Kas te’i kuule laulu,
tõeste’i kuule?
Kas te’i kuule, ku libluke laulap
ja einakõrreke õiskap?
Näe, puuossa tantsive,
vesi ojan karglep,
tolmuteräkse tee pääl tiirleve.
Nema kuuleve ja laulave üten
lehelibluksege,
einakõrregsege,
samblavarregsege,
sest neil om rõõm oma elust
ja ütlemede ää meel kigest:
päeväst, tuulest ja mullast,
rohiletsest ja sinitsest
Neil om suur rõõm oma rõõmust
ja ää meel oma äämeelest.
Kogust “Om maid maailman tuhandit” (2008)
soovitab Eve Pormeister
Ta savipardsild siiva ärä kakas’
ja luuleobesele külge jakas’ –
las lennate!
Läits konnakuuse mõtsa üle nel’lä
all leive vägeveste kurekellä –
las lennate!
Käorüän kusiratsik kähvist lõigas’
pand kangast redsest sukka ämblik, hõigas:
las lennate!
Tonn Kihut, kihute! om ihen suure asja:
näe, tehe odamõts, mis tõstav’ raavi osja.
Las lennate!
Ja kalmus, soetõlu mõõku ihvav’ al’lass.
Tonn Kihut, tõmba oma mõõk ka pal’lass –
Las lennate!
Täis põnt om soldanit, nii laste „põrgutäku“,
na viimäst kõrda päevavalgust näku!
Las lennate!
Las konna mesipuien tetä kärgi
teokarpi tosin pane maruärgi –
las lennate!
Tonn, kihulese siiva sel’läst kakka
ja oma ajodele külge jakka –
las lennate!
Ilmunud luulekogus „Mulgimaa“ (1919)
ja hilisemates raamatutes, viimati Hendrik Adamsoni kogutud luuletuste köites
„Om maid maailman tuhandit“ (2008)
Soovitanud Mart Velsker
Luuleleid 