Sa, võõras, mulle enam oled oma
kui iial olnud ükski puutujaist.
Mus oled alul tasa kogelema,
siis kõnelema panna suutnud naist,
last, lahkujat, lihtinimest ja ema
ja vaikse hullu nägemustejanu.
Sest hoolimata saan – või seda enam –
vaid võõraks jäädes avaldada tänu.
Luulekogust “Kogutud hetked” (2012)
leidis Ülli Tõnissoo
Luuleleid 