See linnuke on Lootus –
kes hinges pesitseb –
ja laulab lõppemata viit –
mis kummitama – jääb –
ja kõlab kõige kaunimalt
just tõusvas – Tormihoos –
See väike Lind nii paljudel
on hoidnud hinge sees –
Ta laulu olen jäises öös
ja udus kuulanud –
kuid iial pole Raasugi
ta Minult – palunud.
Emily Dickinson “Kiri Maailmale” (1988, tõlkinud Doris Kareva)
leidis Mai Põldaas
Käib mõni Pühal Kirikus —
ma Kodus püha pean —
kus Kooripoisiks Riisilind —
Puuvõra Võlviks sean —
Käib mõni Pühal valges rüüs —
ma tiibu kannan vaid.
Ja Kella endale ei löö
vaid laulan — kuula vaid!
Peab Jumal jutlust — tuntud mees —
ta jutt ei ole pikk.
Ei oota igavik mind Ees —
mu Ümber — Igavik!
Tõlkinud Doris Kareva, kogust “Kiri Maailmale” (1988)
leidis Tiina Sulg
Et mina ei saand peatuda –
Surm peatas lahkesti –
Tõld mahutas meid mõlemaid –
ja Surematustki.
Sõit vaikselt käis – Tal polnud rutt –
ja mina panin käest
kõik töö kõik ajaviitmise
Ta Viisakuse eest –
Me möödusime Koolist – Õu
täis Laste vallatust –
ja Voogavatest Väljadest
ja Päikseloojangust –
Või õigemini – Tema Meist
Sääl Udu kasvas, külm –
Mu Kleit vaid Härmalõngadest –
Keep õlul – kõigest Tüll –
Me peatusime Maja ees
mis Maa seest Paisund näis –
ei Katust ei Karniisi tal –
vaid Mulda – künkatäis –
Sestsaati – Sajandeid – ent neist
üksainus Päev on pikk –
mil adusin et Hobustel
on sõõrmeis igavik –
(tõlkinud Doris Kareva)
Eestikeelne tekst ilmunud Emily Dickinsoni luulekogus „Kiri Maailmale“ (1988)
ja „Ameerika luule antoloogias“ (2008)
Soovitanud Mart Velsker.
Luuleleid 