Lesja Ukrajinka “*** Oi ma käin kesk kuivi kuuski…”

Oi ma käin kesk kuivi kuuski, mu süda on valus,
läidan õige valge lõkke, pimedik on palus.

Lõke leidis kuuse kõrval vaigurikka nulu,
tuli süütas minu tusa nagu kuiva kulu.

Möllas leegis meelemõru, lõket kaugelt nähti,
kuumi sädemeid see puistas kui heledaid tähti.

Kõrgel sädemed kui tähed täpitavad taevast,
sajavad mu südamesse, oi mu saatust vaevast!…

Puhka nüüd, mu meelemõru, jää mu põue vagaks,
hällitan sind hiljukesi, et mu valu magaks.

Suru end mu südamele lausa lapse moodi,
saagu südamest su kätki, soe õdus voodi:

kätki kõigub rasakesi — tunned vere tuiku…
Kuni mul süda veel tuksub, lapsuke, jää suiku!…

Kogust “Aoeelsed tuled” (tõlkinud Harald Rajamets, 1971)
leidis Vaike-Reet Kreinin

Foto Lesja Ukrajinka mälestustahvlist Tartus Kastani tänaval on pärit siit

Lesja Ukrajinka “*** Välud, veel laiguti …”

Välud, veel laiguti sulava lumega,

vidused vihmad ja vilutav tuul,

rohi, veel hõre ja kahvatu jumega —

õnn oli mõõtmatu kevadekuul!

Laotuse põhjatus, päikese mahedus,

hiliste rooside õitsemislõõm,

lehtede purpur ja õhtute jahedus —

sügis… On’s möödas mu suvine rõõm?

Möödas! Mis parata! Ihkangi jahutust

lämbele suvele sügisekuul.

Kui vaid ei meenutaks kevade rahutust

vidused vihmad ja vilutav tuul!

Kogust “Aoeelsed tuled” (tõlkinud Harald Rajamets, 1971)
leidis Vaike-Reet Kreinin

Lesja Ukrajinka foto on pärit siit.

Tusamõtete pilved, mid jätke
keset säravat kevadekuud!
Kas siis nooruseaastad ei kätke
peale nukruse midagi muud?

Ei, ma naeran, kui pisarad laugel,
laule, kui südant sööb tusk,
loodan, olgugi lootus must kaugel!
Mure, kao! Mul on elussse usk!

Oma kehval ja lohutul rajal
külin lilli, et kirendaks maa.
Külin lilli ma pakase ajal
ja ka pisaraid hoida ei saa.

Sulab pisaraist kibedaist, kuumist
kõva jääkoorik, muheneb pind,
tõuseb lilli ehk seemnete tuumist,
kevad rõõmustab veel ehk ka mind.

Järsust mäest tahan üles ma kanda
kivi ränka, ja vaeva näen truult,
ja kui rasket ka koormat ei panda,
lõbus laul kõlab ikka mu suult.

Pikk ja pime on öö, kuid ei lähe
üheks viivukski kinni mu silm:
vahest leian teenäitaja tähe,
mida öös otsib terve maailm.

Südant suikuda unne ei lase,
ehk küll ümber on tusane öö,
ehk küll tunnen, et surmale ase
on mu rinnas, mis kaua ei löö.

Rinnas ase on surmale, kustub
silmist valgus, ees udu on karm,
aga süda veel erksamalt tuksub —
surma võidab ehk südame tarm.

Jah! Ma naeran, kui pisarad laugel,
laulan laule, kui südant sööb tusk,
loodan, olgugi lootus must kaugel!
Mure, kao! Mul on elusse usk!

Kogust “Aoeelsed tuled” (tõlkinud Harald Rajamets, 1971)
leidis Vaike-Reet Kreinin