Mait Vaik “*** Kuidas tuli pimedus mu tuppa…

Kuidas tuli pimedus mu tuppa –
tuli vaikselt, tuli tasa.
Sulges tuled, kardinad ja akna,
keeras linnulaulu maha.

Kuidas tuli pimedus mu tuppa –
tuli vaikselt, tuli tasa,
taevatähtedelt sai pintsli ja siis tõmbas
varjud seintele ja maha.

Keda kutsus pimedus mu tuppa,
kelle võttis kaasa täna –
kutsus nukruse ja igavikutunde,
uni vabandas, läks ära.

Nii jäi linn mu akna taga tasa,
mõni üksik heli eilsest
oli eksind pimeduses ära
ja ei rahunenud maha.

Mõni kingaklõbin, kummisahin,
üksik hüüe, vaibuv jutt,
mõni uksepauk ja naerukahin,
vaikne karjatus ja nutt.

Pimedus ja valgus

Ilmunud kogus “Kõigil on alati õigus” (2012)
Leidis Tiina Sulg

Pimeduse pilt on pärit siit.

Mait Vaik “Surm Pariisi sügiseses pargis”

Surm Pariisi sügiseses pargis.
Minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega – ümbrikule margid –
saata kirju, kuni saata saab.

Mõned öised tunnid veel on vaja –
valge paber, mustad kirjaread,
lammutatud tänavad ja maja –
aadress ikka endine, sa tead.

Keegi sinu ümbrikuid ei ava,
telefonist kostab vaikiv toon.
Vahel tundub – kõik on justkui sama,
pisut tuhmim on ehk elujoon.

Aga praegu võõra linna tuled
säravad, ja säravad veel siis,
kui sa täna hommikul ka sured
linnas, mille nimi on Pariis.

Surm Pariisis sügiseses pargis,
minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega – ümbrikule margid –
saata kirju, kuni saata saab,

juua kohvi, veini küünlavalgel –
lukshotellis veeta viimne öö.
Mälestada ennast, pisar palgel,
võtta kohvrist püstol – käsitöö.

vaikkoigilonalatioigus

Ilmunud kogus “Kõigil on alati õigus” (2012)
Leidis Tiina Sulg