Tähtsa perekonna surnud põlistanud on graniit.
Vaene haud, nüüd maaga tasa, seisis kord paar sammu siit.
Üksik laps, kes sinna maetud, vaikse nutu varal vaid
oskas jätta jumalaga õde, venda, vanemaid.
Naer jäi selgeks õppimata. Õde õppis küll, ma tean,
sest ta naerugi nii kaua, kuni elan, meeles pean.
Mujale on tema maetud. Temast mina maha jäin.
Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin.
Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas, juured kinni surnuluis.
Ema, tead, mul siiamaani see ei ole ununend,
et on sinna kalmistule maetud sinu väike vend.
Mõttes satun vahel sinna, ainult mõttes: aeg on napp.
Näen siis, kuis graniiditahke ehtimas on kassitapp.
Näen ka puud, mis enda kaissu võtnud juurtega seal all
väikse poisi on, ja nutta enam vaja pole tal.
Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin,
eluteed, kus endalegi vahel tõesti elav näin.
Tead sa, ema, seda tunnet? See on nii teistmoodi muist.
Seda tuntakse, ma arvan, väga kaugel kalmistuist.
See on see, kui elu ise muudab äkki liblikaks
sinu. Mitte üksnes sinu! Äkki liblikaid on kaks.
Kumb on kumb, ei tea te kumbki, ja te all on õitsev aas.
Üks teist laskub, teine tõuseb, kumb on kumb, ei tea te taas.
Kõik on kerge: ülal pilved, ümber õhk, ja ristikhein
pilvedeni lõhnab lausa. Õnne piir on metsasein.
Aga öö on päeva taga. Öös on teine õnne piir.
Öös on teised lõhnad. Raskelt vajub alla täiskuu kiir.
Kas on piir see, mis ei piira? Elu, ära jäta mind!
Kohutavalt mujal asub öise õnne tasapind.
Oled sada korda sada, mitte üks ja mitte kaks.
Elu helk ja surma sära kaovad ära sootumaks.
Oled tuhat korda tuhat, õud on õnn ja õnn on õud,
kuni üles ütlevad su viimsed inimlikud jõud.
Oled miljon korda miljon, kuni õnnest nõrkenut
vapustab üks vahk, mis pole kumbki neist: ei naer, ei nutt.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
Ema, tead, et ükskord tahan käia sellel kalmistul,
kaasa võetud see, kes mõistab, mida veel on öelda mul.
Näitan temale graniiti, mis ei ole murenend,
Ja vaid enda teada kohta, kuhu maetud on su vend.
Ja siis mõne varjulise pingi juurde ma ta viin.
Siin ta istub siis ja mina panen pea ta sülle siin.
Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas. Õnne piir on õnnetuis.
1983
Ilmud kogus “Kuldne Aphrodite” (1986) ja koondkogus “Muusad ja maastikud” (2008)
Leidis Seili Ülper
Luuleleid 