Gertrud Leutenegger “*** manchmal ist uns…” / “*** mõnikord tundub meile…”

manchmal ist uns, unser Dasein sei ein beschützter
Schlaf gewesen, bis uns ein verblutendes Gesicht ins
Bewußtsein stürzt, das Gurgeln eines Gewürgten
uns durch alle Wände des Vergessenwollens nach-
schwimmt, die anschwellenden Schreie der bei je-
dem Herzschlag Gequälten uns umstellen im lee-
ren Haus, warum legen wir nicht den Kopf zum
Erschießen an die Mauer, sondern lernen noch ein-
mal das Atmen an einem kurzen kristallblau aufflie-
genden Bild, das sich, trügerisch verzückter Flaum,
an unsere Ohnmacht hängt und mit dem wir, wehr-
los gewappnet, gehen ins grause Land Ninive

(S. 30; geschrieben im Jahr 1975)

mõnikord tundub meile, nagu oleks me olemine olnud üks kaitstud
uni, kuni üks veritsev nägu teadvusse tungib, ühe kägistatava
korin meile läbi unustadatahtmise kõikide seinte järele ujub, iga
südamelöögiga piinatavate paisuvad karjed meid tühjas majas
ümber piiravad, miks ei pane me oma päid mahalaskmiseks vastu
seina, vaid õpime veel kord hingama ühelt põgusalt kristallsiniselt
kangastuvalt pildilt, mis petlikult joobunud udemena end meie
võimetuse külge riputab ja millega koos me kaitsetusrelvis läheme
julmale Niinive maale

(tõlkinud Eve Pormeister; lk 811)

Luuletus kogust „Wie in Salomons Garten Gedichte“, Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse, 1981, tõlge ilmunud „Akadeemias“ 4/2003, lk 809–812.
Soovitas Eve Pormeister

Advertisements

Gertrud Leutenegger “*** es gibt Silhouette des Erfinders…” / “*** on üks leiutajasiluett…”

es gibt eine Silhouette des Erfinders, die uns er-
schreckt: der Techniker in seinem Labor, in unantast-
barer Entfernung vertieft über den versengenden Ga-
sen, den tödlichen Strahlungen, die er, ihrer Vernich-
tungspotenz gewiß, dennoch aus seinen Händen
entläßt, aber daß wir weiterleben und uns an die Zer-
störungen gewöhnen, macht uns mit ihm gleich, und zie-
hen wir nicht sogar jeden Tag die Hand von irgend-
einem Schicksal zurück

(S. 33; geschrieben im Jahr 1975)

on üks leiutajasiluett, mis meid ehmatab: tehnik oma laboris,
kättesaamatus kauguses süvenenud kõrvetavate gaaside, sur-
mavate kiirguste kohale, mida ta, ise teadlik nende hävitusjõust,
ometi oma kätest valla pääsatb, aga see, et me edasi elame ja
purustustega harjune, teeb meid temasarnaseks, ja kas me isegi
ei tõmba iga päev oma kätt mõnest saatusest eemale

(tõlkinud Eve Pormeister; lk 811)

Luuletus kogust „Wie in Salomons Garten Gedichte“, Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse, 1981, tõlge ilmunud „Akadeemias“ 4/2003, lk 809–812.
Soovitas Eve Pormeister

Rainer Maria Rilke “Ich lebe mein Leben in wachsenden Ringen” / “Ma elan oma elu kasvavates ringides”

Ich lebe mein Leben in wachsenden Ringen,
die sich über die Dinge ziehn.
Ich werde den letzten vielleicht nicht vollbringen,
aber versuchen will ich ihn.

Ich kreise um Gott, um den uralten Turm,
und ich kreise jahrtausendelang;
und ich weiß noch nicht: bin ich ein Falke, ein Sturm
oder ein großer Gesang.

maria-rilke

Ma elan oma elu kasvavates ringides,
mis kulgevad üle asjade.
Ma ei jaksa viimast võib-olla lõpetada,
ent proovida tahan seda ikkagi.

Ma tiirlen ümber jumala, ümber igivana torni,
ja ma tiirlen aastatuhandeid;
ja ma ei tea veel: olen ma pistrik, torm
või üks suur laul.

 

Ilmunud: Rainer Maria Rilke: Werke in drei Bänden. Erster Band. Gedichte. Herausgegebn von Horst Nalewski. Leipzig: Insel-Verlag, 1978, S. 207.
Tõlge ja soovitus Eve Pormeister

John Ronald Reuel Tolkien “*** All that is gold does not glitter…” / “*** Kuld on ka see, mis ei hiilga…”

All that is gold does not glitter,
Not all those who wander are lost;
The old that is strong does not wither,
Deep roots are not reached by the frost.

From the ashes a fire shall be woken,
A light from the shadows shall spring;
Renewed shall be blade that was broken,
The crownless again shall be king.

tolkienfellowshipofthering

Kuld on ka see, mis ei hiilga,
pole rändajail kadunud siht;
puu jõudu ei hallad saa viia,
kui on närbund ka viimne kui leht.

Halli tuha alt tuli kord tärkab,
valgus sünnib kord varjude seas;
uueks loodud saab mõõk, mis on murtud,
krooni kannab taas kuninga pea.

tolkiensormusevennaskond

Raamatust “The Fellowship of the Ring” (Sõrmuse vennaskond, 2007, lk 285, tõlkinud Ene Aru ja Votele Viidemann)
leidis Irina Möldre

John Ronald Reuel Tolkien “*** When spring unfolds the beechen-leaf and sap is in the bough…” / “*** Kui kevad lehed valla lööb ja okstes voolab mahl…”

Ent:

When spring unfolds the beechen-leaf and sap is in the bough,
When light is on the wild-wood stream, and wind is on the brow,
When stride is long, and breath is deep, and keen the mountain air,
Come back to me! Come back to me, and say my land is fair!

Entwife:

When Spring is come to garth and field, and corn is in the blade,
When blossom like a shining snow is on the orchard laid,
When sun and shower upon the earth with fragrance fill the air,
I’ll linger here, and will not come, because my land is fair!

Ent:

When Summer lies upon the world, and in a noon of gold
Beneath the roof of sleeping leaves the dreams of trees unfold,
When woodland halls are green and cool, and wind is in the West,
Come back to me! Come back to me, and say my land is best!

Entwife:

When Summer warms the hanging fruit and burns the berry brown;
When straw is gold, and ear is white, and harvest comes to town;
When honey spills, and apple swells, though wind be in the West,
I’ll linger here beneath the Sun, because my land is best!

Ent:

When Winter comes, the winter wild that hill and wood shall slay;
When trees shall fall and starless night devour the sunless day;
When wind is in the deadly East, then in the bitter rain
I’ll look for thee, and call to thee; I’ll come to thee again!

Entwife:

When Winter comes, and singing ends; when darkness falls at last;
When broken is the barren bough, and light and labour past;
I’ll look for thee, and wait for thee, until we meet again:
Together we will take the road beneath the bitter rain!

Both:

Together we will take the road that leads into the West,
And far away will find a land where both our hearts may rest.

tolkientwotowers

ENT:

Kui kevad lehed valla lööb ja okstes voolab mahl;
kui valgus mängib metsajõel ja tuules levib kahl;
kui samm on pikk ja karge õhk on mägiradadel,
tule tagasi ja ütle sa, et minu maa on hell!

ENDINAINE:

Kui kevad tuleb põllule ja oras võrsub pikk;
kui lumivalges õievahus puhkab puiestik;
kui vihm ja päev ja lõhnav õhk on maistel radadel,
ma siia jään, ei tule veel, sest minu maa on hell.

ENT:

Kui suvi laiub ilma peal ja keskpäev kuldab maad,
siis laanes lahti rullumas on puude unelmad;
kui metsakoda haljendab ja Läänest puhub tuul,
tule tagasi ja ütle sa, et minu maa on suur!

ENDINAINE:

Kui suvi marjad värvib kõik nii punavaks kui roos;
kui kõrs on kuldne, valge tähk, ja lõikus täies hoos;
kui tilgub kärg ja õõtsub õun. Las olla Läänest tuul,
ma siia jään, kus paistab päev, sest minu maa on suur!

ENT:

Kui tuleb talv ja külmaga ta tapab jõe ja mäe;
kui kaovad puud ja öösse neeldub päikeseta päev;
kui koolvast Idast puhub tuul, siis vihmas kibedas
ma otsin sind ja hüüan sind, su juurde tulen taas!

ENDINAINE:

Kui tuleb talv ja lõppeb laul; kui ilma katab kae;
kui külmas murdub raagus oks ja möödub töö ja vaev:
ma otsin sind ja ootan sind, et kokku saaks me taas:
koos kõnnime me mööda teed siis vihmas kibedas!

MÕLEMAD:

Koos kõnnime me mööda teed, mis Läände juhatab,
ja kaugel leida võime maa, kus süda rahu saab.

tolkienkakskantsi

Raamatust “The Two Towers” (Kaks kantsi, 2008, lk 79-80, tõlkinud Ene Aru)
leidis Irina Möldre

John Ronald Reuel Tolkien “*** The wind was on the withered heat…” / “*** Tuul mööda lagedat nõmme käis…”

The wind was on the withered heath,
but in the forest stirred no leaf:
there shadows lay by night and day,
and dark things silent crept beneath.

The wind came down from mountains cold,
and like a tide it roared and rolled;
the branches groaned, the forest moaned,
and leaves were laid upon the mould.

The wind went on from West to East;
all movement in the forest ceased,
but shrill and harsh across the marsh
its whistling voices were released.

The grasses hissed, their tassels bent,
the reeds were rattling—on it went
o’er shaken pool under heavens cool
where racing clouds were torn and rent.

It passed the lonely Mountain bare
and swept above the dragon’s lair:
there black and dark lay boulders stark
and flying smoke was in the air.

It left the world and took its flight
over the wide seas of the night.
The moon set sail upon the gale,
and stars were fanned to leaping light.

tolkienhobbit

Tuul mööda lagedat nõmme käis,
kuid laas veel liikumatu näis,
ei lehte puul seal puutund tuul,
kus tummi varje hämarus täis.

Tuul laskus mägedelt, jäine hoog,
ta möirgas justkui tõusuvoog,
ning oigas laas ja lostus maas
puuokstelt rebitud leheloog.

Tuul läänest itta lendas siis,
kõik mühina metsast välja viis
ning hullul hool ta sööstis sool,
kus kostis nüüd ta vilises viis.

Ning paindus alss ja tarn ta hoost,
ta tormas läbi ka pilliroost
ja laukaveel ta mäsles teel
ning taevas pilvi kiskus koost.

Ja Üksildase mäe peal ka
ning lohe urkal tuiskas ta,
kus voogas hall paks suitsuvall
ja süngeist rünkaist koosnes maa.

Ta ruttas, jättes paigad nood,
ees ootasid öö-merede vood.
Ning lainte peal kuu seilas seal
ja tähti puhusid tuulehood.

tolkienkaabik

Raamatust “Hobbit” (Kääbik, 1977, lk151-152, tõlkinud Harald Rajamets)
leidis Irina Möldre

Mathura “*** Olen oodanud sind…”

OLEN oodanud sind,
oodanud sind, mu kevad.
Tuled ulatad mulle
mu kurbuste peekri ja ütled:

“Joo enda terviseks.
Vaid need, kes on meeleheite kasvatanud valguseks,
on elus midagi leidnud.”

Mullas pakitsev rohi,
varesed elektritraadil.
Rõõm rääkida
tähtsusetutest asjadest.

mathurasostrahelmed

I  HAVE waited for you,
waited for you, my spring,
to hand me
my cup of sorrow and say,

“Drink to your health,
for only those who have shaped despair into light
have learnt from life”

Blades of grass striving towards the surface,
a line of crows on a wire,
the pleasure of talking
of insignificant things.

Raamatust Mathura / Kairi Orgusaar “Sõstrahelmed / Currant Beads”  (2013)
Leidis Ülli Tõnissoo