Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?
Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!
Kogust “Päikesepillaja”
leidis Ago Pärtelpoeg
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.
Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.
Kogust “Päikesepillaja”
leidis Ago Pärtelpoeg
Igaüks laulab omaette.
See on lausa lubamatu.
Igaüks joobub omaette.
See on egoism.
Igaüks hõõgub omaette.
See on lihtsalt raiskamine.
Igaüks hingab omaette.
See on mõnevõra mõtlemapanev.
Igaüks vaikib omaette.
See on häälepaelte hügieen.
Igaüks jahtub omaette.
Seda on nad õppinud päikeselt.
Igaüks hullub omaette.
See ei olegi nii hull!
Igaüks hukkub omaette.
Kas siis, kui teiste eest või pärast.
Ilmunud „Päikesepillaja”
Leidis Sirje Suun
Velly Verevile sünnipäevaks 1961
Maailmas palju on valjust.
Kuipalju, keegi ei tea.
Või ehk veel rohkem on nalju?
Sedagi keegi ei tea.
Rühmati vara ja hilja.
Mistarvis, keegi ei tea.
Koguti vara ja vilja.
Kellele, keegi ei tea.
Värises õhtune valgus.
Kuidas, keegi ei tea.
Liitusid julmus ja malbus.
Milleks, keegi ei tea.
Hämarus lättel end pesi.
Millega, keegi ei tea.
Lõikajaist tühjenes esi.
Kauaks, keegi ei tea.
Siis süttis tähtede sära,
mille heledust keegi ei tea.
Väsinud laul voolas ära.
Kuhu, keegi ei tea.
Millest küll vaikivad kalad,
rääkijaist keegi ei tea.
Kuu oma kannudest valas.
Mida, keegi ei tea.
Üks oli, maitsmast kes loobus.
Korraks või, keegi ei tea.
Maailmas palju on aardeid,
mida keegi ei tea.
Täis on nii mõnigi saar neid.
Kus nad ent asuvad, keegi ei tea.
Ilmunud „Päiksepillaja” (2004)
Leidis Sirje Suun
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
Kogust ”Päikesepillaja” (1997)
leidis Birgit Aljaste
Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kisendusi?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamast lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
Et elu armastada, peab armu elustama.
“Sõnarine” 3. köitest
leidis Laili Jõgiaas
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Ilmunud “Päikesepillaja” seitsmes trükis, viimati 2011
Leidis Tamara Kozõreva
Liikumine on niivõrd liitunud mu loomusega,
et ma ei tea, kas ma põgenen või jälitan.
Kui jultunud juhuslik natukeseks hajub, näen jälle, et olen paljud rändavad mõtted.
Kuhu nad ruttavad?
Kas see, kes neid takka kihutab, ei väsi vähimalgi määral?
Kas kaugused ei raugesta teda?
Kas uni iialgi ei väisa ta lauge?
Kas ta kusagil ei küllastu ega ammendu?
Millist oma mõtteist võiksin eelistada, tundes, kuidas nad kõik ühtviisi rändavad?!
Kogust “Luule” (1976)
Leidis Kaja Kaldmaa
Olen määratusuur mets.
Kas sa leiad mus mõne raja?
Kui leiad, siis on see kaotuseks meile mõlemale.
Iga rada viiks minust välja.
Oh, et sa mus ikka eksiksid!
Siis kuuleksin endas igavesti su salajasi samme,
ja lakkamata toidaksin ma sind meeleheitliku lootusega ja igatsuse meeletu iluga.
Meelsasti lasen kinni kasvada mind läbistavatel
radadel.
Ilmunud kogus “Luule” (1976)
Soovitas Kaja Kaldmaa
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.
Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.
Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.
Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.
On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.
Ilmunud kogudes “Olematus võiks ju ka olemata olla” (1968) ja “Päikesepillaja” (1997, 1999, 2004, 2007)
Leidis Kaja Kleimann
Luuleleid 