Emily Dickinson “*** Käib mõni Pühal Kirikus…”

Käib mõni Pühal Kirikus —
ma Kodus püha pean —
kus Kooripoisiks Riisilind —
Puuvõra Võlviks sean —

Käib mõni Pühal valges rüüs —
ma tiibu kannan vaid.
Ja Kella endale ei löö
vaid laulan — kuula vaid!

Peab Jumal jutlust — tuntud mees —
ta jutt ei ole pikk.
Ei oota igavik mind Ees —
mu Ümber — Igavik!

kirimaailmale

Tõlkinud Doris Kareva, kogust “Kiri Maailmale” (1988)
leidis Tiina Sulg

Emily Dickinson “*** Et mina ei saand…”

Et mina ei saand peatuda –
Surm peatas lahkesti –
Tõld mahutas meid mõlemaid –
ja Surematustki.

Sõit vaikselt käis – Tal polnud rutt –
ja mina panin käest
kõik töö kõik ajaviitmise
Ta Viisakuse eest –

Me möödusime Koolist – Õu
täis Laste vallatust –
ja Voogavatest Väljadest
ja Päikseloojangust –

Või õigemini – Tema Meist
Sääl Udu kasvas, külm –
Mu Kleit vaid Härmalõngadest –
Keep õlul – kõigest Tüll –

Me peatusime Maja ees
mis Maa seest Paisund näis –
ei Katust ei Karniisi tal –
vaid Mulda – künkatäis –

Sestsaati – Sajandeid – ent neist
üksainus Päev on pikk –
mil adusin et Hobustel
on sõõrmeis igavik –

(tõlkinud Doris Kareva)
kirimaailmale amantoloogia
Eestikeelne tekst ilmunud Emily Dickinsoni luulekogus „Kiri Maailmale“ (1988)
ja „Ameerika luule antoloogias“ (2008)

Soovitanud Mart Velsker.