Jürgen Rooste “*** see varesepoeg …”

see varesepoeg kellele kunagi
viisin maja taha kassipasteeti
sest ta oli kuidagi õnnetult pihta saand
vist autoga aga samas piisavalt
kiire ja tragi et ikka pageda – ma näen teda
nois suurtes tarkades varestes ma mõtlen
kas tema on see äkki kes ära ei lenda
kui ma mööda läen – aga ju ma petan end
ma isegi ei tea kas ta jäi ellu või sai mõni
hoovikass või kajakas jaole – see lugu
(see ellujäämislugu ja vedamine)
juhtub ainult mu pääs nagu nii paljud lood
juhtuvad ainult inimeste päädes ja
ega ei ole suurt lootust et asjad läevad paremaks
varemaks sean oma äratuskella
viimnepäev on alati nurgataga ja tööd on
liiga palju et seda jõuaks ära teha
kui midagi jääbki pooleli või tegemata
siis on see nagu üks kõigist lugudest-luuletustest:
ja nad elavad ja nad on katki ja kurvad ja
nad on rõõmsad ja meeletud – kui nad just
surnud ei ole

Kogust “Loimurite laul: väike korrosioonikatekismus” (2022)
leidis Tiina Sulg

Foto: Kris Moor

Jürgen Rooste “*** ka meie — eestlased …”

ka meie – eestlased – smugrilased
oleme ekstremofiilid

me marineerime aastasadu
slaavi ja germaani kastmes

ja siis kui lõpuks laulame end vabaks
oma veidras veekarukeeles

siis ikka köögutame ja kööbitame
ühele ja teisele poole

oo vägev saksa kultuuriruum
kust oleme pärit

oo vägevad veneedid
kellega äri peab ikka saama ajada

Väike-Ants paneb seekord kodus
oma leivakannile kõvasti

arseenikumi

Kogust “Loimurite laul: väike korrosioonikatekismus” (2022)
leidis Sirje Suun

Jürgen Rooste “Hää ja kurja tundmise puu”

ma mõtlesin noorena alati
et halva inimese hää kunst on
parem kui väga hää inimese
halb kunst — see on ju selge!

geenius võibki lubada endale
paha olla — aga hiljaaegu on juhtund
midagi mu ajuga või mu hingega
et ma vahel tajun et hää inimese kunst

ta luule ja laulud — ongi kuidagi sillerdavad
ja hääd juba ta enda pärast ja halva
inimese kunst roiskub kätte ära
kui see on ka päältnäha geniaalne

hää ja halb mu jaoks
jäid vanasti liivakasti

ja elu krigiseb hammaste vahel ja halbade inimeste
väga hääd luuletused kuivavad ja pudenevad käest
nagu sitane tuhk (tahtsin ma kirjutada aga misse on?)
ning ma ei tunne iseend ära: ma ei tea enam kas ma olen

hää või halb

Kogust “Signaal surnud tähelt” (2021)
leidis Tiina Tarik

Foto: Imre Kaas

Jürgen Rooste “Luulet nägema”

läksin Kännukuke raamatukokku
läbi Mustaka hoovide ja
sattusin kogemata säälse
Pesaleidja kassitoakese pääle

olen kassitubades käind
olen taht alati säält keskit ühes
ma ei tea mis mu oma kassid mõtleks aga
Mustaka tuba on üks tumemõnus mõte

läksin luulet kuulama

maja ees rebis üks nooruke vares
ülima agarusega mingit piruka- või
burgeripaberit tükkideks
edasi-tagasi kareldes — tark lind — mängu täis

kas ta üldse teadis et teise korruse
aknalauwult jälgib teda vähemasti
kuue kassi jagu silmapaare liikudes
temaga ühes — edasi-tagasi

nagu sõnad nagu riimid nagu elu lainetav kulg

sama süütu ja tõhusalt teadmatu
nagu meie oma üksikus olemises:
all selle taeva kus edasi-tagasi
liiguvad sujuvalt kellegi silmad

Kogust “Signaal surnud tähelt” (2021)
leidis Tiina Tarik

Jürgen Rooste “Vanamoodsad armastajad”

me oleme vanamoodsad armastajad
me kirjutame e-kirju ja saadame sms-e
nagu 21. sajandi esimestel ilusatel aastatel

meie armastuslauludes raiuvad hellad
elektrikitarrid meile unenägusid
mineviku mässudest ja tuleviku revolutsioonist

me oleme vanamoodsad armastajad
veel tundub olevat võimalik maailma
kuidagi parandada … iseennast

veel võib uskuda
veel võib sõita end ribadeks ühe tunde pärast
veel võib jääda imetelles tolle hiidlaine alla

me oleme vanamoodsad armastajad
vaevu kohtume kanname teienteist
südamesoppides salajais

räägime sõbrale vaatame häbelikult maha
sest kuidas sa räägid millestki nii
haprast … millestki tõeliselt enda omast

me oleme vanamoodsad armastajad
me kirjutame e-kirju  nagu 21. sajandi alguses
me ei laigi teineteist ei spämmi kiisupiltidega

ei kasuta kolme-neljatähelisi lühendeid
kogu maailma kohta – yolo!
me räägime mina-sina-keelt

meid kantakse armastuse punasesse raamatusse
hoitakse armastuskaitsealal
salakütid pimedas peavad plaani

aga ka meil on küüned ja hambad
sääl võserikus peidus
me oleme kiskjad armastuses

mitte jaburad-vagurad lambad

jyrgen-rooste

 

Kogust “Suur sume, suur tume” (2014)
leidis Tiina Tarik

Jürgen Rooste “Üks asi millele mõtlema hakkasin päev pääle mu vanatädi surma”

kas tahate teada
miks eestlased erilised on
tahate ma räägin
nad elavad terve elu otsa
üksteise kõrval
suutmata öelda et nad
armastavad
ja kui üks neist sureb
helistavad nad oma lähedastele
ja nutavad toru otsas
oma hääletut nuttu
ja tahavad öelda
et armastavad
aga ei suuda
nad elavad viiskümmend aastat
või enamgi
võõra võimu all
ja kirjutavad ikka
oma napakas keeles luuletusi
sellepärast on nad eestlased
sellepärast ma neid armastangi
isegi kui vahel väga
vihkan

Luulekogust Jürgen Rooste  “Kuidas tappa laulurästikut”  (2011)
Leidis Ülli Tõnissoo