Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.
Ja pooles ringis kaugele
käib metsa palistus.
Ja väli kaetud lumega,
teed sulad, poriga.
Nii kaugele kui näed sa –
mets udu, sulaga.
Mets. Harvad, kurvad, lumega
mustavad varjuna
Ja märjad oksad ripuvad
alla nii nõuta.
Öö nagu vastu paneb veel,
tusk tume puude all;
kurb, kidur põõsas kurdab teel –
mis muremõte tal?
Kogust “Ta lendab mesipuu poole” (2021)
Leidis Angela Kask
Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?
(1926)
Leidis Eve Pormeister
Nii kuidas pilves päike
loob valgust ilmale,
ehk ise nägemataks
küll jääb ta silmale:
nii oled kinni kaetud
sa valupilvedest,
ei kustu siiski ära,
ei kao südamest.
(1926)
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste
Sinuga olen lainetel lõhkuvail,
sinuga janunev palm ma kõrbemail,
laev, vaene, heitleb hukkuvais lainetes,
palm, vaene, norutab liiva sees,
olen hoone, raputud maru väel,
olen lille, muljutud tormi käel.
Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,
sinuta öö, kel polegi piirt,
sinuta kevade olen, pole üht lillekest,
sinuta puu, kellel ainustki lehekest;
taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.
Sinuta olen ma udune ilm,
nägemata silm.
Sinuta olen ma uneta öö,
sinuta töö ei olegi töö.
Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,
sinuta loom olen, mida keegi pole loond.
Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma sinuta!
(1919)
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste
Kus pettus on, säält põgene,
pettus on hirmus asi!
Oh hoia, et süda ei sõgene,
kus enesepettuse sasi.
Me iga päev paremat loodame,
see lootus meid alati petab.
Me õndsamaid tunde ootame,
see ootus meid abita jätab.
Jah, hälli seest kuni hauani
viib enesepettuse sära.
Ah! süda lööks külmaks rauani,
kaoks seegi pettus ära.
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste
I
Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
kui päike kiiresid täis.
Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik’,
su komme – valgust täis.
(Juuni 1896)
II
Sa tulid nagu päikene,
kui hommik tulid sa.
Sa tulid nagu päikene,
ja ilm lõi särama.
Sa tulid nagu päikene
ja paistsid südame –
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.
(1904)
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste
Sa võta ilust viimne ilu
ja tõest võta viimne tõde,
peab olema – siis võltsist viimne võlts
hääst viimne võimaline hää
ja naiselisest õrnem õrna
ja võta valust viimne valu –
ning kannatuse viimne katse! –
Mis lõid sa selle tule süles,
see tõstab sind ja teisi üles.
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste
Üks suu, nii vana
kui mullake;
ja mõtteis nägu
nii vagune.
Ja mõtteis nägu,
nii aus ta;
nii vaikne, valul
ja sõnata.
Nii aus, nii vaikne,
nii mullane,
nii selge ja õige
ja kullane.
See on mu ema,
mu mullake,
see on mu ema,
mu kullake!
Leidis Ülle Nemvalts
Ta lendab lillest lillesse,
ja lendab mesipuu poole;
kui kõuepilv tõuseb ülesse,
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele tuhanded-
neist koju jõuavad tuhanded.
Ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.
Nii hing, oh hing, sa raskel a´al-
kuis ihkad sa isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal:
kuis ihkad sa isamaa poole!
Ja puhugu sulle säält surmatuul
ja lennaku vastu surmakuul:
sa unustad surma ja hoole,
kui kotkas tõused ta poole!
Leidis Kaie Prangel
Luuleleid 