Päike peidab end pilvepatjade taha
maapind kohendab lehtede tekki
nohused hallad end tantsivad maha
jah, õhus on sügisemekki
Linnu lahkumislaul ja põhjatuul huilgab
keldrid täitunud purkide särast
külmast sündinud pisar end suunurgale muigab
jah, suvi on kadunud ära
Sügisvihm suve ja soojuse nügib
poristel jälgedel paterdab sügis
Kogust “Ööst öhe” (2010)
leidis Seili Ülper
Puud annavad ära oma septembrikuise koorma
ja vaatavad kaugusse;
oh seda selgeltnägemist.
Valgus, tume mets, mahajäetus,
ja kõige selle all päratu nukrus.
Unustagem ära, kõndigem kergel sammul
läbi võõraste ja veidrate aegade,
läbi ikka ja jälle saabuva hämariku,
läbi habisevate sügispäevade ja iseteadliku metsa,
kurbusest hoolimata. See mets on ikka veel soe.
Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli
On sügisel viinamarjad,
on pirnid ja ploomid ja muud.
Juba kolmkümmend aastat ma kiidan
koduõue antoonovkapuud.
Ta kõik need aastad on teinud
nii hõrguna hapuks me suud,
ja hästi ei saa tema vastu
ei suislepad ega trebuud.
Neis teistes on sügisepäikest,
kuid temas on sügisetuult,
seda vastu pidama kutsuvat,
igal sügisel korduvat truult.
Ilmunud kogus “Aeg augustit ära saata” (1988)
Leidis Auli Käsik
Alles see oli,
kui vahtrapuud õitsesid.
Kuhu mul oli siis rutt?
Alles see oli,
kui pärnapuud õitsesid.
Kuhu mul oli siis rutt?
Kasel nüüd juustes on hallid salgud,
õunapuuaias tasa müdistab trumme,
pääsud mitmendat päeva
pilvis mängivad peitust
– või hakkas neil kuhugi rutt?
Ilmunud kogus “Mustade jälgede rida” (2013)
leidis Tiina Sulg
Nüüd pihlakobarad on õhevil –
ju ootavad nad siia siidisabu,
all rabas märgib udu seeneradu,
raudrohi on nüüd ainus sügislill.
Ja aina tuure lisab tuulepill
ja hingab roheluse peale kadu.
Ent Põhjas seab end valmis lumesadu
ja unesid on täis ta kohev vill.
Oktoober on ju minu sünnikuu,
kui lendab lehti, kustuvad kõik palud
ja tuuleluuana on lookas salud.
Kuid ma ei ole sügisele truu.
Kui minu ahjus pragisevad halud,
tean, kuskil ootab mind mu jõulupuu.
Kogust “Selle ilma kõlakojas” (2013)
leidis Elle Kasemets
Surm Pariisi sügiseses pargis.
Minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega – ümbrikule margid –
saata kirju, kuni saata saab.
Mõned öised tunnid veel on vaja –
valge paber, mustad kirjaread,
lammutatud tänavad ja maja –
aadress ikka endine, sa tead.
Keegi sinu ümbrikuid ei ava,
telefonist kostab vaikiv toon.
Vahel tundub – kõik on justkui sama,
pisut tuhmim on ehk elujoon.
Aga praegu võõra linna tuled
säravad, ja säravad veel siis,
kui sa täna hommikul ka sured
linnas, mille nimi on Pariis.
Surm Pariisis sügiseses pargis,
minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega – ümbrikule margid –
saata kirju, kuni saata saab,
juua kohvi, veini küünlavalgel –
lukshotellis veeta viimne öö.
Mälestada ennast, pisar palgel,
võtta kohvrist püstol – käsitöö.
Ilmunud kogus “Kõigil on alati õigus” (2012)
Leidis Tiina Sulg
neil
sompusrõsketel sügisöödel
kui päriselt siiski ei saja
tartu
otsustamatusest hallid tänavad
moonduvad käänduvad väänduvad
majad
nihkuvad üksteisele lähemale
või kõnnivad teise linnaotsa
puude
raagus oksad tõmbuvad koomale
et majade liikumisele ruumi anda
hilised teelised
otsivad hämmingus radu ja leiavad
valest kohast õigeid tänavanurki
vaid kassid
teavad sellistel öödel täpselt
kes nad on ja kuhu on minek
Ilmunud almanahhis “Mõttevärav VI” (2013)
Leidis Tiina Tarik
Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.
Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.
Ah, kui nii palju, ni palju ei sajaks,
tuul selle udu kord laiali ajaks!
Ilm aga sumestub hääletu.
Sügisepäev jõuab õhtule ju.
Kuhu küll lõpeb rändaja tee?
Öö tuleb, pime ja pilkane.
Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks,
kui veel see öögi nii otsatu poleks?
Ilmunud kogus “Tuulemaa” (1913, hiljem mitmetes kordustrükkides)
Leidis Sulev Loorits
Oktoober on saialill, lisaks veel
Ka pooltäis veiniklaas mis külmal ööl
On välja musta taeva alla jäänd
Ning koidikuks näind hoiatavat und
Et jäävõru katab ta silma ja suud
Nagu oleks jääaeg alanud.
Trambitud muru, mis eelmisest ööst
On prahti täis, ja vidistavat rohelist
Hekki on tabanud häving. Jää
On juba paika pannud kiilupea.
Algul vaid vee peal õhuke nahk
Et ligi ei pääseks virdav õhk,
Varsti needitakse kinni oja ja tiik,
Siis raske kett ja massiivne lukk
Vangistab jõed. Seejärel aga
Mõõkkihv pühitseb mammutiga
Taaskohtumist ja külma kämmal
Maailma tuumas tule lämmatab,
Südamepõhjaski palang lakkab,
Ja käes on nüüd hetk, mil see pihta hakkab.
Ilmunud kogus “Luuletused” (2001), tõlkija Märt Väljataga
Leidis Karin Haav
siiski saabun
olgu minu nimi
seekord sügis
Ilmunud kogus “Mardikate määraja” (2011)
Leidis Tiina Sulg
Luuleleid 