Om raamatidõl uma kodo,
tarõh näid sääl terveh rodo,
kasvult väigokõisi-suuri,
om nii vanembit ku nuuri.
Mõnõl nõna pikält pistü,
nailt või küsümusi küssü’,
üte’ jututada’ mõistva’,
tõõsõ’ jalki tuju nõstva’.
Viil hulga riiulidõ pääl,
latsi nimä’ uutva’ sääl,
õt sis üteh mängi’, kaia’,
tähti sõnnos kokko aia’.
Tulkõ’ küllä, tulkõ’ kaema,
tahtva’ raamatu’ nii veiga,
üteh olla, rõõmu luvva’,
näid võit eski kodo tuvva’.
Kogust “Ma saisa suurtii veereh” (2022)
leidis Tiina Sulg
Oo raamat, raamat, sinu lugu,
on nõnda haaramatult lai.
Sul oma teadus, oma kogud,
kust kaudu rahvale sa said
heaks kaaslaseks ja õpetajaks,
nii aina vaimuvalgust kandnud
ja põlvest-põlve, mitmel ajal,
küll tarkust, tuge, seltsi andnud.
Need kogud näinud karme aegu,
mis riiuleid ja ridu räsind;
ka kehvi ruume musta laega
ja kuulnud sõnu: keelan, käsin.
Hulk koguhoidjaid tarku, teadjaid,
ses vaimses vallas tööd on teinud.
Need vaiksed askeldajad-seadjad
kultuurilukku siiski läinud.
Nii ühisraamat ringleb, kulub,
ta nagu tööd teeb rahva seas.
See tegevus ei too küll tulu,
kuid säravamad täheread
ehk rahva teadvusesse jäävad
ja valgustavad aja lugu.
Ehk tunnistähtedeks nad saavad,
auväärseks teevad raamatukogu.
kogust “Päevaring ja tähekiir” (2003)
leidis Seili Ülper
Kui te võtate meid kätte,
peske enne puhtaks käed.
Köited pehmed on ja haprad ka,
me ei sooviks kiirelt määrduda.
Võite lugemata jätta
peatüki number kolm –
see on kurb ja igav ka,
seda pean ma tõesti ütlema.
Tehke raamat parem lahti
leheküljelt sada kuus:
seal see koht, arvan ma,
mille pärast tasub üldse lugeda.
Päris lõpus saate aru,
lugu jääks kui pooleli,
aga ärge muretsege,
teine osa juba trükiti.
Ärge rebige me lehti,
ärge kirjutage ka
lehe äärte peale märkusi,
mis järgmisi võiks segada.
Ilmunud kogus “89” (2006)
Leidis Ülle Nemvalts
Nihutame letil raamatuid edasi,
lõksatab mapilukk,
kõpsuvad kannad.
Küünitame kaelu:
“Mida sa võtad?
Mida sa ära annad?”
Riiulitel nagu polegi lõppu,
tagapool salapäraselt pime.
Tädi sealt raamatu välja toob,
kui aga ütled nime.
Mida siis küsida? –
minu kätte
järjekord jõuab juba.
Sikutan
selja taga seisja raamaatuid:
“Luba, ma vaatan, luba!”
Needki on läbi loetud ammu…
Kataloogist ei leidnud ka.
“Mida siis seekord?”
küsib tädi.
Seekord
ma vastatud ei saa.
“Eks sa vaata, ehk leiad ise.”
Tohin ise… riiulite vahel?
Olen ikka näinud…
vanemaid lugejaid
vilksub seal hämaruses
vahetevahel.
Leidis Elle Kasemets
hmm entsüklopeedia on
seenesousti lyhnaga
kuigi seenesoustil
ei ole ju kunagi
entsüklopeedia köiteliimi
ega kriitpaberi värvitahvlite lyhna
entsüklopeedia on
nagu pudru ja kapsad
kus kohtuvad
nt Väisälä, Yrjö (b. Sept. 6, 1891, Kontio-
lahti, Russia—d. July 21, 1971, Rymättylä,
Fin.) Finnish meteorologist and astronomer
ja Vaiśālī, Pāli VĒSALĪ, city of ancient India,
north of Partna, northwestern Bihār state, on
the Gandak River. In antiquity Vaiśālī was the
igasugune puder ja kapsad
ma teile ütlen
ei ole veel aga entsüklopeedia
lähengi lugemissaalist
puhvetisse tagasi
Ilmunud luulekogus „Pilvedgi mindgi liigutavadgi“ (2008)
Soovitanud Mart Velsker
Nii sageli, kui astun sisse raamatu(te) kogusse,
mu süda tunneb, et see nimi vääriks pisut parandust;
on iga raamat aare ju… kõik riiulid täis varandust –
kus koos nii palju hinnalist, on aardekogu see.
Kui kätte võtan raamatu, soe võbin soontest läbi käib,
ma tunnen veretukses teise hingelinnu puudutust
ning ise hetkel muutudes ma muuski tajun muudatust –
maailm mu ümber soojeneb ja veidi valgem näib.
sel minutil nii võõras tundub sõna: paberkandja…
On raamat mulle pühadus; hea jagaja, tark andja –
me haridus on hakatuse saanud A-st ja B-st.
On kirjapanemisevõime Taevaisa and ja
iga raamat seega Looja ande kandja
et Tõe ja Õigusega valgustada inimest.
Ilmunud Virve Osila luulekogus “Pühendused II” (2002)
Leidis Elle Kasemets
***
Raamatukogu. Kohutav mets.
Kasvab kiiresti, mädaneb aeglaselt,
peidab ei tea mida, kuhu silm ei ulatu.
Sa ei tea, mida ta sinust teab. Mida ta arvab.
Kuhtunud ja ilusaid loomvektoreid
jookseb ja hiilib ringi, kuristikes,
nagu ei teakski, igilõksus.
On tuldud, toeks instinktid, turvapuuslikud,
tükeldamisoskus, liim ja tublid mustrid.
On toodud kaasa keni Ariadnesid,
aga see siin on kasvav mets,
lõngad lähevad tokri, takerduvad
kähisevasse võssa ja taandumatud
pärisnimed kisuvad nad puruks.
Kohvikus pakutakse petlikku kooki
ja pimeduse saabudes tehakse lõkkeid,
aga vilumatu jahimees või jalutaja
võib siin otsa leida ka päise päeva ajal.
Ilmunud luulekogus „Tule mu koopasse, mateeria” (2007).
Soovitanud Mart Velsker
Luuleleid 