Artur Alliksaar ”Antidolorosum”

Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.

Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.

Tean, midagi maailmas pole kaduv
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.

alliksaarpaikesepillaja

Kogust ”Päikesepillaja” (1997)
leidis Birgit Aljaste

Artur Alliksaar “Alternatiive”

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamast lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
Et elu armastada, peab armu elustama.

sonarine3

“Sõnarine” 3. köitest
leidis Laili Jõgiaas

Artur Alliksaar “Aeg”

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.


Ilmunud “Päikesepillaja” seitsmes trükis, viimati 2011
Leidis Tamara Kozõreva

Artur Alliksaar “*** Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega”

Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,
et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.
Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted.
Kuhu nad ruttavad?
Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral?
Kas kaugused ei raugesta teda?
Kas uni iialgi ei väisa ta lauge?
Kas ta kusagil ei küllastu ega ammendu?
Millist oma mõtteist võiksin eelistada, tundes, kuidas nad kõik ühtviisi rändavad?!

Kogust “Luule” (1976)
Leidis Kaja Kaldmaa

Artur Alliksaar ” *** Olen määratusuur mets”

Olen määratusuur mets.
Kas sa leiad mus mõne raja?
Kui leiad, siis on see kaotuseks meile mõlemale.
Iga rada viiks minust välja.
Oh, et sa mus ikka eksiksid!
Siis kuuleksin endas igavesti su salajasi samme,
ja lakkamata toidaksin ma sind meeleheitliku lootusega ja igatsuse meeletu iluga.

Meelsasti lasen kinni kasvada mind läbistavatel
                                               radadel.

 
Ilmunud kogus “Luule” (1976)
Soovitas Kaja Kaldmaa

Artur Alliksaar “Autoportree”

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
   
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
   
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
   
Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.
 
On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

Ilmunud kogudes “Olematus võiks ju ka olemata olla” (1968) ja “Päikesepillaja” (1997, 1999, 2004, 2007)
Leidis Kaja Kleimann