Juhan Liiv ”Sinuga ja sinuta”

Sinuga olen lainetel lõhkuvail,
sinuga janunev palm ma kõrbemail,
laev, vaene, heitleb hukkuvais lainetes,
palm, vaene, norutab liiva sees,
olen hoone, raputud maru väel,
olen lille, muljutud tormi käel.

Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,
sinuta öö, kel polegi piirt,
sinuta kevade olen, pole üht lillekest,
sinuta puu, kellel ainustki lehekest;
taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.
Sinuta olen ma udune ilm,
nägemata silm.
Sinuta olen ma uneta öö,
sinuta töö ei olegi töö.
Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,
sinuta loom olen, mida keegi pole loond.
Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma sinuta!

(1919)

juhan-liiv-lumi-tuiskab-mina-laulan-valik-luulet
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste

Juhan Liiv ”Kus pettus on, säält põgene!”

Kus pettus on, säält põgene,
pettus on hirmus asi!
Oh hoia, et süda ei sõgene,
kus enesepettuse sasi.

Me iga päev paremat loodame,
see lootus meid alati petab.
Me õndsamaid tunde ootame,
see ootus meid abita jätab.

Jah, hälli seest kuni hauani
viib enesepettuse sära.
Ah! süda lööks külmaks rauani,
kaoks seegi pettus ära.

juhan-liiv-lumi-tuiskab-mina-laulan-valik-luulet
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste

Juhan Liiv ”Sa tulid”

I

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
kui päike kiiresid täis.

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik’,
su komme – valgust täis.

(Juuni 1896)

II

Sa tulid nagu päikene,
kui hommik tulid sa.
Sa tulid nagu päikene,
ja ilm lõi särama.

Sa tulid nagu päikene
ja paistsid südame –
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.

(1904)

juhan-liiv-lumi-tuiskab-mina-laulan-valik-luulet

Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste