Gohar Markosjan-Käsper “Üksindus”

Esmalt kardad teda paaniliselt.

Siis õpid tundma,

harjud,

kodustad,

hakkad koguni vähehaaval nautima.

Ja äkki

tungib keegi

ette hoiatamat

sinu mailma,

seab ümber mööbli,

tirib lahti talveks kinni kleebitud aknad,

korraldab tõmbetuule,

ja sa taipad imestusega,

kui umbne oli õhk,

mida sa vaguralt hingasid…

Kuid nagu ikka,

omamise rõõmuga

käib kaasas hirm ilma jääda.

Ning hingates sisse suure maailma värve ja aroome,

meenutad mõnikord arusaamatu igatsusega

oma haledat maailmakest.

Oleviku armetu üksindus

on tühiasi võrreldes

tuleviku ähvardava üksindusega.

Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik

Gohar Markosjan-Käsper “*** Varavalges…”

Varavalges,

unesegaselt

tunnen äkki enda kõrval luuletust.

Tilluke, kräbe

sõelub siia-sinna,

otsib vaiksemat paika.

Mängime pimesikku…

Kus sa oled?..

Ahhaa, midagi pehmet…

Lipsas teki alla,

liibus mu jalgade vastu.

Pelglik — 

read otsekui ripsmed

vabisevad igast hingetõmbest.

Rumaluke!

.

Leban, kardan end liigutada.

Ainsatki žesti.

Soojendan teda oma kehaga.

Õndsus (ühine)!

Veena hääletult: 

“Oled minu oma”…

Ettevaatlikult

võtan käest kinni.

“Panen su elama ilusale, lumivalgele

avarale paberilehele.

Nõus?

Pärast paigutan kaante vahele, õdusate kaante vajhele,

millele on kirjutatu: “Suveluuletused”…

Oleme leppinud?”

Vaikib.

Ennatlikult avan

silmad…

.

Kadunud.

Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik