Gertrud Leutenegger “*** manchmal ist uns…” / “*** mõnikord tundub meile…”

manchmal ist uns, unser Dasein sei ein beschützter
Schlaf gewesen, bis uns ein verblutendes Gesicht ins
Bewußtsein stürzt, das Gurgeln eines Gewürgten
uns durch alle Wände des Vergessenwollens nach-
schwimmt, die anschwellenden Schreie der bei je-
dem Herzschlag Gequälten uns umstellen im lee-
ren Haus, warum legen wir nicht den Kopf zum
Erschießen an die Mauer, sondern lernen noch ein-
mal das Atmen an einem kurzen kristallblau aufflie-
genden Bild, das sich, trügerisch verzückter Flaum,
an unsere Ohnmacht hängt und mit dem wir, wehr-
los gewappnet, gehen ins grause Land Ninive

(S. 30; geschrieben im Jahr 1975)

mõnikord tundub meile, nagu oleks me olemine olnud üks kaitstud
uni, kuni üks veritsev nägu teadvusse tungib, ühe kägistatava
korin meile läbi unustadatahtmise kõikide seinte järele ujub, iga
südamelöögiga piinatavate paisuvad karjed meid tühjas majas
ümber piiravad, miks ei pane me oma päid mahalaskmiseks vastu
seina, vaid õpime veel kord hingama ühelt põgusalt kristallsiniselt
kangastuvalt pildilt, mis petlikult joobunud udemena end meie
võimetuse külge riputab ja millega koos me kaitsetusrelvis läheme
julmale Niinive maale

(tõlkinud Eve Pormeister; lk 811)

Luuletus kogust „Wie in Salomons Garten Gedichte“, Düsseldorf: Verlag Eremiten-Presse, 1981, tõlge ilmunud „Akadeemias“ 4/2003, lk 809–812.
Soovitas Eve Pormeister

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s