Vahur Afanasjev “Igas lõhnas on natuke sind”

Oh, roosid, murakad ja lahtised kaevud,
salarajad, kollane võilillevaip,
pruunid lehed läbi esimese lume –
igas lõhnas on natuke sind.

Jasmiinid, kibuvitsad, sirelitemeri,
magnooliad, aknool ja puhas klaas.
Taas tallan rohu ammu unustatud aias.
Igas lõhnas on natuke sind.

Sookailud, kärbseseened, sügavad laukad,
raudteede määrdeõli, jaanipäevalõke.
Need hommikud, mis olid pärast pidu –
igas lõhnas on natuke sind.

Parfüümid lennujaamas, oodatud aastad,
kaneelisaiad mu mälu vaakumis.
On mõned võõrad, mõned päris omad –
igas lõhnas on natuke sind.

Kes oled päriselt, kui sind igas asjas
võib haista sageli, kuid mitte omada?
Sind vist on tõesti ühest palju rohkem,
aga igaühes neist on mind.

Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Ulvi Lond

Vahur Afanasjev “Quo vadis?”

Kuhu olete, piibelehed, teel?
Kuhu olete, karikakrad, teel?
Kuhu olete, võõrasemad, teel?
Me läheme õitsema!

Kuhu olete, kirsipuud, kõik teel?
Kuhu olete, paplid-pärnad, teel?
Kuhu olete, sookailud, teel?
Me läheme õitsema!

Kuhu olete, sinivetikad, teel?
Kuhu olete, koolitüdrukud, teel?
Kuhu olete, firmaloojad, teel?
Me läheme õitsema!

Kuhu olete, kinnisvarahinnad, teel?
Kuhu olete, tööleminejad, teel?
Kuhu olete, armund paarid, teel?
Me läheme õitsema!

Kuhu olete, sõnajalad, teel?
Me läheme õitsema!
No küll me läheme õitsema!
Ükskord läheme õitsema!

Kuhu olen ise praegu teel?
Kaua õitsen? Kuni veri keeb.
Kunagi saab minust lilletoit,
seni koiduni tantsin ja ükskõik.

Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Tiina Tarik

Vahur Afanasjev “Hundijaht”

Käib hõbehuntidele jaht.
Võssotski laulab
ja helikopter kaasa plagiseb.
Neid otsitud on taigas juba kaua.
Nüüd lasuragin. Lumes veri keeb.

Kuid kõige ilusam ja tark
neist väldib kuuli.
Ta otsib kõrgest linnast üles mind.
Veel viivu lakub kurvas kires huuli.
Siis tõuseb julgelt. Paljastub ta rind.

Ei tohi lahutada kaht,
kuid nii on vaja,
ta ütleb julgelt, hääl ei värise.
Hetk jäänud veel, siis murraks kõik me majas,
ent inimlikkus närib teda seest.

Ma pole tegelikult arg
ja tõstan relva.
Ta palub, kähku lõpeta mu piin.
Käib haavlirabin läbi minu enda.
Ma temas peegelpilti tabasin.

Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Tiina Tarik

 

Vahur Afanasjev “Kui kevad jääb vanaks”

Kui kevad jääb vanaks, siis jõuabki suvi,
ja linnad ja rannad täis ärevat kaja.
Mis sirelid süütas, kas kestab see, kuni
on lumised mütsid ja tuisanud rajad?

Või kaugeneb nagu üks eksinud äike?
Jääb sinule lahendus, minule pinge.
Kas sulava terase kuumava läike
su rohud ja ritsikad viivadki hingest?

Oi, suvi, oi, suvi, sa kevade matus,
mis katab mu võiteski kardetud kaotust,
ja loodus, mis hiljuti õitesse mattus,
kui võidunud lina mu hingele laotub.

Kui kevad jääb vanaks, siis soovid ja suhted
meil saavad kui sõdurid selgema vormi —
ehk pitsitab õlast, kuid nööbid on uhked.
Vaid unenäos kindralid jooksevad tormi.

Nüüd ritsikaraadio meil annab signaali,
et lauluga läheme suvele vastu.
Kes langeb, see elule kummardab maani —
siis oksana murrab ta lehtede raskus.

Ent lootus ei sure, et puhkevad pungad
ja muru taas vallutab võilillemeri.
Kui putukas leian sind lõhnade hulgast
ja suren su sülle kesk päikesekiiri.

Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Ulvi Lond

Vahur Afanasjev “Koosa kool”

Haridus annab võime
näha enesest kaugemale,
tungida maisest hämust
tundmatute sfäärideni.

Haridus on teleskoop
täismehe peos.
Haridus on rahva lootus.
Haritud inimene
tunneb minevikku
ja kujundab olevikust tuleviku.

Haritud inimene
teab väga hästi, et samal aastal
kui Stettini kuberneri
ja Holstein-Gottorpi printsessi tütar,
kogu Venemaa keisrinna Katariina II
väljastas armukirja linnadele,
asutati Koosa kool.

1785.
Maja taga oja, hilisem paisjärv.
Maja ees vankrid,
tatiste ninadega lapsed,
silmad põnevusest põlemas.
Mõlemas käes värin.

Ükskõik kui tühiseks
te haridust peate.
Ükskõik kui palju vihkate raamatuid —
see värin ei vaibu.

Ükskõik, et kool pandi kinni
aastatuhande lõpus.
Ükskõik, kes oli minister
või kes pärast seda
pangaautomaadi käskis
ära koristada.

Õlut müüakse ikkagi edasi
ja igal mehel on oma teleskoop,
pruunist klaasist
või pruunist plastmassist toru,
millega uurida tundmatuid sfääre,
tungida maisest hämust
iseenese tuumani,
kuumades kätes värin,
vana koolimaja taga
paisjärve ääres.

afanasjevtigu

Kogust “Tünsamäe tigu” (2015)
leidis Tiina Tarik

Vahur Afanasjev “Telefon”

Mitrofan tahtis kangesti
telefoniga helistada.

Kujutas ette,
et kõik kõlab teisiti.
Ta ise kõlab teisiti,
nagu asjamees.

Telefon tundus imena.
Kontorist ajasid naised minema.
Esimeest ei julgenud paluda.

Mitrofan sõitis bussiga linna.
Postkontoris olid taksofonid.
Tellis kaugekõne
Teaduste Akadeemiasse.

Vaadati imelikult, aga ühendati ära.

Mitrofan ei saanud sõnagi suust,
aga süda oli imeliselt kerge.

afanasjevkuulutus

Kogust “Tünsamäe tigu” (2015)
leidis Tiina Tarik

Vahur Afanasjev “Eduard Markus”

Eduard Markus.
Plaat ja inimene.

Sündis Meomal, suri Ohios.
Geograaf ja pedagoog.
Teadlane.
Kodu-uurija kodust kaugel.
Mälestuskivi kodu lähedal.

Aastal 1997
varastati kivilt plaat.
Uuem värviliste ja mustade
metallide aeg hakkas läbi saama,
plaat jäi kokkuostu vedelema.

“Istuks väljas,” pakub keegi.
“Lauda pole,” leitakse mure.
“Aga sa anna see Markus,”
ütleb leidlik molkus
ja lõikab lahti kurgid
ja valab välja viinad.

Eduard Markus.
Plaat ja inimene.
Nüüd siis laulu sisse pandud.

afanasjev-tünsamäe-tigu

Kogust “Tünsamäe tigu” (2015)
leidis Tiina Tarik

Vahur Afanasjev “*** valge protestantlik maailm…”

valge protestantlik maailm
peab sõda
paiselehtede ja orasheina
võilillede ja naadi
tulika ja ristiku vastu

valge protestantlik maailm
võitleb muru õiguse eest
olla iseendast madalam

valge protestantlik maailm
ründab trimmerite vikatite
muruniidukite traktorite
lammaste ja kitsedega

aga võililled heidavad
langevarjureid
paiseleht ravib heina haavad
ja päeval mil
lõppeb otsa kütus
ja päeval mil hiinlased
söövad viimase kitse
on sõda kaotatud

tihe lopsakas mitmekesine
ebakorrapärane torkiv ja sääski täis
hein katab
valge protestantliku maailma
ja muru
dekoloniseerib ennast
puisniiduks alpi aasaks
savanniks pustaks ja selvaks

afanasjev-kuidas-peab-elama

Kogust “kuidas peab elama” (2014)
leidis Tiina Tarik

Vahur Afanasjev “Kõige hullem on möödas”

ära muretse
kõige hullem on möödas

enam ei pea majandust õppima
et ennast lõhki laenata

kõige hullem on möödas
üle sügisese põllu
ei lähe ahelik tšekiste
ei kaitsepolitseid
ega oma naist
ei huvita mis teed

kõige hullem on möödas
ristirüütlid ei kolista plekki
rist kerkib ise
kas plekid või ei pleki
riskivabalt ja rivitult
teenime ära ja teenime edasi
parajalt palka või invaliidsuspensionilt

kõige hullem on möödas
see mees kes ütles
et maa on ümmargune
löödi ilusti lapikuks
ja mingi sitt ei tule meile seetõttu
teiselt poolt ringiga tagasi

kõige hullem on möödas
tõehetke saade on lõppenud
elekter keerati kinni
inkassomehed töötuks ei jää

kõige hullem on möödas
sinine taevas on endiselt hall
must muld on endiselt hall
valge lumi on endiselt hall
kõik mis oli see on läinud
ja meie ees
on ainult peegelklaasist müür
ja selle müüri pealt
peegeldub minevik
millest oleme päriselt ilma

afanasjeveestivaarao

Ilmunud kogus “Eesti vaarao” (2013)
Leidis Tiina Tarik