Tag Archive | Walt Whitman

Walt Whitman “Oo kapten! mu kapten!”

Oo kapten! mu kapten! on möödas hirmus sõit,
kõik tormid alistas me laev, maa paistab, käes on võit;
täis rahvast kaid, ja kuula vaid – neid kelli, hüüdeid, hõiskeid!
– me visa laev, see vapper paat, ta kindlalt koju tõi meid. 
           Kuid ah – süda! süda! süda! 
                Tekk on seda hääletum
                    seal, kus kapten veres maas – 
                        langend, jäik ja tumm.

Oo kapten! mu kapten! sa tõuse – puhub sarv,
sa tõuse – sulle lehvib lipp ja kihab rahvaparv –
su auks see laul, need lilled seal – su auks need ehteis majad –
su auks see voog, see kiikuv mass, need rõõmsad näod ja kajad!
          Ah kapten, armas isa!
               Las toetan sind – see on vaid lumm,
                   et lamad nüüd siin tekil maas –
                       langend, jäik ja tumm.

Mu kapten kuid ei vasta, on kahvatu ta suu,
ei isa märkagi mu kätt, ta tuim on, tahtetu;
laev pidas vastu lõpuni, on möödas raske sõit,
on otsas vaev, ja uhke laev, jääb ankrusse, käes võit:
        oo hõiska rand! ja kõla kell!
             – kuid lein on seda hääletum
                  tekil, kus mu kapten maas –
                     langend, jäik ja tumm.

Tõlkinud Boris Kabur. Eestikeelne tõlge on ilmunud luulekogus „Rohulehed“ (1962) 
Soovitanud Mart Velsker