Kristel Mägedi “Teet”

nüüd oli ta juba liiga vana
et kuhugi reisida
mis siis et lapsed ütlesid juba aastaid
tagasi
isa miks sa ei sõida kuhugi
kui sa tahad
meil ju raha on

jah rahas poleks olnud küsimust

sõbrad ütlesid et
Teet
tule meiega
Musta mere äärde
või
Teet kuule
tule meiega
nädalaks Võsule

isegi siis kui ta kunagi noorena
kõvasti sporti tegi
oli tükk tegu et teda võistlustele kaasa saada
tema ütles ikka et
mina teen sporti ainult enda pärast

aga kui tulemused nii heaks kippusid minema
et juba riiki oli vaja esindama sõita
siis ta jättis spordi
kus kurat

ei temale
sellised asjad meeldinud

kui lapsed suureks said
ja linna kolisid
läks lõpuks naine ka
sest ei tahtnud sellises
pärapõrgus elada
kus on viis kilomeetrit bussipeatuseni
ja kaks kilomeetrit poodi
ning talvel kui ööga suurem lumi
maha on sadanud
pole võimalik linna teatrissegi saada

aga Teet vahel kuulab
oma meremehest venna lugusid
kes tal aastas mõned korrad
sinna metsa sisse külla tuleb
ja räägib võõrastest
maadest ja inimestest

vend teab ja mõistab
Teet mõistab oma venda ka
kui too uhkeid fotosid näitab
blondidest võõrastest naistest mererannal
ja pilte peentest lokaalidest
kus inimesed kuulavad
pikki mustanahalisi poisse
kes mängivad džässi

aga kui vend on läinud
võtab ta oma vana jalgratta
mille üks sõdurpoiss kunagi õuele jättis
ja millele kunagi järgi ei tuldud

ning sõidab selle lõbusa kriuksumise saatel
oja äärde
ja mängib iseeendale
et püüab kala
unustades õnge vette visata

jäädes selili murul kõrs suus
linde kuulama

pilved lähevad üle pea
ja elu on hea nagu alati

kristelmagedi

Kogust “Mitteelamise kunst” (2015)
leidis Tiina Sulg

Kristel Mägedi pilt on pärit siit.

Advertisements

Kristel Mägedi “Uuno”

jah talv tuli karm
karmim kui nad olid oodanud
ja sadas palju lund

muud ei saanudki kui
seda loopida
selleks et poest tuppa saada
või siis selleks
et kodust välja saada
sest maja oli hoovil
ja tänavani pikk maa

garaaži oli naine käskinud suvel
maha müüa
ja nüüd seisis nende õnnetu Žiguli
keset kitsast hoovi

naine käskis selle ka Uunol maha müüa

ja Uuno ütles alguses
et müüski
kusjuures ta väga ei valetanud

kui kogemata turuplatsil
oma autot nägi
telefoninumber
ja hind suurelt aknale kleebitud

kirjutas ta numbri peopessa
ja ostis masina
tunduvalt kallima hinnaga tagasi

olid ikka kõvasti ära rikkunud
need vahepealsed omanikud
vanad kleebised armatuurlaualt olid
maha kraabitud
ja rool oli uus ja väike
selle viskasid nad Valdekuga prügihunnikusse
ning Valdek leidis oma garaažist
korraliku asemele
ise samal ajal pilk maas habemesse rääkides
et tema teisele poolele nagu eriti ei meeldi
et see vana autoloks siin nende aias roostetab
ja Uuno mõistis ja
viiski oma auto
koju

naine karjus
ja lumi lendas

sai suure kaarega visata

naine karjus
ja Žiguli seisis nagu unistus

täpselt samamoodi nagu siis
kui Uuno oli tema esimest korda
hoovi parkinud

ikka sama valge

magedimitteelamisekunst

Kogust “Mitteelamise kunst” (2015)
leidis Tiina Tarik