Carolina Pihelgas “*** Terve elu õpitakse…”

Terve elu õpitakse: kuidas inimestega
koos olla, kuidas olla üksinda. Terve
elu õpitakse ennast. Selgeks muidugi
keegi midagi ei saa, võib-olla ainult et
kuidas vigu vältida. Mõnikord võtad kätte
raamatuid, mõnikord lehitsed vahtralehti.
Püüad endas kasvatada igatsust ilusa järele,
Kuigi pole päris kindel, kuidas. Haarad
oma harali sõrmedega õhku nagu kurepoeg,
kes kõõlub pesa serval ega julge päriselt veel
lendu tõusta – võib-olla ei kanna see õhk mind
veel, võib-olla olen juba liiga raske.

pihelgaskirikodust

Kogust “Kiri kodust” (2014)
leidis Ülli Tõnissoo

Carolina Pihelgas “*** Rahulik rand…”

Rahulik rand, kõik hakkab
paika loksuma, pilliroog liigub
tuules, puud on paigal. Suure
heleda keskel tume jõgi, vool
ühes, tuulesäbru teises suunas.
Mõni üksik iitsatus tihastelt,
siis vaikus. Aga nad on siiski
kõnelema hakanud ja see
teeb rõõmu. Nad ütlevad:
näed veebruari lõpp, aga
mis sellest, mis sellest.

pihelgaskirikodust

Kogust “Kiri kodust” (2014)
leidis Ülli Tõnissoo

Carolina Pihelgas “*** Vaatan viimasel ajal…”

Vaatan viimasel ajal kõike
justkui eemalt. Akna tagant,
köetud toast, pisut talveuimaselt.
Talveuni pole läbi, kuigi lumi
on juba määrdunud, väsinud.
Tahta ei oska midagi, ainult
oodata. Kaua enam ei lähe,
puuoksad võtavad värvi, jõgi
hülgab jää. Rebida end lahti
ja istuda selle teadmisega maha,
esimeste rohulibledeni.

pihelgaskirikodust

Kogust “Kiri kodust” (2014)
leidis Ülli Tõnissoo

Carolina Pihelgas “*** otsime üles need rajad…”

OTSIME ÜLES NEED RAJAD
ja vaatame kas annab veel käia
männileevikeste ja siidisabade
järel Külmunud pihlakamarjad
Kitsed tulevad arda mädand õunu sööma
ja me imestame  nende nõtkust Lume sisse
on teinekord lihtne teeotsa kaotada nii
vaiksed ja väiksed on kõige tähtsamad
käänakud Seisame tasa ja kaua kuni
külm liiga kõvasti hammustab Üks äkiline
liigutus ja hanged me ümber tõusevad
väikeste valgete lindudena lendu

Ilmunud kogus “Õnnekangestus” (2011)
Leidis Ülli Tõnissoo

Carolina Pihelgas “Me tahtsime sind lihtsalt ära süüa”

Hämmastav kui vilkad on kalad
väikesed silmad, libedad kehad
tajuvad vee liikumist
põikavad mu harpuuni eest ära
Harpuun on kohmakas ja raske
teravik tuleb kummiga tagasi pingutada
see võtab kogu mu tüdrukujõu
ja sihtida saab vaid korra

Luuran parajasti korallpuhmade vahel
kena kollasetriibulist kala
kui näen teda –
uimast, suurt ja halli
Suu hakkab vett jooksma
panen mängu kõik oma kütioskused
Seis
Viuhh, kõmaki, veri

Kala vingerdab
aga enam ta ei pääse. Soontes jahimehe
adrenaliin ujun tagasi veresaba taga
Viskan ta üle reelingu pardale ja kala
kes oli äsja suur ja lapik
on ikka veel suur aga järsku ka ümmargune
nagu pall ja paisub veelgi
Midagi läks evolutsioonis valesti
Nii sa ei saa ennast
kaitsta, haavatud kala
Miks sa ennast nüüd täis puhusid?
Kratsime pead
ta ilmselgelt näeb mürgine välja
ilmselt ei maksa süüa
milleks riskida

Nii viskame surmavalt haavatud
täispuhutud kala tagasi vette
Kala on silmnähtavalt õnnetu
ta hulbib, üritab õhku välja lasta
surra rahus merepõhjas
aga loodus on tugevam ja ta ei saa
Mitte kuidagi ei saa
Päike on kuum ja kõrvetav
hoovus tugev
see kannab ta varsti
silmapiirilt minema
kaugemale maigutavad
kurvad kalahuuled

Õhtul peame kalapeiesid
joome viskit
ja sööme jälle
makarone konservtomatitega


Ilmunud luulekogus „Metsas algavad hääled“ (2010)
Soovitanud Mart Velsker