See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv,
kui mõni rahvas mõtleva,
kee külmä hõngu pelgävä.
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv.
Kui ilm, kui kik see ilm
ka tänitäp: Või külm!
sis meie, poisi, kargame
nink hammeväel me mängime.
Kui ilm, kui kik see ilm
Ka tänitäp: Või külm!
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää:
sis meie, mehe, liugleme
nink jalaravvan jooseme.
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää.
Nii virk kui tuul, nii virk
nink kerge nii kui tsirk,
me hulgan ree pääl istume
nink mäelt sis alla lendäme.
Nii virk kui tuul, nii virk
nink kerge nii kui tsirk.
Sul meess, sul, vana meess,
om hää, kui pada keess.
Sa taren henda peesität
nink kasukaga ehitat.
Sul meess, sul vana meess,
om hää, kui pada keess.
Kui sa, kui oless sa
iks sõber talvega
nii olnu, kui me oleme –
ei puress ta so suguke.
Kui sa, kui oless sa
iks sõber talvega.
Siski, hää esäke,
Jää tarre ennege!
Sa olet kavva elänu
Ning omma keha vaivanu.
Sest nüüd, hää esäke,
jää tarre ennege!
Kui me, kui väljän me
siin rõõmun maadleme,
sis hendäl’ meelde halgata,
et noor sa ütskõrd ollit ka,
et sa ei tõrele,
kui me siin maadleme.
Ilmunud Gustav Adolph Oldekopi luulekogus „Suve õdang“ (1985) ja mitmes kogumikus.
Siin on järgitud antoloogia „Sõnarine“ I köite (1989) redaktsiooni.
Soovitanud Mart Velsker
Luuleleid 