Juhan Liiv “Muusika”

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?
(1926)

juhanliivmark

Leidis Eve Pormeister

Juhan Liiv ”Sinuga ja sinuta”

Sinuga olen lainetel lõhkuvail,
sinuga janunev palm ma kõrbemail,
laev, vaene, heitleb hukkuvais lainetes,
palm, vaene, norutab liiva sees,
olen hoone, raputud maru väel,
olen lille, muljutud tormi käel.

Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,
sinuta öö, kel polegi piirt,
sinuta kevade olen, pole üht lillekest,
sinuta puu, kellel ainustki lehekest;
taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.
Sinuta olen ma udune ilm,
nägemata silm.
Sinuta olen ma uneta öö,
sinuta töö ei olegi töö.
Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,
sinuta loom olen, mida keegi pole loond.
Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma sinuta!

(1919)

juhan-liiv-lumi-tuiskab-mina-laulan-valik-luulet
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste

Juhan Liiv ”Kus pettus on, säält põgene!”

Kus pettus on, säält põgene,
pettus on hirmus asi!
Oh hoia, et süda ei sõgene,
kus enesepettuse sasi.

Me iga päev paremat loodame,
see lootus meid alati petab.
Me õndsamaid tunde ootame,
see ootus meid abita jätab.

Jah, hälli seest kuni hauani
viib enesepettuse sära.
Ah! süda lööks külmaks rauani,
kaoks seegi pettus ära.

juhan-liiv-lumi-tuiskab-mina-laulan-valik-luulet
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste

Juhan Liiv ”Sa tulid”

I

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
kui päike kiiresid täis.

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik’,
su komme – valgust täis.

(Juuni 1896)

II

Sa tulid nagu päikene,
kui hommik tulid sa.
Sa tulid nagu päikene,
ja ilm lõi särama.

Sa tulid nagu päikene
ja paistsid südame –
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.

(1904)

juhan-liiv-lumi-tuiskab-mina-laulan-valik-luulet

Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste

Juhan Liiv ”Viimne võimalus”

Sa võta ilust viimne ilu
ja tõest võta viimne tõde,
peab olema – siis võltsist viimne võlts
hääst viimne võimaline hää
ja naiselisest õrnem õrna
ja võta valust viimne valu –
ning kannatuse viimne katse! –
Mis lõid sa selle tule süles,
see tõstab sind ja teisi üles.

juhan-liiv-lumi-tuiskab-mina-laulan-valik-luulet

Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste

Juhan Liiv “Ta lendab mesipuu poole”

Ta lendab lillest lillesse,
ja lendab mesipuu poole;
kui kõuepilv tõuseb ülesse,
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele tuhanded-
neist koju jõuavad tuhanded.
Ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.

Nii hing, oh hing, sa raskel a´al-
kuis ihkad sa isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal:
kuis ihkad sa isamaa poole!
Ja puhugu sulle säält surmatuul
ja lennaku vastu surmakuul:
sa unustad surma ja hoole,
kui kotkas tõused ta poole!

juhan_liiv_nikolai_triik

Leidis Kaie Prangel

Juhan Liiv “Eile nägin ma Eestimaad!”

Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin hurtsikuid, saunasid,
nägin bagaaži ja paunasid,
väljal kivivõsa aunasid-
eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Lagunud talumajasid!
Oh kui rammetuid rajasid!
Kadaka- ja lepavõsasid!
Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Põõsastikud ja võsad kõik
suikumise ja näotuse paik,
vaimuilm nii hämaras, vaik-
eile nägin ma Eestimaad!

Juhan_Liiv_postmark

Leidis Kaie Prangel