Eda Ahi “Tiina”

 

mul ei tulnud täna öösel und.
paistis, et ma olen libastund.
kartma lõin, et olengi nüüd hunt.
oleks see vast kogu peole prunt,
loole lõpp ja kõigele karmauh.

värisesin natukene aega.
siis sosistasin isekeskis: auh.
milleks lasta varitseda ohul,
selmet teda varitseda ise?

kui tõesti läheb vaja hundiulgu,
et peletada teda, siis las tulgu.
see on minu auväärt hundikohus.

sest mulle istub, kui on elus lust,
istub, kui on uljast ulakust.
selle eest on lausa mõtet seista
hoolimata libastumisohust.

Kogust “Sadam” (2017)
leidis Tiina Tarik

Eda Ahi “pagu”

mõne maa ei paku talle pagu

mõnel puudub sõjas oma jagu.

 

aeg on kitsi.

aeg on kokku hoida.

ükski lahja lahus meid ei toida,

lahusel ei ole õiget maitset.

 

võõra eest on omal vaja kaitset?

kuid see võõras vohab meie veres

vetikate kombel läänemeres.

 

paota põli kibe.

paota ust.

sinu enda maa on leinast must.

 

mõne maa ei paku talle pagu.

teine kuid –

kas saab kord põlust jagu?

Kogust “Sadam” (2017)
leidis Tiina Tarik

 

Eda Ahi “de jure”

ah, andesta, et olin nõnda kõrk.
küll uskusin, et sina võid mind kaitsta.
kuid olin selleks lihtsalt liiga nõrk,
et lasta oma nõrkust välja paista.

sa tundusid nii hirmutavalt lõplik
kui tupiktänav säravsuures linnas.
mind sügavale südamesse võtsid.
ma kartsin, et võin vangistuda sinna.

kuid täna kerkib uusi hirme taamal
ja lõplikkus on minevikumure.
mu peas sa oled lõpmatuseks saamas
nüüd ametlikult, jäädavalt. de jure.

Leidis Ülli Tõnissoo
Ilmunud kogus “Maskiball (2012)

Eda Ahi “toost”

nüüd, kallis, tõstkem klaasid! ütle toost.
ju pillerkaari täna täis me õu.
seal eile oli õnn veel. täna koost
meil laguneda lasta leidsin jõu.

kuid täna löögem kokku. löögem juba!
veel mõtlen sinust kaua, ma ei salga.
kuid enam meie tühja õue, luban,
ma iialgi ei tõsta oma jalga.

Leidis Ülli Tõnissoo
Ilmunud kogus “Maskiball (2012)