Sinuga olen lainetel lõhkuvail,
sinuga janunev palm ma kõrbemail,
laev, vaene, heitleb hukkuvais lainetes,
palm, vaene, norutab liiva sees,
olen hoone, raputud maru väel,
olen lille, muljutud tormi käel.
Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,
sinuta öö, kel polegi piirt,
sinuta kevade olen, pole üht lillekest,
sinuta puu, kellel ainustki lehekest;
taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.
Sinuta olen ma udune ilm,
nägemata silm.
Sinuta olen ma uneta öö,
sinuta töö ei olegi töö.
Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,
sinuta loom olen, mida keegi pole loond.
Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma sinuta!
(1919)
Kogust ”Lumi tuiskab, mina laulan”
leidis Birgit Aljaste
Luuleleid 