Ain Kaalep “Sõber, kui ehitad maja”

Sõber, kui ehitad maja,
siis tee talle suured aknad,
et päikese selged kiired
sisse neist paistmast ei lakkaks!

On ju neid, kes muud ei oska
kui süüa ja külma karta —
ära iial nende kilda
sa mingi hinna eest hakka!

Tee suured aknad, et õhku
saaks palju neist sisse lasta,
et eal ei hakkaks su hinge
toa sumbunud soojus matma!

Sest kui juba hing on maetud,
siis ihugi eest ei anta
just palju, ja rahus selle
võid hinge kõrvale matta.

Sõber, kui ehitad maja,
siis tee talle suured aknad —
nii suured, kui üldse suudad,
nii suured tee tingimata!

Luulekogust “Aomaastikud” (1962)
leidis Aasa Sulg

 

Ain Kaalep “*** Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg”

Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg.
Järved ei ole jõed ega mered.
Ärevi südami on jõgedega kaasa mindud
ja meredeni jõutud.

Ei saa järvedega kaasa minna
nõnda nagu jõgedega
ega ole järvedeni jõudmine see, mis
meredeni jõudmine.

Järved seisavad kaua oma kohal
otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,
ja nad kunagi kedagi ei keela
matkamõtteidki mõlgutada.

Järved seisavad oma kohal, aga
see ei tähenda laiska liikumatust:
kas nähtava või nähtamatu vooga
on neil ühendus üha.

Nad pilvi saadavad teele päikselistel päevadel
ja vihmastel vastu võtavad.
Küll neile tuuakse tarvilikud teated
maailma meredelt.

Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg.
Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest kohustus.
Ma arvasin, et jõed seda jaatavad
ja mered seda möönavad.

Raamatust “Muusad ja maastikud” 2008, lk.109
Leidis Auli Käsik

Ain Kaalep “Õnne piir”

Tähtsa perekonna surnud põlistanud on graniit.
Vaene haud, nüüd maaga tasa, seisis kord paar sammu siit.

Üksik laps, kes sinna maetud, vaikse nutu varal vaid
oskas jätta jumalaga õde, venda, vanemaid.

Naer jäi selgeks õppimata. Õde õppis küll, ma tean,
sest ta naerugi nii kaua, kuni elan, meeles pean.

Mujale on tema maetud. Temast mina maha jäin.
Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin.

Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas, juured kinni surnuluis.

Ema, tead, mul siiamaani see ei ole ununend,
et on sinna kalmistule maetud sinu väike vend.

Mõttes satun vahel sinna, ainult mõttes: aeg on napp.
Näen siis, kuis graniiditahke ehtimas on kassitapp.

Näen ka puud, mis enda kaissu võtnud juurtega seal all
väikse poisi on, ja nutta enam vaja pole tal.

Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin,
eluteed, kus endalegi vahel tõesti elav näin.

Tead sa, ema, seda tunnet? See on nii teistmoodi muist.
Seda tuntakse, ma arvan, väga kaugel kalmistuist.

See on see, kui elu ise muudab äkki liblikaks
sinu. Mitte üksnes sinu! Äkki liblikaid on kaks.

Kumb on kumb, ei tea te kumbki, ja te all on õitsev aas.
Üks teist laskub, teine tõuseb, kumb on kumb, ei tea te taas.

Kõik on kerge: ülal pilved, ümber õhk, ja ristikhein
pilvedeni lõhnab lausa. Õnne piir on metsasein.

Aga öö on päeva taga. Öös on teine õnne piir.
Öös on teised lõhnad. Raskelt vajub alla täiskuu kiir.

Kas on piir see, mis ei piira? Elu, ära jäta mind!
Kohutavalt mujal asub öise õnne tasapind.

Oled sada korda sada, mitte üks ja mitte kaks.
Elu helk ja surma sära kaovad ära sootumaks.

Oled tuhat korda tuhat, õud on õnn ja õnn on õud,
kuni üles ütlevad su viimsed inimlikud jõud.

Oled miljon korda miljon, kuni õnnest nõrkenut
vapustab üks vahk, mis pole kumbki neist: ei naer, ei nutt.

– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –  –
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –

Ema, tead, et ükskord tahan käia sellel kalmistul,
kaasa võetud see, kes mõistab, mida veel on öelda mul.

Näitan temale graniiti, mis ei ole murenend,
Ja vaid enda teada kohta, kuhu maetud on su vend.

Ja siis mõne varjulise pingi juurde ma ta viin.
Siin ta istub siis ja mina panen pea ta sülle siin.

Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis sel kalmistul on seismas. Õnne piir on õnnetuis.

1983

Ilmud kogus “Kuldne Aphrodite” (1986) ja koondkogus “Muusad ja maastikud” (2008)

Leidis Seili Ülper