Carolina Pihelgas “Emajõe ääres”

Väike Sisyphos korjab
maast kive ja mängib nendega.
Tänavad, majad, autod.
Väike õrn valgus tema juustes,
tuulehoog. Väiksemad kivid
saab panna suuremate otsa,
nii tuleb torn. Siis lükkab
ta kõik ümber ja naerab.
Teised poisid ei taha temaga
mängida. Mõni tüdruk küll.
See, kellel on pikad juuksed.
Sisyphos leib ühe eriti ilusa
kivi, see on õrnalt roosakas,
heledate triipudega. Selle jätab
ta alles, pistab tasku, ei näita
kellelegi. Koos kasvavadki
nad suureks.

Kogust “Pimeduse pisiasjad” (2017)
leidis Tiina Sulg

Advertisements

Carolina Pihelgas “*** Terve elu õpitakse…”

Terve elu õpitakse: kuidas inimestega
koos olla, kuidas olla üksinda. Terve
elu õpitakse ennast. Selgeks muidugi
keegi midagi ei saa, võib-olla ainult et
kuidas vigu vältida. Mõnikord võtad kätte
raamatuid, mõnikord lehitsed vahtralehti.
Püüad endas kasvatada igatsust ilusa järele,
Kuigi pole päris kindel, kuidas. Haarad
oma harali sõrmedega õhku nagu kurepoeg,
kes kõõlub pesa serval ega julge päriselt veel
lendu tõusta – võib-olla ei kanna see õhk mind
veel, võib-olla olen juba liiga raske.

pihelgaskirikodust

Kogust “Kiri kodust” (2014)
leidis Ülli Tõnissoo

Carolina Pihelgas “*** Rahulik rand…”

Rahulik rand, kõik hakkab
paika loksuma, pilliroog liigub
tuules, puud on paigal. Suure
heleda keskel tume jõgi, vool
ühes, tuulesäbru teises suunas.
Mõni üksik iitsatus tihastelt,
siis vaikus. Aga nad on siiski
kõnelema hakanud ja see
teeb rõõmu. Nad ütlevad:
näed veebruari lõpp, aga
mis sellest, mis sellest.

pihelgaskirikodust

Kogust “Kiri kodust” (2014)
leidis Ülli Tõnissoo

Carolina Pihelgas “*** Vaatan viimasel ajal…”

Vaatan viimasel ajal kõike
justkui eemalt. Akna tagant,
köetud toast, pisut talveuimaselt.
Talveuni pole läbi, kuigi lumi
on juba määrdunud, väsinud.
Tahta ei oska midagi, ainult
oodata. Kaua enam ei lähe,
puuoksad võtavad värvi, jõgi
hülgab jää. Rebida end lahti
ja istuda selle teadmisega maha,
esimeste rohulibledeni.

pihelgaskirikodust

Kogust “Kiri kodust” (2014)
leidis Ülli Tõnissoo

Carolina Pihelgas “*** otsime üles need rajad…”

OTSIME ÜLES NEED RAJAD
ja vaatame kas annab veel käia
männileevikeste ja siidisabade
järel Külmunud pihlakamarjad
Kitsed tulevad arda mädand õunu sööma
ja me imestame  nende nõtkust Lume sisse
on teinekord lihtne teeotsa kaotada nii
vaiksed ja väiksed on kõige tähtsamad
käänakud Seisame tasa ja kaua kuni
külm liiga kõvasti hammustab Üks äkiline
liigutus ja hanged me ümber tõusevad
väikeste valgete lindudena lendu

Ilmunud kogus “Õnnekangestus” (2011)
Leidis Ülli Tõnissoo