ah, andesta, et olin nõnda kõrk.
küll uskusin, et sina võid mind kaitsta.
kuid olin selleks lihtsalt liiga nõrk,
et lasta oma nõrkust välja paista.
sa tundusid nii hirmutavalt lõplik
kui tupiktänav säravsuures linnas.
mind sügavale südamesse võtsid.
ma kartsin, et võin vangistuda sinna.
kuid täna kerkib uusi hirme taamal
ja lõplikkus on minevikumure.
mu peas sa oled lõpmatuseks saamas
nüüd ametlikult, jäädavalt. de jure.
Leidis Ülli Tõnissoo
Ilmunud kogus “Maskiball (2012)
Advertisements
