Pidasin murdeea eel
ma pühadeks nõmmi ja laasi;
inimkond labane näis.
Seega, kui värsse ma lõin,
siis eeskuju pakkusid mulle
Hardy ja Thomas ja Frost.
Armudes muutsin ma meelt,
nüüd vähemalt üks sai mul kalliks:
Yeats tuge andis ja Graves.
Kui aga ootamatult
läks majandus kolinal kraavi:
Brechtilt siis õpetust sain.
Hitleri, Stalini teod
hirmkoledad sundisid viimaks
mõtlema Jumalast mind.
Kust selleks kindluse sain?
Mind Kierkegaard, Williams ja Lewis
usule tagasi tõid.
Küpsenud aastates nüüd
kesk lopsakat maastikku käies
loodus mind kütkestab taas.
Kes mind nüüd õpetaks veel?
Horatius, osavaim meister,
Tivolis peesitav, ning
Goethe, kes kividest eal
ei tüdind ja aimas, et Newton
teaduse eksi on viind.
Tänuga meeles teid pean:
mul teieta valminud poleks
isegi viletsaim värss.
Tõlkinud Märt Väljataga, kogumikust “39 luuletust ja 5 esseed” (2012)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 