Eelmise aasta 32. august —
kibe mälestus,
mis jääb kauaks mu hinge.
Kuidas ma jooksin su järgi
terve suve
ja siis ometi viimaks
jooksin sust mööda.
Tormasin, tõstes kõrgele jalgu,
takerdudes argipäeva.
Teisel pool musta auku
pidid mind lastega ootama
maja taga lehtlas.
Kuis sind ei olnud seal,
päevas, kust aeg voolab tagasi.
Aias lõhnasid õunad,
vihma tibutas kohvitassi
nagu Tarkovski filmis
ja minagi
olin kusagil mujal.
Kogust “Tuulevaiksed aastad” (2021)
leidis Tiina Sulg
Neljandat päeva samade sokkidega,
huuled nagu õhtupäike,
saba kohev ja vaba,
käsi hoidmas kohvikruusi õllega –
nõnda seisangi keset planeeti.
Kostub meeskoori viimset korinat.
Traditsioon saavutab täiuse,
kui rohkem enam ei tule.
Viimane laulupidu,
viimane Viljandi folk,
viimane jaanipäev,
viimane sõda Afganistanis.
On hetki, mil ma enam ei tea,
millist kangi tõmmata.
Kuidas mõjutada maailmamasinat,
et ta must üle ei sõidaks?
Hambahari on ainus,
mis ühendab mind ja inimkonda.
Sülitades kraanikaussi sügavad mõtted,
asun ennast korrastama.
Õhtu hakul sõidetakse kuhugi.
Kultuurimaja tühi saal,
kus pärismaalaste rõõmuks
näidatakse luuletajat,
kes on viiendat aastat palgata puhkusel,
kõigile vajalik, igale poole kutsutud –
suur must liblikas
iseenese valges tühjas laes.
Ja siis on see otsas
ega kordu enam kunagi.
Pudelid paljastavad pea,
et avaldada austust noorusele.
Sa seisad leti ees,
noor ja kuum
nagu raud gaasilises olekus.
Nüüd ei ole häbi olla kuulus,
naerda ja kelkida,
teha ennast meelega lolliks
ja kohe seejärel targaks,
olla esimene kala, kes kasvatab jalad,
tõuseb tedremänguks lauale
ja ütleb siis: „Lähme!“
Musta jõe jahedus
tõuseb meie õrnade lehtede vahele.
Veel pole suvi, kuid mahlad on valla.
Sa riietud lahti
kõigi kalameeste rõõmuks.
Mina valin tagasitee loodusse.
Taas on inimesed bussis
ja naerdakse langenud sõpru.
Nad ärkavad varsti uuesti –
zombide armee läheb lavale.
Tüdrukul on selline nägu,
nagu oleks tal kassipoeg puuriga kaasas,
natuke nagu vabandav,
natuke nagu enesekindel.
See tekond kestab liiga kaua.
Hilissuve kollane kuld
voogab akende taga
ning ma ei tea enam hästi,
kas läheneb see või järgmine sügis.
Kolm rida eespool
istub rusutud Ikaros
ja vaatab mind, justkui tahaks öelda:
„Sina seda päikest kätte ei saa.“
Eluaeg samade sokkidega,
tiivad laisalt laperdamas
nagu impotendist Pegasusel.
Maailma rammusad rinnad
surutud allaheitlikku näkku.
Veel suudan end rebida istmelt
ja tormata õue.
Kust leida nii puhast paberit,
millel iga sõna ei tunduks määrdunud?
Kui viltu peab olema pargipink,
et inimesed hakkaksid maha libisema?
Vups ja vups nagu kommid vabrikus.
Ausad küsimused vemmeldavad ajudes.
Rüüpan suutäie handsat
ja unustan kõik.
Nüüd viimaks on aeg.
Nüüd viimaks olen päriselt kohal.
Just siin selles hetkes,
vahetult ja midagi mõistmata.
Mind ümbritsevad lumehanged
ja võililled,
kibuvitsad õitsevad
ja pärnad heidavad lehtede kulda,
otsekui polekski neil kahju
viljaväljade voogamisest.
Ja ma tunnen –
tarvitseb mul teha vaid üks samm,
et astuda üle selle haljendava künka –
ning minu ees avanebki
rokenrolli pragu.
Kogust “Tuulevaiksed aastad” (2021)
leidis Tiina Sulg
Foto Jaan Malin
Oh, roosid, murakad ja lahtised kaevud,
salarajad, kollane võilillevaip,
pruunid lehed läbi esimese lume –
igas lõhnas on natuke sind.
Jasmiinid, kibuvitsad, sirelitemeri,
magnooliad, aknool ja puhas klaas.
Taas tallan rohu ammu unustatud aias.
Igas lõhnas on natuke sind.
Sookailud, kärbseseened, sügavad laukad,
raudteede määrdeõli, jaanipäevalõke.
Need hommikud, mis olid pärast pidu –
igas lõhnas on natuke sind.
Parfüümid lennujaamas, oodatud aastad,
kaneelisaiad mu mälu vaakumis.
On mõned võõrad, mõned päris omad –
igas lõhnas on natuke sind.
Kes oled päriselt, kui sind igas asjas
võib haista sageli, kuid mitte omada?
Sind vist on tõesti ühest palju rohkem,
aga igaühes neist on mind.
Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Ulvi Lond
Kuhu olete, piibelehed, teel?
Kuhu olete, karikakrad, teel?
Kuhu olete, võõrasemad, teel?
Me läheme õitsema!
Kuhu olete, kirsipuud, kõik teel?
Kuhu olete, paplid-pärnad, teel?
Kuhu olete, sookailud, teel?
Me läheme õitsema!
Kuhu olete, sinivetikad, teel?
Kuhu olete, koolitüdrukud, teel?
Kuhu olete, firmaloojad, teel?
Me läheme õitsema!
Kuhu olete, kinnisvarahinnad, teel?
Kuhu olete, tööleminejad, teel?
Kuhu olete, armund paarid, teel?
Me läheme õitsema!
Kuhu olete, sõnajalad, teel?
Me läheme õitsema!
No küll me läheme õitsema!
Ükskord läheme õitsema!
Kuhu olen ise praegu teel?
Kaua õitsen? Kuni veri keeb.
Kunagi saab minust lilletoit,
seni koiduni tantsin ja ükskõik.
Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Tiina Tarik
Käib hõbehuntidele jaht.
Võssotski laulab
ja helikopter kaasa plagiseb.
Neid otsitud on taigas juba kaua.
Nüüd lasuragin. Lumes veri keeb.
Kuid kõige ilusam ja tark
neist väldib kuuli.
Ta otsib kõrgest linnast üles mind.
Veel viivu lakub kurvas kires huuli.
Siis tõuseb julgelt. Paljastub ta rind.
Ei tohi lahutada kaht,
kuid nii on vaja,
ta ütleb julgelt, hääl ei värise.
Hetk jäänud veel, siis murraks kõik me majas,
ent inimlikkus närib teda seest.
Ma pole tegelikult arg
ja tõstan relva.
Ta palub, kähku lõpeta mu piin.
Käib haavlirabin läbi minu enda.
Ma temas peegelpilti tabasin.
Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Tiina Tarik
Kui kevad jääb vanaks, siis jõuabki suvi,
ja linnad ja rannad täis ärevat kaja.
Mis sirelid süütas, kas kestab see, kuni
on lumised mütsid ja tuisanud rajad?
Või kaugeneb nagu üks eksinud äike?
Jääb sinule lahendus, minule pinge.
Kas sulava terase kuumava läike
su rohud ja ritsikad viivadki hingest?
Oi, suvi, oi, suvi, sa kevade matus,
mis katab mu võiteski kardetud kaotust,
ja loodus, mis hiljuti õitesse mattus,
kui võidunud lina mu hingele laotub.
Kui kevad jääb vanaks, siis soovid ja suhted
meil saavad kui sõdurid selgema vormi —
ehk pitsitab õlast, kuid nööbid on uhked.
Vaid unenäos kindralid jooksevad tormi.
Nüüd ritsikaraadio meil annab signaali,
et lauluga läheme suvele vastu.
Kes langeb, see elule kummardab maani —
siis oksana murrab ta lehtede raskus.
Ent lootus ei sure, et puhkevad pungad
ja muru taas vallutab võilillemeri.
Kui putukas leian sind lõhnade hulgast
ja suren su sülle kesk päikesekiiri.
Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Ulvi Lond
Haridus annab võime
näha enesest kaugemale,
tungida maisest hämust
tundmatute sfäärideni.
Haridus on teleskoop
täismehe peos.
Haridus on rahva lootus.
Haritud inimene
tunneb minevikku
ja kujundab olevikust tuleviku.
Haritud inimene
teab väga hästi, et samal aastal
kui Stettini kuberneri
ja Holstein-Gottorpi printsessi tütar,
kogu Venemaa keisrinna Katariina II
väljastas armukirja linnadele,
asutati Koosa kool.
1785.
Maja taga oja, hilisem paisjärv.
Maja ees vankrid,
tatiste ninadega lapsed,
silmad põnevusest põlemas.
Mõlemas käes värin.
Ükskõik kui tühiseks
te haridust peate.
Ükskõik kui palju vihkate raamatuid —
see värin ei vaibu.
Ükskõik, et kool pandi kinni
aastatuhande lõpus.
Ükskõik, kes oli minister
või kes pärast seda
pangaautomaadi käskis
ära koristada.
Õlut müüakse ikkagi edasi
ja igal mehel on oma teleskoop,
pruunist klaasist
või pruunist plastmassist toru,
millega uurida tundmatuid sfääre,
tungida maisest hämust
iseenese tuumani,
kuumades kätes värin,
vana koolimaja taga
paisjärve ääres.
Kogust “Tünsamäe tigu” (2015)
leidis Tiina Tarik
Mitrofan tahtis kangesti
telefoniga helistada.
Kujutas ette,
et kõik kõlab teisiti.
Ta ise kõlab teisiti,
nagu asjamees.
Telefon tundus imena.
Kontorist ajasid naised minema.
Esimeest ei julgenud paluda.
Mitrofan sõitis bussiga linna.
Postkontoris olid taksofonid.
Tellis kaugekõne
Teaduste Akadeemiasse.
Vaadati imelikult, aga ühendati ära.
Mitrofan ei saanud sõnagi suust,
aga süda oli imeliselt kerge.
Kogust “Tünsamäe tigu” (2015)
leidis Tiina Tarik
Eduard Markus.
Plaat ja inimene.
Sündis Meomal, suri Ohios.
Geograaf ja pedagoog.
Teadlane.
Kodu-uurija kodust kaugel.
Mälestuskivi kodu lähedal.
Aastal 1997
varastati kivilt plaat.
Uuem värviliste ja mustade
metallide aeg hakkas läbi saama,
plaat jäi kokkuostu vedelema.
“Istuks väljas,” pakub keegi.
“Lauda pole,” leitakse mure.
“Aga sa anna see Markus,”
ütleb leidlik molkus
ja lõikab lahti kurgid
ja valab välja viinad.
Eduard Markus.
Plaat ja inimene.
Nüüd siis laulu sisse pandud.
Kogust “Tünsamäe tigu” (2015)
leidis Tiina Tarik
valge protestantlik maailm
peab sõda
paiselehtede ja orasheina
võilillede ja naadi
tulika ja ristiku vastu
valge protestantlik maailm
võitleb muru õiguse eest
olla iseendast madalam
valge protestantlik maailm
ründab trimmerite vikatite
muruniidukite traktorite
lammaste ja kitsedega
aga võililled heidavad
langevarjureid
paiseleht ravib heina haavad
ja päeval mil
lõppeb otsa kütus
ja päeval mil hiinlased
söövad viimase kitse
on sõda kaotatud
tihe lopsakas mitmekesine
ebakorrapärane torkiv ja sääski täis
hein katab
valge protestantliku maailma
ja muru
dekoloniseerib ennast
puisniiduks alpi aasaks
savanniks pustaks ja selvaks
Kogust “kuidas peab elama” (2014)
leidis Tiina Tarik
Luuleleid 