Maarja Pärtna “*** hommikul luges…”

hommikul luges
pensioniealine poissmees
aia päiksesepoolses servas istudes
ajalehte.

see oli tema esimene kevadpäike
milles oli ühteaegu nii kutsuvat hellust
kui ka allespuhkenu õrna ujedust.

elu oli talle õpetanud
et uudised ajalehtedes tulevad ja lähevad
aga päikesepaistel istumise mõnu
jääb ikka samaks.

nad võivad pommitada maatasa linnu
pöörata pahupidi terveid riike
sõita otsima kasvõi uusi maailmu

aga päikesepaistel istumise mõnu
jah, päikesepaistel istumine mõju
jääb ikka samaks.

partnasaamises

Kogust “[saamises]” (2015)
leidis Tiina Sulg

Maarja Pärtna “*** “kivid, mis lebavad…””

“kivid, mis lebavad rannal
on selle maa tõelised rändurid.
aga kes oleme meie —
selle halli vee taha peatuma jäänute
järeltulijad?

paiksed ja tundlikud
alati köidetud oma kohaga ühte
silme ees lõpmatult
lainete taga terendav
silmapiir.

kivid ja lained aina liiguvad, murduvad
muudavad kuju, kahanevad —
aga meie jääme aegade lõpuni
selle veeväljaga ainiti tõtt vaaatama
teades, et siit edasi enam ei pääse.

juba lapsest peale
olen armastanud korjata
rannalt auguga kive
ja merevaigukilde —
külalisi ühest teisest ajast.

nemad teavad, miks see on nii
et südamepõhjas sooviks me
võib-olla ikka veel
sinna — kuhugi — edasi rännata.”

partnasaamises

Kogust “[saamises]” (2015)
leidis Tiina Sulg

Maarja Pärtna “Sees”

aknaraamide sees on nõudlik naksumine.
pilved on taeva teisenemises –
nende sees on vihm, vihma sees on
äraarvamatu hulk piisku, igaühel neist
on oma kuju – ainuline
täielik.

tuul on iseenese sees,
maailm siinsamas lähedal.

pesunööril kuivavad särgid ripuvad
pea alaspidi; nende sees on
kuivakssaamise ootus, teadmine
et varsti volditakse nad korralikult kokku ja asetatakse
hämarasse kappi, sooja ja mõnusasse olemisse.

naeratus algab silmadest
jõuab üürikese hilinemisega suule ja
kaob siis jälle – nagu tõusev vesi
oleks puudutanud liivale joonistatud nägu
ning tõmbunud uuesti tagasi –

silmad muutuvad tõsiseks
aga naeratamine ei kao, see on kohal
tõsiduse all nagu vee all, paistab kätte

valge kõht veepinna poole –
tagurpidi pööratud kivi.

keegi korjab pesu nöörilt ja
viib selle tuppa. on õhtu,
hakkab sadama ja nii terve öö.

partnalavedjatuved

Ilmunud kogus “Läved ja tüved” (2013)
leidis Tiina Sulg

Maarja Pärtna “*** kui keegi on sinuni jõudnud…”

kui keegi on sinuni jõudnud
äripäevade puhkepäevade
koolipäevade tähtpäevade
ostupäevade pohmellipäevade
pesupäevade tänupäevade
mustade päevade äripäevade
puhkepäevade koolipäevade
ad nauseam korduvas jadas

peegeldud vaateaknal iseendale
oled mannekeen   naeratad tervituseks
tõstad kinnastatud käe
& kompad rinnataskus pangakaarti
võtmeid telefoni ning   vana armastuskirja

kui keegi on sinuni jõudnud
teevad mustades mantlites mehed
raekoja ees üksteisest ülesvõtteid
ning nende hinged sisenevad objektiivi
& väljuvad läbi aparaadi nabanööri
väikeste kirjute pixlitena
saavutades „minu fotod“ kausta jõudes surematuse

kui keegi on sinuni jõudnud
kihutavad su äpardunud kirglikud katsed
sind uutele kirglikele tegudele
(aeg on avatud   see tähendab   tunnid jooksevad minutitest tühjaks
minutid sekunditest
sekundid sajandiksekunditest
& nõnda edasi)

kui keegi on sinuni jõudnud
siis kelleni on ta jõudnud?
kui su päevad on täidetud paljude tegude
ööd keskmiselt kolme kuni viie unenäoga

kelleni on ta jõudnud
päevaplaanide päevahoroskoopide
päevapalkade päevauudiste
päevapakkumiste päevaülesannete
päevaaruannete

jada
korraks katkestanud

Ilmunud luulekogus „Rohujuurte juures“ (2010)
Soovitanud Mart Velsker