Iga päev kirjutab meile lugusid
millel ei ole puänti
on ainult lõppematu päev
ja lood selle sees
mis on lõpetamata veel
On ainult üksainus päev
mis astub üle õuemuru
puänt kaenlaaugus
nagu viht
millega õhtu hakul
sauna minnakse
luulekogust “Hümn pikale ninale” (2015)
leidis Eve Pormeister
Igatsen puutüvede järele
nende mustri koe
ja tüünuse järele
nende joigudest tihke
sisemuse järele
mis on ometi vaimkerge
hele ja õrn
õrn pimedus mis lööb
südame valla
kohe kui tüve sisse jõuad
pole vaja koputada
ainult kuulata kõrvadeta
näha silmadeta
tunda vaimustavat voogu
salapulbitsust
mis puhastab ära
su peenimadki urked
ja pühendab su täiuslikult
tüvede tuhandetoimsesse
toimumisse
mis tundub olevat eemal
aga on ometi siinsamas
Igatsen puutüvede järele
olen igavene rähn
kes koputab puude ustele
ja kugistab nähtamatuid tõuke
kunagi söönuks saamata.
Kogust “Päeva lõpus” (2019)
leidis Eve Pormeister
Selle luuletusega oli Kärt Hellerma 2020. aasta Juhan Liivi luulepreemia nominent.
Tõejärgse ajastu tusk
ja tagasitulnud eugeenika
Veel valgustab
moodsate aegade ehakuma
õrnalt me selgi
On päeva lõpp
veel pole tormiks läinud
veel tõstab tasane tuuleõhk
me tumedaid sulgi
Oleme õhtused linnud
selg ees lendame
pimeduse poole
Kogust “Päeva lõpus” (2019)
leidis Eve Pormeister
Me varjud embasid teineteist
palju varem kui meie seda tegime
sest varjudel polnud vaja
oma südameid jääst puhastada
varjud on südametud
nemad lihtsalt kummarduvad
ja looklevad laisalt
kas muud siis polegi
kui varjude südametu tarkus
mis lookleb laisalt
ja inimlaps kes kulgeb
valguse ja pimeduse piiril
rinnus süda
kui jäässe kasvanud
suurendusklaas
kas muud siis polegi
kui varjude südametu tarkus
ja varjud mis ei kasva
kunagi jäässe
sest varjudelt pole tahta piire
ega paigalolekuid
kui sulle osaks saav varjude tarkus
võtab vankuma
siis otsi varjudelt tuge
sest oskamatus kõndida
ei pärine kunagi neilt
varjud vaid looklevad laisalt
kuni kaovad koos sinuga
Kogust “Päeva lõpus” (2019)
leidis Eve Pormeister
Kuidas me äkki nii vanaks saime
alles olime noored
koiduhelk igas juuksekarvas
ja maailma paine südames
alles olime noored
meiega olid erksus ja hoog
ja halastamatu armuvalu
ent pindpinevusjõud kandis
ja lootsik libises laisalt üle vee
on jäänud lootsik ja vaade veele
kus tähed tekivad ja kaovad
kuid elulained ei käi enam nii kõrgelt
ja vagu lainete vahel
on üha sügavam
Kogust “Päeva lõpus” (2019)
leidis Eve Pormeister
I
Olen nii moralist kui ka mängur
olen fantasöör
laiutav lobasuu
üks järjekordne pildile kippuja ullike
kes ei soovi muud kui
elu maskeraadil õndsaks saada
pillun fantasme
nagu varrukast kukkuvaid teri
ja mu väikeste valede summa
ületab juba ammu
ka suurte valede piirmäära
II
oh ei
olen kosmosest puhkenud pung
pisike puru suurel loorkiigel
mis on tõmmatud kõrgete
nähtamatute sammaste vahele
vertikaal ja horisontaal
läbivalt ja korraga
olen sundkihiline
siiapoole heide
õieti on kihte vaid kaks
ego ja eimiski
nemad kahekesi
oleme ühtne tandem
kiigume koos
suurel naljakal kiigel
vertikaalide vahel
horisontaalide pillata
sajandite tuul selja taga
ja vaikus mis laulab
igavese õõtsumise laulu
III
on üksainus punkt
keset kiikumise trajektoori
kus nagu särahtaks täht
kust korraks
murrab end läbi
emiski ja ego
vahele surutud
valguse kiht
olen seesama
särava valguse riba
kiige ja sammaste taga
Kogust “Autogramm” (2018)
leidis Eve Pormeister
Tänapäeval ei ole filosoofe
on ainult rähnid
kes vanas filosoofilises metsas
puid toksivad
et filosoofilistes tüvedes elavatest
filosoofilistest putukatest
söönuks saada
Putukaid pole palju
aga rähnid toksivad väsimatult
oma tugeva nokaga
lootes et mõni filosoofiline suutäis
nende pika keele külge ikka jääb
Filosoofiliste puude küljest
pudenevad kooretükid
igaüks nagu terve
filosoofiline traktaat
Rähnidele pole palju vaja
neile piisab
filosoofilistest tsitaatidest
mis peidavad end kuivanud koore all
nagu rammusad üraskid
Rähnid aina toksivad
pannes metsaaluse
sügavmõtteliselt kajama
Kogust “Autogramm” (2018)
leidis Eve Pormeister
Mu nägu on kui kell
õieti kella numbrilaud
mu kolmas silm on kaheteistkümne kohal
ja lõug kuue kohal
kolm ja üheksa on põsed
ja nina jääb otse
keset sihverplaati
otsekui oleks ta dispetšer
kes jälgib kuidas
osutid liiguvad ringiratast
mööda nägu
puudutades põski ja lõuga
ja libisedes
üle kolmanda silma
Mu nina on kellakägu
kes ei kuku
vaid nuusutab tuult
otse keset numbrilauda
ja mõõdab põskede
lõua ja kolmanda silma
vahelist nurka
Kolmas silm jälgib huviga
kuidas kellakägu tuult nuusutab
aeg sõõrmetest sisse ja välja libisemas
sest aeg on nii kellakäo hingeõhk
kui ka tuul mida ta nuusutab
aeg on kella tööandja
sest mis mõtet oleks
osutitel ja numbrilaual
kui aega ei oleks
Kui aega ei oleks
siis poleks kellal numbrilauda
ja minul nägu
poleks põski ega lõuga
ka nina oleks täiesti tarbetu
Jääks vaid kolmas silm
kui seegi
Kogust “Autogramm” (2018)
leidis Eve Pormeister
Kõndida valguse tulvas
selja taga
su enda surm
Surm siinsamas
ja ometi eemal
Oota veel sõber
oota
aega veel on
Kogust “Autogramm” (2018)
leidis Eve Pormeister
Vanaemale
Sa elad edasi puudes
ja purretes
ja sellel suurel sillal
mis viib üle jõe
sel sillal olen koos sinuga eimiski
natuke sina
ja natuke mina
sest me mõlemad pärineme
ülevedajate soost
Sa elad edasi puudes
ja säravates vetes
sama noor nagu minagi
Kogust “Hõbeda laulud. Luulet 2015‒2016.” (2016)
leidis Eve Pormeister
Luuleleid 