Tõmba, mustlane, sa said ju juua,
Ära lase pead sa longu alla;
Mis sa tühja kurdad veel ja leival,
Parem viina kehva kannu kalla.
Ara ilmaelu kallal jahi,
Kord see külm, sealtsamast tulikahi.
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!
Veri keegu nagu marulaine,
Pealuus löögu segi aju, meeled,
Põlegu komeedina su silmad.
Üle surmaraevu hüüdku keeled,
Ja nii julmalt nagu rahesadu,
Mis toob meeste lõikusele kadu –
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!
Õpi laulu märatsevalt rajult,
Kui see möirates ja nuttes tuleb,
Puid ja laevu pillub, loomi hukkab,
Inimese tapab, elu suleb;
Suur maailm nüüd rõkkab sõja kajas,
Jumala haud hõljub kodu rajas.
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba mustlane, et poleks piina!
Kelle on see lämmatatud oie,
Õudsel ründel ägab, nutab keski,
Kes seal kolab taevavõlvistikul,
Et see lõksub nagu põrgus veski?
Langev ingel või hing hullumeelne,
Löödud väed või lootus surmaeelne?
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!
Nagu jälle kuuleksime pustas
Mässul inimese õudset hala,
Vennatapja nuia põntsumisi,
Isa haual orvu palvepala,
Raisakulli tiiva lahmitsusi,
Prometeuslikke ahastusi.
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!
Pime täht, too tühi, vilets maailm
Kibedas las pöörleb vedelikus,
Ning kõik patt ja kurjad sonimised
Puhastugu tormi palavikus,
Ja siis ükskord ankrusse las heidab
Noalaev, mis uut maailma peidab.
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!
Tõmba, – pea, las viiul olla rahul,
Maailmas ju pidu ükskord saabub;
Alles siis kui tapmisiha raugeb,
Võitlusveri teede tolmus paadub,
Astu vaimustuses ilu maile,
Tõmba, see on rõõmuks jumalaile,
Siis, jah, jälle võta poogen sa
Ja karm laup sul loogu särama.
Süda saagu täis siis rõõmu viinast,
Tõmba, ära hooli ilma piinast!
Valimik ungari kirjandust. Kirjanduslooliste andmete ja ungari kirjanduse ülevaatega, lk 26–28 (Kirjastus „Varak“ 1937)
Tõlkinud Albert Kruus
Soovitanud Reet Klettenberg
Vana mustlane
Mängi, mustlane, jõid maha palga,
Ära ilmaaegu endas rõõmu salga,
Vee ja leiva peal on mure kergem,
Veiniga sa täida klaasid parem.
Nii on ikka käind see ilmaelu,
Tulelõõsk ja külm on saatnud sinu elu.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis.
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?
Veri tulvaku sus vetevoona,
Tõusku püsti pea, Komeedi tuli,
Taeva sära sinu silmis loitku,
Üle maruraevu keeled hüüdku,
Raheraskusena päästku valla
Hävitama lõikust, jõudes alla.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?
Võta viisid kõmisevalt kõuelt,
Kui see möirgab, hädas ohkab, karjub,
Rebib välja puid ja laevu uhmab,
Inimesed muudab surmavarjuks,
Sõda suures ilmas käib, ja vajub
Jumala haud püha kodu rajul.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?
Mis see oli? Lämmatatud ohe?
Kes see ägab hirmupaines mingis?
Käib kui nuuksel põrguveski ringi,
Kes see taevas müriseb ja kollab?
Ingel kaaduv, mõned eksil hinged?
Ihad hullud, sõja vermed, pinged?
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?
Nagu jälle kuuleksime pustas
Appkikarjeid, mässuliste needeid,
Vennatapja keppi vuhisemas,
Raisakulli tiibu tuhisemas,
Orvuks jäänuid kõnelemas haual,
Prometheuse piinu, kestmas igikaua.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?
Pöörelgu see pime täht Maa oma
Armetuses, mõrus saastaleemes,
Raskest patukoormast puhtaks saagu,
Tormis trotsivihast rahunegu.
Ja kui Noa laev siin ankrusse jääb kord,
Kätkeb temas uue ilma kord.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust,
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi, mustlane, miks murelik veel näid?
Mängi, ja siis peata korraks keeled,
Tuleb pidupäev, mis kõigil meeles.
Siis kui tormi vihasööstud vaibund,
Riiuheitlusest on vaenulised toibund,
Siis su mäng toob vaimustust ja rõõmu,
Jumaladki maitsevad sest sõõmu.
Tõsta poogen jälle mänguks üles,
Kirkugu su sünge palg ta üle,
Süda rõõmuveini triiki saagu täis.
Mängi, mustlane, ja ära mures käi.
Väike valimik ungari kirjandusest, lk 29–31 (Tartu 1994)
Tõlkinud Ene Asu-Õunas
Soovitanud Reet Klettenberg
Luuleleid 