Posted on

Kärt Hellerma “Olen”

I
Olen nii moralist kui ka mängur
olen fantasöör
laiutav lobasuu
üks järjekordne pildile kippuja ullike
kes ei soovi muud kui
elu maskeraadil õndsaks saada
pillun fantasme
nagu varrukast kukkuvaid teri
ja mu väikeste valede summa
ületab juba ammu
ka suurte valede piirmäära

II
oh ei
olen kosmosest puhkenud pung
pisike puru suurel loorkiigel
mis on tõmmatud kõrgete
nähtamatute sammaste vahele
vertikaal ja horisontaal
läbivalt ja korraga
olen sundkihiline
siiapoole heide
õieti on kihte vaid kaks
ego ja eimiski
nemad kahekesi
oleme ühtne tandem
kiigume koos
suurel naljakal kiigel
vertikaalide vahel
horisontaalide pillata
sajandite tuul selja taga
ja vaikus mis laulab
igavese õõtsumise laulu

III
on üksainus punkt
keset kiikumise trajektoori
kus nagu särahtaks täht
kust korraks
murrab end läbi
emiski ja ego
vahele surutud
valguse kiht
olen seesama
särava valguse riba
kiige ja sammaste taga

Kogust “Autogramm” (2018)
leidis Eve Pormeister

Advertisements
Posted on

Kärt Hellerma “Tänapäeval ei ole filosoofe”

Tänapäeval ei ole filosoofe
on ainult rähnid
kes vanas filosoofilises metsas
puid toksivad
et filosoofilistes tüvedes elavatest
filosoofilistest putukatest
söönuks saada

Putukaid pole palju
aga rähnid toksivad väsimatult
oma tugeva nokaga
lootes et mõni filosoofiline suutäis
nende pika keele külge ikka jääb

Filosoofiliste puude küljest
pudenevad kooretükid
igaüks nagu terve
filosoofiline traktaat

Rähnidele pole palju vaja
neile piisab
filosoofilistest tsitaatidest
mis peidavad end kuivanud koore all
nagu rammusad üraskid

Rähnid aina toksivad
pannes metsaaluse
sügavmõtteliselt kajama

Kogust “Autogramm” (2018)
leidis Eve Pormeister

Posted on

Kärt Hellerma “Mu nägu on kui kell”

Mu nägu on kui kell
õieti kella numbrilaud
mu kolmas silm on kaheteistkümne kohal
ja lõug kuue kohal
kolm ja üheksa on põsed
ja nina jääb otse
keset sihverplaati
otsekui oleks ta dispetšer
kes jälgib kuidas
osutid liiguvad ringiratast
mööda nägu
puudutades põski ja lõuga
ja libisedes
üle kolmanda silma

Mu nina on kellakägu
kes ei kuku
vaid nuusutab tuult
otse keset numbrilauda
ja mõõdab põskede
lõua ja kolmanda silma
vahelist nurka

Kolmas silm jälgib huviga
kuidas kellakägu tuult nuusutab
aeg sõõrmetest sisse ja välja libisemas
sest aeg on nii kellakäo hingeõhk
kui ka tuul mida ta nuusutab
aeg on kella tööandja
sest mis mõtet oleks
osutitel ja numbrilaual
kui aega ei oleks

Kui aega ei oleks
siis poleks kellal numbrilauda
ja minul nägu
poleks põski ega lõuga
ka nina oleks täiesti tarbetu
Jääks vaid kolmas silm
kui seegi

Kogust “Autogramm” (2018)
leidis Eve Pormeister

Posted on

Kärt Hellerma “Sa elad edasi puudes”

 

Vanaemale

Sa elad edasi puudes
ja purretes
ja sellel suurel sillal
mis viib üle jõe

sel sillal olen koos sinuga eimiski
natuke sina
ja natuke mina
sest me mõlemad pärineme
ülevedajate soost

Sa elad edasi puudes
ja säravates vetes
sama noor nagu minagi

Kogust “Hõbeda laulud. Luulet 2015‒2016.” (2016)
leidis Eve Pormeister

Posted on

Kärt Hellerma “Eesti keel on kui salakannel”

 

I
Eesti keel on kui salakannel
mida mängin
muistsete aegade meenutuseks

Eesti keel on kui salakannel
mis luilutab südames
sügeleb säärel
ja suriseb sõrmede peal
aga huultele jõuab harva

Eesti keel on veel
torupillikeel
millele peab kõigepealt
õhku sisse puhuma
et temal mängida saaks

sest õhuta jäetud torupill
ainult toriseb ja törtsub
piriseb ja pirtsub
luriseb ja lörtsub

aga eesti keelel on kopsud
kui sepalõõtsad
ja süda kui salakannel

II
Tasa läheb eesti keel
torupilliteele
muutub käo kukkumise keeleks
okas-kurku-keeleks
tõuseb torupillitaevasse
sõuab torupillipilvel
ja läheb õhtul koos
torupillipäikesega looja

torupillikeel piniseb
hammaste vahel
ripub nagu regivärss
ära ei tule

Kogust “Hõbeda laulud. Luulet 2015‒2016.” (2016)
leidis Eve Pormeister