõmu murelikud.
Su naeratusi, liigutusi, hõikeid, sõnu
on hoida mõnu –
tahan või ei taha –
nii nagu maapind endas hoiab kõike,
mis langes maha.

Mu ajusse kui happeründ metalli
on tundetulvad verminud su pale
Su olemuse, omase
ja kalli,
on miski toonud igilähedale.
Aeg
marsib mööda, raksub taevakumm.
Sa oled minus paigal, vaikiv, tumm.
Ja süttib tähepuu ning langeb tähti.
Su kuju säravat mu silmis üha nähti.
Su maitse on mu suus
kui koopas vaikus.
Hing aimab su juuspeente soonte maiku.

4
Mis imelik mateeria ma olen siis,
kui sinu pilk mind voolib nagu vaha?
Sa imeolend, sina virge briis!
Su hinge valgus murrab tõkked maha
ja juhib mind – nii valgusel on viis –
su keha kuppelmaismaa saladuste taha.

Mind puudutab su vere tõtlik kohin,
Ta keeva virdamist peaaegu näha tohin.
See on kui roosipõõsastiku vabin tuultes.
Ja üsa viljakus ja hõõgus huultes.
Ja magu –
selle erka pinda põimuvad niitpeened sooned.
Kui niplisnäputöö on kogu ihuhoone.

Su mahlarakud, täpselt nagu tarvis,
sus moodustavad salalinnuparvi.
Ja kopsuhõlmikpuu su rinnas lehtib
ning ainejäävusseadus lihtsalt kehtib.
Ürg-aine kulgeb sooltetunneleis.
Ka aheraine – nagu kõigis meis –
saab uue elu neeru-käärituses.
Kõik päädib isemoodi väärikuses.
Tähtkujud värelevad sinu kehas.
Järv rändab. Mägi nihkub. Töötab tehas.
Ja sebib väsimatult miljon looma –
kõik putukad ja molluskid –
et vaevalt hoomad –
ja julmus, headus, kõrvu, läbisegi…
Ning igavik, see teadvusetu nähe
ja kõige lähe.
Päev paistab, inimesed kehklevad.
Kuu kumab, virmalised vehklevad.

5
Nagu tardunud veretükke
langeb su rüppe sõnu.
Olemine on ebalev mõnu.
Ainult seadus sooritab selgusse-hüppe.
Kõik mu töökad elundid
sünnivad-surevad üha ja üha,
kuni saabub näiline vaikus,
saabub lõikusepüha.

Aga seni me otsime, otsime hüüdes,
kahe tuhande miljoni olendi seast
leida püüdes
seda ainumat hälli, seda elusat voodit,
mis meie jaoks nimelt
maailma loodi.
(Kui kõrge on hommikutaevas!
Terasrelvadel kumahtab agu.
Suur valgus läbib meid nagu
välk ja oda.
Oled mu häll ja mu koda.
Kuulan ja aiman seda,
kuidas me sees ja me kohal
vere tulisel kohal
peksleb mu süda.)

6
(Kõrvallaul)

Rongid viivad. Ma järgnen sulle kui ohe.
Küll ma leian su maailmast otsekohe.
Ehk on jahtunud veidi su leegitsev pale.
Vaikus valed ja tõegi toob kuuldavale.

Leige vesi vuliseb. Puhtaks end uha.
Siin on värske kuivatusrätik ja puha…
Liha küpseb. Nüüd süüa võid mehemoodi.
See, kus magan, on tõepoolest sinu voodi.

raudtee-aares

Raudtee ääres. Valik luulet Ellen Niidu tõlkes, lk 38–43 (Verb 2006)
Tõlkinud Ellen Niit
Soovitas Reet Klettenberg

Gertrud Leutenegger “*** manchmal ist uns…” / “*** mõnikord tundub meile…”

manchmal ist uns, unser Dasein sei ein beschützter
Schlaf gewesen, bis uns ein verblutendes Gesicht ins
Bewußtsein stürzt, das Gurgeln eines Gewürgten
uns durch alle Wände des Vergessenwollens nach-
schwimmt, die anschwellenden Schreie der bei je-
dem Herzschlag Gequälten uns umstellen im lee-
ren Haus, warum legen wir nicht den Kopf zum
Erschießen an die Mauer, sondern lernen noch ein-
mal das Atmen an einem kurzen kristallblau aufflie-
genden Bild, das sich, trügerisch verzückter Flaum,
an unsere Ohnmacht hängt und mit dem wir, wehr-
los gewappnet, gehen ins grause Land Ninive

(S. 30; geschrieben im Jahr 1975)

mõnikord tundub meile, nagu oleks me olemine olnud üks kaitstud
uni, kuni üks veritsev nägu teadvusse tungib, ühe kägistatava
korin meile läbi unustadatahtmise kõikide seinte järele ujub, iga
südamelöögiga piinatavate paisuvad karjed meid tühjas majas
ümber piiravad, miks ei pane me oma päid mahalaskmiseks vastu
seina, vaid õpime veel kord hingama ühelt põgusalt kristallsiniselt
kangastuvalt pildilt, mis petlikult joobunud udemena end meie
võimetuse külge riputab ja millega koos me kaitsetusrelvis läheme
julmale Niinive maale

(tõlkinud Eve Pormeister; lk 811)

Luuletus kogust „Wie in Salomons Garten Gedichte“, Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse, 1981, tõlge ilmunud „Akadeemias“ 4/2003, lk 809–812.
Soovitas Eve Pormeister

Gertrud Leutenegger “*** es gibt Silhouette des Erfinders…” / “*** on üks leiutajasiluett…”

es gibt eine Silhouette des Erfinders, die uns er-
schreckt: der Techniker in seinem Labor, in unantast-
barer Entfernung vertieft über den versengenden Ga-
sen, den tödlichen Strahlungen, die er, ihrer Vernich-
tungspotenz gewiß, dennoch aus seinen Händen
entläßt, aber daß wir weiterleben und uns an die Zer-
störungen gewöhnen, macht uns mit ihm gleich, und zie-
hen wir nicht sogar jeden Tag die Hand von irgend-
einem Schicksal zurück

(S. 33; geschrieben im Jahr 1975)

on üks leiutajasiluett, mis meid ehmatab: tehnik oma laboris,
kättesaamatus kauguses süvenenud kõrvetavate gaaside, sur-
mavate kiirguste kohale, mida ta, ise teadlik nende hävitusjõust,
ometi oma kätest valla pääsatb, aga see, et me edasi elame ja
purustustega harjune, teeb meid temasarnaseks, ja kas me isegi
ei tõmba iga päev oma kätt mõnest saatusest eemale

(tõlkinud Eve Pormeister; lk 811)

Luuletus kogust „Wie in Salomons Garten Gedichte“, Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse, 1981, tõlge ilmunud „Akadeemias“ 4/2003, lk 809–812.
Soovitas Eve Pormeister

Rainer Maria Rilke “Ich lebe mein Leben in wachsenden Ringen” / “Ma elan oma elu kasvavates ringides”

Ich lebe mein Leben in wachsenden Ringen,
die sich über die Dinge ziehn.
Ich werde den letzten vielleicht nicht vollbringen,
aber versuchen will ich ihn.

Ich kreise um Gott, um den uralten Turm,
und ich kreise jahrtausendelang;
und ich weiß noch nicht: bin ich ein Falke, ein Sturm
oder ein großer Gesang.

maria-rilke

Ma elan oma elu kasvavates ringides,
mis kulgevad üle asjade.
Ma ei jaksa viimast võib-olla lõpetada,
ent proovida tahan seda ikkagi.

Ma tiirlen ümber jumala, ümber igivana torni,
ja ma tiirlen aastatuhandeid;
ja ma ei tea veel: olen ma pistrik, torm
või üks suur laul.

 

Ilmunud: Rainer Maria Rilke: Werke in drei Bänden. Erster Band. Gedichte. Herausgegebn von Horst Nalewski. Leipzig: Insel-Verlag, 1978, S. 207.
Tõlge ja soovitus Eve Pormeister