Kui ise poleks oma silmaga näinud ja
omal nahal tunda saanud, siis ei usukski
üha uuenevat armastussuhet,
õnnelikku armastust ja sedagi,
kui õnnetu võib õnnelik abielu olla.
Hingamisruumi jääb napiks,
aastaid ja aastakümneid kannatatakse hapnikupuuduse all
või lastakse ilmlõpmata korduval, aga ometi palja silmaga
nähtamatul agressiivsusel oma närvid õhukeseks kulutada,
lisaks veel laguneb vastastikune lugupidamine ja sureb südametunnistus,
selle surma arseen võib olla nii kibe kui ka meemaitseline,
ahistab ka loidus, lihaks saanud kurbus
– ja kusagil sügaval on see, mis on solvangutest mõrum:
hingepõhjas peituv ükskõiksus
– vaat milline sogane seltskond
asub hoovipoolsetes tubades
soliidse ja eluterve fassaadi taga.
Kui ise poleks kuulnud ja vaistutsi adunud, siis ei usukski
täiesti tasakaalutuid armastussuhteid,
õnnetut abielu ega sedagi,
kui palju õnne võib õnnetu abielu oma seinte vahel varjata!
Vängetesse vägisõnadesse varjuv ootamatu hingenõtkus,
julmuse pistodadesse peidetud hellus,
kõrvakiiludeks maskeerunud kallistused
– ja tagatipuks kõige õnnelikum ja rahumeelsem kooselu seal,
kuhu võõrad silmad ei näe:
oh seda käitumismudelite mängu küll, oh seda äraarvamatult tujukat
inimmeelt,
oh seda ärasalatut, aga ometi vaistutsi adutavat ja hingepõhjast tulevat
lugupidamist
– kui õilis inimsuhe võib peituda
määrdunud, lõhkise ja laguneva fassaadi taha,
päris mõnusale pööningule ja kodusesse keldrisse.
Üksteise sees asuvad sootumaks erisugused asjad
– headus ja halbus, õnnetus ja õnn –
ja kõik nad mahuvad sellesse maailma,
mis mõttetark Voltaire´i sõnutsi
on parim kõigi võimalike hulgast.
Tõlkinud Ly Seppel ja Andres Ehin.
Ilmunud Lassi Nummi luulekogus “Taeva ja maa märgid” (2002)
Leidis Krõõt Kaljusto-Munck
Luuleleid 