Heliriin Puistamaa “Sügis”

Päike peidab end pilvepatjade taha
maapind kohendab lehtede tekki
nohused hallad end tantsivad maha
jah, õhus on sügisemekki

Linnu lahkumislaul ja põhjatuul huilgab
keldrid täitunud purkide särast
külmast sündinud pisar end suunurgale muigab
jah, suvi on kadunud ära

Sügisvihm suve ja soojuse nügib
poristel jälgedel paterdab sügis

Kogust “Ööst öhe” (2010)
leidis Seili Ülper

Advertisements

Eeva-Liisa Manner “*** Puud annavad ära…”

Puud annavad ära oma septembrikuise koorma
ja vaatavad kaugusse;
oh seda selgeltnägemist.
Valgus, tume mets, mahajäetus,
ja kõige selle all päratu nukrus.

Unustagem ära, kõndigem kergel sammul
läbi võõraste ja veidrate aegade,
läbi ikka ja jälle saabuva hämariku,
läbi habisevate sügispäevade ja iseteadliku metsa,
kurbusest hoolimata. See mets on ikka veel soe.

mannerhuudtuulde

Tõlkis Ly Seppel, kogust “Hüüd tuulde” (2007)
leidis Helle Kaarli

Katre Ligi “***On sügisel viinamarjad”

On sügisel viinamarjad,
on pirnid ja ploomid ja muud.
Juba kolmkümmend aastat ma kiidan
koduõue antoonovkapuud.

Ta kõik need aastad on teinud
nii hõrguna hapuks me suud,
ja hästi ei saa tema vastu
ei suislepad ega trebuud.

Neis teistes on sügisepäikest,
kuid temas on sügisetuult,
seda vastu pidama kutsuvat,
igal sügisel korduvat truult.

ligiaegaugustit

Ilmunud kogus “Aeg augustit ära saata” (1988)
Leidis Auli Käsik

Helvi Jürisson “Oktoobrikuu”

Nüüd pihlakobarad on õhevil –
ju ootavad nad siia siidisabu,
all rabas märgib udu seeneradu,
raudrohi on nüüd ainus sügislill.

Ja aina tuure lisab tuulepill
ja hingab roheluse peale kadu.
Ent Põhjas seab end valmis lumesadu
ja unesid on täis ta kohev vill.

Oktoober on ju minu sünnikuu,
kui lendab lehti, kustuvad kõik palud
ja tuuleluuana on lookas salud.

Kuid ma ei ole sügisele truu.
Kui minu ahjus pragisevad halud,
tean, kuskil ootab mind mu jõulupuu.

jurissonselleilmakolakojas

Kogust  “Selle ilma kõlakojas” (2013)
leidis Elle Kasemets

Mait Vaik “Surm Pariisi sügiseses pargis”

Surm Pariisi sügiseses pargis.
Minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega – ümbrikule margid –
saata kirju, kuni saata saab.

Mõned öised tunnid veel on vaja –
valge paber, mustad kirjaread,
lammutatud tänavad ja maja –
aadress ikka endine, sa tead.

Keegi sinu ümbrikuid ei ava,
telefonist kostab vaikiv toon.
Vahel tundub – kõik on justkui sama,
pisut tuhmim on ehk elujoon.

Aga praegu võõra linna tuled
säravad, ja säravad veel siis,
kui sa täna hommikul ka sured
linnas, mille nimi on Pariis.

Surm Pariisis sügiseses pargis,
minna taeva hallamärjalt maalt.
Veel on aega – ümbrikule margid –
saata kirju, kuni saata saab,

juua kohvi, veini küünlavalgel –
lukshotellis veeta viimne öö.
Mälestada ennast, pisar palgel,
võtta kohvrist püstol – käsitöö.

vaikkoigilonalatioigus

Ilmunud kogus “Kõigil on alati õigus” (2012)
Leidis Tiina Sulg

Tiina Sulg “neil öil tartus”

neil
sompusrõsketel sügisöödel
kui päriselt siiski ei saja

tartu
otsustamatusest hallid tänavad
moonduvad käänduvad väänduvad

majad
nihkuvad üksteisele lähemale
või kõnnivad teise linnaotsa

puude
raagus oksad tõmbuvad koomale
et majade liikumisele ruumi anda

hilised teelised
otsivad hämmingus radu ja leiavad
valest kohast õigeid tänavanurki

vaid kassid
teavad sellistel öödel täpselt
kes nad on ja kuhu on minek

mõttevärav

Ilmunud almanahhis “Mõttevärav VI” (2013)
Leidis Tiina Tarik