Henrik Visnapuu “Suvine öö”

I

Ju kaste langeb. Tuleb koju kari.
Musträsta väike kera laskub roosse.
Maast üle kasvab metsa mustav vari,
kõik suveõhtu mängib oma loosse.

Kuld palistamas maa ja raeva randa,
ning eha oma juuksepaela sõlmab.
Kõik antud, mida päeval oli anda.
Soe suveöö maa võtab oma hõlma.

II

Maa tukub. Unes kivid, puud ja teed.
Üks sära valuleb veel vaiksel veel.

Siin-sääl veel laulahtus, üks vaikne kuisk.
Öö saabub. Magab reha, puhkab luisk.

Paar jaaniussi põletavad tuld.
Pärlkastet kogub jahus jahtund muld.

Ja mõrkjalt lõhnab angervaksajuur.
On kõikjal rahu, õnnelik ja suur.

kogust „Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Kaja Kleimann

Nikolai Baturin „Jaanimardikalaternad”

Suviööd umisevad nagu unenäo mesipuud.
Aga sellest teavad üksnes suuremad mesisuud.
Suviöös – kuhu ka ei viiks hulguelu roidud —
igal pool hubisevad tillukesed sinised loidud.

Nagu kiirgaks need tuulemurru kõdunevatest puudest.
Kuivanud jõe põhjas miilavatest kalaluudest.
Kasteterade tahkudes vastu vilgendavatest
unustatud taevaste kannatlikult kumavatest kuudest.

Tuhat hulpivat tuld, tuhat tootsivat valgusetriipu.
Nagu kellegi Ühe käes tuhat väiksenat latenat viipuks,
mille habras loit äkki ööst läbi purdeks viirgub,
jalgade ette laotub ja laugude taha kiirgub…

Nii paistav see pilkudest vahel,
mis silduvad silmade vahel —
kes rambib kunstpäikeste kalgusest,
kes jaanimardikalaternate valgusest.

Kogust „Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
leidis Ülle Nemvalts

Heliriin Puistamaa “Suvi”

Veel keldriräästas nahksed hiired
                  Pikutavad alaspidi
                  Suvesoojad päiksekiired
                  Naalduvad ent ihu ligi

Ööd kammitsemas raudses haardes
                  Jaanikuine päevapikkus
                  Õied, lõhnad – suveaarded
                  Lillelapse ülim rikkus

                   Kannata veel õige veidi
                   Suvi, ära sina lahku
Naeruseks tee nukker neidis
                   Paita tema juukselahku.
                   Tüdruk pärja õitesajus
Näita ennast, sina suudad
                    Päike tuleb, nukrus hajub
                    Suvi, sina ilma muuda

Kogust “Ööst öhe” (2010)
leidis Ülli Tõnissoo